Kaks nädalat on möödas ja nüüd oleks paras aeg kirjutada oma reisist Yucatani poolsaarele.
19. mai sõitsime hostemaga Cancuni tädi juurde sest pidime oma järgmised päevad seal veetma. Luis tuli meile bussijaama vastu ning enne tädi juurde minekut käisime söömas. Bussijaamast välja astudes nägime kaklust. Küsimus, kuidas nad selle filmides kõik nii ilusti teevad? Sest ausalt, ei ole just kõige ilusam vaatepilt kui kahe kuti hambad ja veri lendab.
Kutt oli lihtsalt liiga kihvt, et mitte pilti teha!
20. mai
Võtsime hommikul suuna Playa del Carmenisse. Playa del Carmen on peamiselt siis üks hästi pikk turistidele mõeldud tänav, mis on täis pisikesi poekesi ning restorane ja üks tänav alla poole on rand, helesinise veega rand. Imeline oleks paras sõna siin kasutamiseks! Kes minuga järgmine kord kaasa tuleb?
Playa del Carmenis jalutades sattusin peale pulmale. Abiellujateks oli seekord välimuse järgi öeldes Kuuba noormees ning Mehhiko neiu. Noormees viis neiu peale kirikust välja tulles ratta peal mööda mereranda ära. Siin on hästi palju selliseid kolmerattalisi jalgrattaid, kus ees on kaks ratast ning taga üks ja ees on selline suur korvi moodi olev koht, kus saab istuda.
Hommikul bussiga minek Cancuni hotellirajoon, Playa de Tortuga randa ning Plaza de Isla'sse. Plaza de Isla on suur shopingukeskus, kus võib leida poode nagu LV, Victoria Secrets, Tommy Hilfiger jpt. Playa de Tortuga's otsustas Luis, et peab kindla peale ära proovima benji hüppe, 500 peesot ning asi korras. Minul jääb see järgmiseks korraks, hirm kõrguse kartuse ees veel liiga suur ning samuti on ka yfu reeglid selle vastu. Peale seda läksime Cythiale külla. Nagu ma teile septembris kirjutasin, siis on mul teile üks üllatus nimelt sai Cynthia pisikese beebi emaks!
22. mai
Jällegi käisime Cythia juures, tema ema kutsus meid lõunasöögile. Tutvusime peaaegu ka, et kõikide nende sugulastega.
Conztanca!
24. mai hakkas pihta YFU reis Yucatani poolsaarel ehk siis kell 12 hommikul sõitsin taksoga lennujaama, nimel palus Jocy, et ma varem kohale tuleks ning temaga ootaks. Lennujaamas Jocy'ga oodates tuli meie juurde kaks lennujaama töötajat rääkima ning õhtuti välja kutsuma. Kahjuks pidime neile ära ütlema, sest tegemist oli YFU reisiga ning välja meid õhtuti poleks nendega lastud. Lennujaamas olime kokku 6h ning kell 6 õhtul kui kõik enam-vähem kohal olid saime oma kodinad bussi pandud ning pooleteist tunnine sõid Valladolidi (loe:Vaijadolid) võis alata. Valladolidis ööbisime ühes pisikeses kuid imeilusas hotellis nimega Aurora.
25. mail oli hommikune äratus kell 7.30 ning minek Chichen Itza püramiidide juurde ning peale seda külastasime Cenotet. Püramiidid nagu püramiidid ikka, ega erilist vahet pole, kas lähed neid Chiapases, Mehhikos või siis Yucatani poolsaarel vaatama. Cenote aga seevastu on midagi väga teisttugust, kus iga üks võiks Mehhikosse tulles ära käia. Nimelt on tegemist suure loodusliku basseiniga, mis on koopa sees. Olenevalt koopast on siis see, kas avatud või peaaegu, et täiesti suletud. Kihvt!
Õhtupoolikul hotelli tagasisõit ning õhtusöök.
Minu kaks blondiini! 
26. mai oli äratus taas varajane ning minek oli seekord kolme tunni kaugusele Ria Lagratos'e juurde. Nimelt oli tegemist jõe deltaga, kuhu me kolmeks tunniks mootorpaatidega sõitma läksime. Alguses oli meil niiöelda krokodilli jaht, ühtegi rohelist elukat meil muidugi näha ei õnnestunud. Pärast seda viidi meid ühte kinnisesse veekogusse, mille soolasisaldus on sama suur nagu Surnumeres, kuid vesi oli soolast täiesti roosa. Samas veekogus olid ka parajasti oma aega veetmas Flamingod ning üks järeldus oli, et vesi on roosa just nende pärast. Nii me siis seal koos flamingodega ulpisime.
Peale soolases vees leotamist viidi meid mudakuuri läbima, jällegi täpselt nii nagu Surnumeres võimalik teha on, kes käinud on, see teab. Umbes peale poolt tundi võis näha, et valgetest Euroopa inimestest on saanud Shrekid, all pool saad ka pilte vaadata.
Hiljem viidi meid paadiga randa, kus saime kõik selle muda enda pealt ära pesta. Imeilus! Kindlasti kui suure grupiga Mehhikosse tulla tasub seal ära käia.
Peale seda läksime uusi püramiide avastama, olgu jõudsime kohale pooltundi enne sulgemist nii, et kiiremad võisid jõudsid ära käia ning selle eest pidi enne ka 40 peesot välja käima.
Õhtul hotelli jõudes läksime kohaliku Valladolidi restoran/baari salsat tantsima ning osad ka meist laulsid karaoket. Olgu,ma nüüd ei tea, kas Pacho(üks vabatahtlikest) laulmine läheb karaoke laulmise alla kui tegemist on peaaegu, et profesionaalse lauljaga.
Flamingoood ja yfukad vees ulpimas! 
27. mai.
Taas hommikune vara äratus ning ka see päev külastasime kolme Cenote't, Eesti keeles oleks kõige ilusam tõlge neile vist veekoopad. Seekord jõudsime ühte laagriplatsi ning nägime enda ees olevat raudteed, mille peal olid hobusevankrid ning ees seisid kõhnad ja kurbade olekutega hobused. Istusime viiekesi + kaks juhti vankrisse ning sõit võis alata. Selle metsa sees sõites, kui sul kollased ja valged liblikad ümber lendavad, on tunne lihtsalt imeline. Tundsime ennast nagu seitse pöialpoissi, kes hommikul vankriga tööle läbi muinasjutumetsa sõidavad.
Külastasime kolme veekoobast. Esimese juurde jõudes mõtlesid vist enamus, et tehakse nalja kui öeldakse, et me sellisest kohast alla peame ronima. Sissekäik oli täpselt puujuurde vahelt. Olgu sealt kusagilt poole pealt hakkas trepp ka, mis oli niiskusest märjaks tõmbunud. Ega midagi, kõik õpilased ritta ning alla minek algas. Välja arvatud Nele, saksa tüdruk, kes oma jala Mehhiko reisi ajal puruks kukkus. Temal oli see alles esimene mädal voodist väljas ning käimisegagi oli tal raskusi.
Teise Cenote juurde oli umbes 15 minuti tee. Jällegist ümbritsetud liblikateparvest ning tee äärest olevatest iguaanidest oli tunne lihtsalt vapustav, vältides asjaolu, et raudtee oli juba enamus oma elu ära elanud ning peaaegu, et igas kurvis oleks vankri järsu pööramise tõttu sealt pealt maha kukkunud.
Kohale jõudes saime teada, et alla jõudmiseks peab redelist laskuma tervelt 10m. 10m pimedusse, kas ma ikka julgen? Olgu, kõrgusekartuse jätame paariks allaronimise minutiks sinna paika ning lähme ikka ja see oli seda väärt. Uskuge mind. See oli imeline! Alla jõudes avanes meie silmade ees suur koobas, mis oli pooleldi täidetud täiesti selge veega nii, et põhja võis näha. (Sügavus oli umbes 35 meetrit) Tunne oli täpselt nagu filmis "Helesinine laguun". Kahjuks mina küll pilte ei teinud aga ehk saan lähiajal kellegilt pätsata ning blogisse teile näitamiseks panna.
Kolmanda Cenote juurde jõudes olid kõik eelmisest veel nii vaimustatud, nii et midagi uut see meile ei olnud. Kuigi jällegi peab tunnistama, et tegemist oli kohutavalt ilusa kohaga.
Olles kolmanda Cenote juures, hakkasime tüdrukutega rääkima ühe Singapuri seljakotiränduriga. Ta oli 39 aastane ning aasta tagasi lahkus oma töökohast, et reisida. Ütles, et temal sai kontoris istumisest kõrini ning arvas, et nüüd on paras aeg rändamiseks. Ütles, et ta on läbi käinud juba enamus riigid Lõuna-Ameerikas ning nüüd lähiajal läheb USA'sse ning Kanadasse.
Nende liblikate parve sees me selle hobusevankriga sõitsime!
28. mai
Hommikul jällegist varajane äratus ning sõit Tulumi, tegemist on siis jällegist loodusliku pargiga, kus võib näha Maiade püramiide. Olgu ma saan aru, et need kõik püramiidid on ajaloolised vaatamisväärsused aga kui sa noortegruppi vanuses 16-19 igapäev püramiide vaatama viid, siis ma olen peaaegu, et 90% kindel, et viimasel päeval enam keegi selles 38 kraadises nende vahel ringi tatsata ei viitsi, eriti siis kui need peaaegu, et samasugused kõik on.
Kuid vaatamata selle on kõik ilus ikka, Tulum paikneb nimelt mereääres nii, et vaade oli lihtsalt imeline. Enne püramiidide vaatama minemist möödusime igasugustest poekestest, pilti teha tahtvatest indiaanlastest ning lõvikutsikatest ning mis kõige hullem, kõik inimesed siin räägivad inglise keelt. Olgu, kui nad teada saavad, et sa peaaegu, et perfektselt Mehhiko hispaania keelt räägid, saad enamus kaupa poole hinnaga.
200 peeso eest võisid kolme kuuse lõvikutsigaga pilti teha! Musid pealekauba.
Tulumis käidud, võtsime suuna meie järgmise hotelli poole, mis asus täpselt Playa del Carmeni ning Cancuni vahel, tegemist oli järjekordse suure all included hotelliga, kus hotelli territooriumil ringi liikumiseks võis kasutada hotelli "ühistransporti", milleks olid golfikärude suurused sõidukid.
Kella kolmest kuuendi oli meil hotelli konverentsi saalis YFU viimane orientatsioon, kus räägiti tagasiminekust ning uuest kultuurišokist, mille me läbi elame. Samuti jagati kätte meie tagasisõidu lennupiletid. JAH; TAGASISÕIDU LENNUPILETID! Ma alles tulin ju siia, või ei? Ma nüüd ei teagi, mida tunda, tahtmine oma pere ja sõpru Eestis näha on ju suur aga sama suur on tahmine ka siia oma sõprade juurde jääda. Ehk?
Hiljem saime enda hotelli toavõtmed kätte ning olenemata hotellitöötajate seletustest, kus meie tuba Leoniega asuma peaks, suutsime me ära eksida ning lõpetasime poolel teel randa. Peale poolt tundi seiklust ning peaaegu, et iga inimese käest abi küsides leidsime lõpuks enda toa üles. Hotellise olevad head asjad? Söök ja voodi! See peaaegu, et lõpmatu hotelli buffet oli täidetud kõige hea ja paremaga ning tekikotiga voodi! Kes veel teist ei tea siis Mehhikos on kombeks magada ainult voodilinaga, kõige ebamugavam asi maailmas ning teil pole õrna aimugi kui õnnelikud me Leoniega olime selle "euroopaliku" voodi üle. Aitäh Blue Bay Grand Esmeralda hotell!
Viimane orientatsioon Mexico YFUga!
29. mai oli meil terve päev tehtud vabaks, et hotelli mõnusid nautida ehk siis terve päev möödus basseini juures viibides ning päevitades, samal ajal baarist smuutisid tellides. Luks!
Õhtul kella kuue paiku oli meil rannas yfukatega kogunemine, kus tegime pilti ning rääkisime, mis meile aasast kõige rohkem meelde on jäänud ning, mida me endaga kodumaale kaasa võtame. Umbes 95% vahetusõpilastest vastasid, et tagasitulles veedavad oma perega rohkem aega. Mehhikos on pere kõige tähtsam, olgu, mitte minu oma. Vähemalt tunne on selline, parandage mind kui ma eksin! Rannas õhtul olles oli meie niiöelda "lahkumispidu", kus kõik omavahel kallistasid ning hiljem täitus rand muusikaga. Selle viimase koosviibimise õhtu nimel oli ka taevas ennast mõnusalt roosakaks värvinud, kahju, et piltide peal see kõik nii ilus välja ei paista.
Meie õhtune tegevus, mille käigus pidime lõngakera üksteisele risti-rästi loopides ütlema, mis meile kõige rohkem aastas meeldis ning, mille me endag koju kaasa võtame. Lõngakera ühe jupi pidime siduma käe külge ning hiljem katki lõikama. Nii oleme kõik alatiseks ühendatud!
30 - 31. mai
Kuna teised pakkisid oma asjad kokku ning lendasid minema juba 30. mai hommikul aga meie lend oli 31. mai, siis plaanisime selle ilusa reedese päeva Playa del Carmenis veeta, eriti veel kuna me teiste yfukatega sinna ei läinud ning Leonie ja Theresad soovisid seda näha. Päeva veetsime jällegist rannas nind poekestes ringi käies. Ööbisime minu tädi juures ning hommikul juba asjad kokku ja lennujaama. Lennujaamas nägin Eduardot, kes samuti parajasti koju lendas koolivaheajaks.
YFUkad soovivad teile kõike paremat!
Minu reis Yucatani on selleks korraks läbi! Loodan, et sulle meeldis see blogipostitus ning mul on kurb tõdeda, et see on üks viimastest siin blogis. Mul on ainult 23 päeva veel jäänud ning siis lendad juba tagasi Eestimaale! Seniks aga üritan võtta viimast sellest päikselisest Mehhikost!
Päikest
MKP
*Marta*
