Kuna viimati kirjutasin 25 aprill siis oleks viimane aeg midagi ka siia postitada.
Millest alustada? Kõige lihtsamini ajalises järjekorras vist ikka.
Esimesena peaks mainima, et aprilli lõpus sain ka mina aastakese jälle vanemaks ning seekord sai olema 32 tundi sünnipäeva. Ning milline õige Mehhiko sünnipäev ei möödu ilma tordi "murdmiseta", just täpselt nii oleks selle otsetõlge. Nimel Mehhiko kombe kohaselt peab sünnipäeva laps tordist tüki hammustama ning tavaliselt lõppeb see pea pidi tordis olemisega, nii ka mina. Ma usun, et Eestis sellist traditsiooni just kõige meelsamini vastu ei võeta. Mu lapsed, olge valmis!
Teiseks tuli mulle külla mai esimeseks nädalavahetuseks Teele. Käisime loomaaias ja kohvikus, mina, kes ma olen 8 kuud Tuxtlas elanud, polnud veel kordagi loomaaias käinud. Olgu, midagi just kõige erilisemat selles ei olnud, sest siin loomaaias on ainult need loomad, kes Chiapases elavad, ehk siis enamasti linnud. Lootsime ikka pingviine ja kaelkirjakuid näha. Või vähemalt kaelkirjakuid. Kes mind tagasi tulles Läti loomaaeda viib? Ja pingviinid, täpselt nii nagu Ted Mosby "How I met your mother" teleseriaalis kell kaks öösel Barney'le helistades ütles: "Hey do u think that the zoo is open right now? I seriously need to see some penguins right now!" Kahjuks minu pingviinide nägemine jääb kaugemasse tuleviku.
Ma küll ei tea, miks, aga alati kui Teele mulle külla tuleb, teeme me pannkooke. Nii ka seekord. Imehea!
Teele tuleku ajaks oli muidugi linn jälle täiesti umbes. Eelmine päev sõitsin plazast koju kolm tundi. Kohutav, millised liiklusummikud siin on. Muidugi ka sellepärast, sest osad ühistranspordid streigivad ning paljud combi'd jäävad ka tänu sellele vahelt ära. See nädal pidin kooli 15 minutit varem minema, et combi peale saada ning seegi on kahtlev.
Miskipärast on alati nii, et kui bussiga kuskil sõidan siis tulevad head mõtted pähe, mida võiks siia kirjutada ning kui see kirjutamise hetk kätte jõuab siis on mõte täiesti tühi. Nii ka praegu.
Eelmise nädala kolmapäeval sain peale kooli Leonie'ga kokku ning kuna meil plazas mitte midagi targemat teha polnud siis oli just õige hetk mingit filmi vaadata. Selleks ostutus "Tinkerbell", miskipärast on just Leonie see, kellega me igakord ainult animafilme vaatama läheme. Aga need on ju nii armsad!
Kolmapäeval maksin veel ka enda Cancuni reisi raha ära. Rääkides veel sellest, siis tänan kõiki, kes minu poolt facebookis hääletasid ning minu pilti jagasid. Kuigi ma ei võitnud ning allahindlust ei saanud siis suurimad tänud teile ikkagist!
Sain veel teada, et lähen Cancuni neli päeva enne reisi algust ning seda koos oma hostemaga. Äge, kui su ema tädi Cancunis elab! Ehk siis minu reis on 20. maist kuni 31. maini. See aeg mingisugust blogi postitust oodata ei ole, sest arvuti jääb kodu valmama. Samuti peale reisi saate teada minu üllatuse, mis ma augusti või septembri kuus teile lubasin! :)
Veel hilisematest sündmustest: Nimelt reedel peale kooli kutsus Suley mind oma tuttavatega basseini juurde ning minu õhtu lõppes telefoni ära varastamisega. Kurb. Ära mitte kunagi mine kaasa inimestega, keda sa esimest korda tunned ning kellega sul otseselt ühiseid sõpru pole. Õnneks on telefoni varastamine kõige väiksem asi, mis sinuga siin juhtuda võib. Nüüd õnneks ostsin endale juba asendus telefoni ning kuu lõpuni saan sellega ilusti hakkama. Kahju ainult, et mu iphone oli ka kaamera eest ning pole õrna aimugi kui head pildid nüüd selle Motorolaga tulevad. Ajastus on muidugi hea, just enne Cancuni randadesse minekut.
Enne basseinide juurde minekut, sõitsime Suley'ga plazasse ning libramento peal oli toimunud avarii, kus auto oli mootorattale otsa sõitnud. Või õigemini üle sõitnud, sest mootorattas oli täpselt auto kahe ratta vahel ning seal samas kõrval ka kannatanud. Kohutav. Muidugi siin ka sõidetakse nii, et ühe mootoratta peale mahub 5 inimest pluss kõik nende asjad ning kõik see muidugi käib ilma kiirviteta.
ILUSAT EMADEPÄEVA KÕIGILE EMMEDELE JA VANAEMADELE!
Emadepäeva siin Mehhikos tähistatakse 10. mail. Ehk siis laupäeval oli meil kodus pidusöök. Olgu, sellest ma sain alles lõunal teada kui mu ema kaks venda oma lastega meile külla tulid. Söök, jook ning Mehhiko muusika ei puudunud ka sellest söömaajast.
Õhtul kutsus Andi mind veel enda juurde, et ka koos nendega Emadepäeva tähistada, muidugi oli mul luba olemas, sest meie pidusöök oli just lõppemas. Küsimus, miks Eestis nii ei tantsita nagu siin? Asi, mida ma kindlasti igatsema hakkan on see, et kellegil pole vaja alkoholi tantsimiseks ning olgem ausad Eestis pole inimestel õrna aimugi, milline see tantsimine välja näeb. Ausalt.
Õhtul Andiga Oxxo'sse kõndides möödusime parklas ühest üliilusti korda tehtud beetle põrnikast, väljast värvitud helesiniseks ning sees valged nahkistmed, koos led-tulede ning muu varustusega. Oh, see oli nii-nii ilus, oleks mul vaid telefon olnud, millega pilti teha.
Täna saime Andiga uuesti kokku ning läksime plaza'sse, et mulle telefoni otsida ning ka, et ma oma lennupileti Cancunist tagasisõiduks ostaksin. Peale tunni ajast otsingut olime tüdinenud ning otsustasime jällegi kino kasuks. NON-STOP, hea film, soovitan! Peale kino aitas Andi vend mul telefoni osta, kuid lennupiletit ma täna veel ei saanudki, sest turismibüroo oli kinni, loodame homse peale.
Rääkides kliimast siis hetkel hakkab see kõige hullem kuumus ära minema, aprilli lõpus oli kohtuav kui koolist koju kõndida jalas teksad ja paks polo särk ning väljas on ligi 40 kraadi. Nüüdseks on 35 kraadi ringi aga peale lõunati ning õhtuti sajab ning on kohutav müristamine ja välk.
Samuti need, kes minult küsisid, et kas sa midagi tundsid kui Mehhiko pealinnas 6,7 magnituudine maavärin oli siis ei, ei tundnud. Esiteks neid väikseid maavärinaid on siin kogu aeg ning teiseks rääkides oma sõpradega Mehhiko City'st siis isegi osad neist ei tundnud seda või siis väga vaikselt. Ausalt.
Kahjuks mul pole teile mitte ühtegi pilti siia praegu panna, sest loomaaias käies kasutasime piltide tegemiseks Leonie Canoni kaamerat ning neid pilte pole ta mulle veel saatnud. Luban, et pressin need temalt välja lähitulevikus.
Ma juba peaaegu, et unustasin! Selle kirjutamise vahepeal on mul tervelt KAKS korda cucarachadega kokku puutumist olnud. KAKS! Esimene kord juhtus siis kui Teele minu juures oli, läksin kööki, et midagi kraanikausi juures teha. Kuna seal olid ka mustad nõud mõtlesin, et pesen ka need ära ning nii kui ma selle taldriku üles tõstsin jooksis sealt alt välja see 5 cm pikkune pikkade tundlatega prussakas. Minu karjumist oli isegi alla korrusele kuulda ning hostema tuli jooksuga üles ja küsis, mis juhtus. Kuna olin sellest veel nii ära ehmatanud ning rääkida ei suutnud siis ütles Teele, et ma nägin cucarachat. Hostema esimene küsimus oli, et kas ma seda ära ei tapnudki. Tapnud? Vabandage, mul oli piisavalt tegemist enda elus hoidmisega.
Teine juhtum leidis aset täna hommikul. Nimelt läksin veel unisena ning peale tunni ajast hommikust skype vanematega pesema. Pean veel enne ära mainima, et vannitoas on meil selline mopp vee ära pühkimiseks ning nii kui ma seda liigutasin jooksis sealt alt välja selle eelmise vend. MIS AJAST NAD KA VANNITOAS ON!?! Ma arvan, et mu ema arvas, et meil hakkas vannitoas Kolmas maailmasõda pihta kui kuulis, mida ma seal teen. Kuna vannituba asub täpselt minu toa vastas siis hiljem šokis olles pesust tulnud pöörasin enda toa täiesti pea peal pühkides ära kõik võimalikud toa nurgad ning lastes igale poole sipelgavastast spreid. Kahjuks pole veel seda cucarachade vastast spreid leiutatud, vist. Vähemalt meil seda kodus pole.
Millest veel? Küsimusi? Küsige julgelt. Minul on siin ainult üks kuu veel peaaegu, et jäänud. ÜKS KUU! Alles ma tuli ju siia või ei? See nädalane puhkus sai küll eriti kiiresti läbi siis ju. Kahjuks mul pole teile enam millestki rääkida. Ma luban, et kui mul homme combi sõidu ajalt meelde midagi tuleb siis teile ka sellest kirjutan. Kas keegi veel üldse loeb?
Seniks teile aga päikest ja soojust ja kõike muud head!
MKP
*Marta*
Mente positiva!
Pilti teile sellest prussakast, kes veel ei tea.
Ja üks teine pilt ka, kes aru saab, see saab. Mina teile midagi ette ei ütle!
