Ei, seekord mul pole midagi Mehhiko dramaatilisest elust kirjutada. Kuigi pean tunnistama, et siia blogisse pole seda päris õiget draamat kirjutanud ehk nii 20 aasta pärast võib raamatu välja anda ning seda ka varjunime all, nii ehk julgeb. Kui te kella 5 või 6 Mehhiko seebika telekast sisse lülitate siis saate täpselt teada, milline elu siin on. Nii et hoidun teile kirjutamast seda enda draamatilist elupoolt. Vihjeks võin nii palju ainult anda, et kui te loete, kellega ma viimasel ajal väljas käin ning kellega mitte, siis sellest järeldage ning ärge laske oma fantaasial väga tagasihoidlikuks jääda.
Tegelt selle blogipostituse mõtteks oli teile hoopis kaks imelist ja superägedat reisiblogi välja tuua, mida ma ise peaaegu, et ainukestena siin pool maakera loen.
Esiteks, kui soovite saada enamat teada Mehhiko põhjapoolest siis armsad endised vahetusõpilased Liisu ja Robert käisid seal ning kirjutasid teile sellest pisut. Kuigi nüüd on nad omadega vist juba tagasi Euroopa mandrile jõudnud siis ega postitused kuhugile ei kao. Saate nende seiklustel silma peal hoida! Minu osariiki nad seekord kahjuks ei jõudnud ning pidin neid ette valmistama ainult sellega, milliseid seikluseid siin neid ees võivad oodata. http://www.mrrobertmiller.com
Teiseks on mu sõbranna Anneli läinud minust hoopis kaugele nimelt Austraaliasse ning seikleb seal täitsa üksi. Tema tegemistel võite ka silma peal hoida! Ehk kui ei suuda keskkooli lõpuks ära otsustada, mida õppida, võtan ka mõneks ajaks suuna sinna poole? Täitsa omapead, üritada oma elukesega seal pool hakkama saada ning lamba tapamajas töötada. Olgugi, et seda lõhna ma üldsegist ei kannata siis inimene harjub ju kõigega! http://www.lambadallparemal.wordpress.com
NAUTIGE!
Seni aga teile sinna päikest ning infoks võin öelda, et homme on mul järjekordne kossumäng, seekord on see kohaliku liiga 3-4 koha mäng. Wish me luck!
PALJU ÕNNE KALLIS EMME JA PALJU ÕNNE EESTI VABARIIK!
Mõtlesin juba, et kirjutan lillepoodi kurja raha tagasi nõudmise kirja kui kuller kell 9 hommikul sinu ukse taga polnud ning sellest, kuidas ta teadis, et sa pool 10 sõbrahallis tennist mängid pole mul õrna aimugi. Õnneks jäi kiri kirjutamata ning üllatus oli isegi parem veel.
Kaks nädalat olen teid pimeduses hoidnud ja endiselt olen mehhiklastele kohaselt laisk olnud ning pole videot kokku viitsinud panna.
Kuna reisilt tagasi tulles oli mul juba kool peale hakanud siis tagasi selle iga päeva rutiini juurde - kool, söök, magamine, trenni, magamine, kool .. milline rõõm!
Meie klassi oli tulnud poole aasta pealt juurde kaks kutti, Claudio ja Alonso, nii et nüüd peaks meie klassis olema 26 õpilast kui ma õigesti mäletan.
Kuna eelmine reede oli 14. veebruar ning sõbrapäev - hispaania keeles Dia de San Valentin, siis juba mitu päeva enne võis näha tänavatel suuri õhupalle, maiustusi ning kaarte kirjadega "Te amo" ehk siis ma armastan sind. Tõsi, ka mina sain sellel päeval õhupallide ning kaartide suurepäraseks omanikuks. Koolis olid meil ainult esimesed kaks tundi ning isegi neid ei saa eesti kooli mõistes tundideks lugeda. Peale seda müüsid õpetajad igasugust nänni õpilastele, kogu raha läks kevadel toimuvale "Chico chica Pablo" üritusele. Koolis liikus ringi suur armastuse maskott, kellelt sai kallistusi ning ka pilti teha. Samuti jagati õpilastele paberilehti, kuhu said peale kirjutada kirja, kas siis oma sõbrale või armsamale.
Jäädes veel kooli lainele siis nimelt on mul kooli minnes kaks austajat ehk siis inglise keeles paremini kõlavalt kaks "stalkerit", kelle eest ma igal hommikul kõigest väest eest ära üritan joosta. Samuti tekkis juurde ka pärastlõunane austaja, kes tuli juurde minu juurde jutuga, et ta ema on kuubalanna ning isa ameeriklane ning ta rääkib inglise keelt, see oli tema jaoks piisav põhjus, et enda arust minuga sõbraks saada. Kas mul on näkku kirjutatud sõnad "Tere ma pole mehhiklane ning kindlasti soovin, et sa minuga räägiksid?" Mu pärastlõunane austaja on umbes 40 aastane "härrasmees". Härrasmees oleks tema kohta palju öeldud, kui ta meie esimesel jutuajamisel mind enda bändi proovi kutsus. Ära muretse issi, ma ei läinud temaga kuhugile.
Rääkides veel sõpradest ning perekonnast. Ma tean, et yfu koosolekutel on miljoneid kordi räägitud, et oma maaga ei tohi sa midagi võrrelda, sest siin ongi kõik teistmoodi aga natuke võib ju. Eestisse tulles on vahetusõpilased rääkinud, et sul ei ole palju sõpru aga need, kes on, on tõelised sõbrad ning võid sa nende peale iga kell loota. Mehhiklased? Uskuge mind, teil on siin kohutavalt palju "sõpru". Küsimus jälle, miks ma sõbrad jutumärkide vahele panin. Toon teile näite. Sa võid kellegiga mingi päev superhästi läbi saada ning koolis läbi saada. Väljas pool kool sa nende jaoks peaaegu, et ei eksisteerigi. Olgu väikesed liialdused siiski. Kuid siiski märkus tulevastele vahetusõpilastele, kes tulevad Ladina-Ameerika riikidesse - saa aru, kes on su pärissõbrad ning kellele meeldib tähelepanu kui ta sõbrad teada saavad, et ta on tuttav eurooplasest blondiiniga. Blondiinide all mõtlen ma ka kõik tumedate juustega poisse ja tüdrukuid. Ma võin öelda, et mul on kohutavalt palju tuttavaid aga neid päris häid sõpru ning neid, keda ma kindlasti igatsema jään võin ma kahe käe sõrmede peal kokku lugeda.
Pere. Minu ettekujutus enne siia tulemist ühes Mehhiko perest oli meeletult erinev kui see, kus ma olen. Mehhiko pere - suur suguvõsa, ülimalt perekondlik, üksinda väljas käimist peaaegu, et ei ole, perekondlikud õhtusöögid. Minu pere reaalsuses - suguvõsast olen näinud umbes täpselt 10 inimest ning seda ka ühe või kaks korda selle aasta jooksul, väljas ainult ma üksi käingi, host ema peaaegu, et jääb inimeseks, kes on seal teiselpool telefoni kui ma talle teada annan, kus ma parasjagu olen või kuhu lähen. Perekondlikud söömingud - aa see üks vist seal jõulude ajal isegi oli - puuduvad! Kas ma võin üksi väljas käia - JAH! Ma oleks täielikult antisotsiaalne kui ma kuskil ei käiks üksinda ning endale tegevusi ei leiaks. Täna sain ka põhjuse teada, miks mul hispaania keele arusaamisega nii kaua aega võttis, sest teised vahetusõpilased oma perega ainult räägivadki. Mina? Mina istun oma toas ning ootan, et keegi äkki läheb pooleks tunniks kööki ning üritan teda oma vigase hispaania keelega piinata ning küsimusi küsida. Ma ei väida, et ma ei ole rahul. Mis te ise arvate? Saadate 18-aastase Mehhikosse ning kui neiu tahab õhtuti välja minna siis peab ta seda ainult sõnumina oma host-emale teadma andma. Lõbus eks? Uskuge mind, esimesed pool aastat oli mul ka lõbus, kes mind keelas iga reede ja laupäev välja minna sõpradega - mitte keegi. Praegu? KUS ON MU PERE? Miks me midagi koos ei tee? Kus on mu reeglid, et ma pean laupäeva õhtuti väljas käimise asemel kodus emaga teed jooma? Ah õigus, puuduvad, sest mu host-ema on, kas oma toas või siis oma sõbrannadega väljas. Ärge palun mind segaseks pidage, et ma vingun selle üle, et ma liiga palju väljas saan käia. Kus on mu pühapäeva hommikused kirikus käimised? Samal ajal kui kõik mu sõbrad oma peredega kell 11 hommikul kirikus istuvad pühin mina oma kodu põrandaid, sest muud midagi mul teha pole. Kus on mu kuri ema, kes pahandab, et ma liiga hilja õhtul koju tulin, või see, et mu tuba sassis on?
Olukord muutub. Ei, ma ei usu, et mu olukord selle väljas käimise suhtes muutub. Vaid muutub sellega, et Luis otsustas, et läheb paariks kuuks Euroopasse. Täpsemalt 21. märts. Minu arvamus? Ta on idioot. Jah, ma ütlesin selle välja. Kutt ajas viimased rahad kokku ning müüs oma kaamera maha selleks, et endale kõige odavam lennukipilet saada. Kuidas ta veel seal Euroopas sees rändamisega hakkama saab? Elame, näeme. Juuni alguseks peab ta igatahes tagasi olema, sest siis teeb ta uuesti ülikooli sisseastumis katsed. Kuid head reisi ma talle soovin ning igatsema jään, venna eest siiski ju!
Koolis avastasin, et mu klassiõel on selja peale tatoveeritud inglise keeles üks lause, milles on kirjaviga, nimelt on tal jäänud sõna vahelt ära. "Thank you god blessing me much more than I deserve" on tal seal kirjas, minu teadmiste kohaselt oleks sobilik ka sinna vahele panna sõna "for"ning kui eriti vinguma hakati siis võib sinna ühe "with"'i ära ka mahutada. Mõtlesin pikalt kas talle öelda seda või ei, lõpuks jäin otsuse juurde, et ei hakka neiule kurba meelt tekitama ning jätan seekord ütlemata. Samuti on ka mu klassivenna vennal tatoveerimisel viga sisse tehtud ning "nothing" asemel on "hoting" kirjutatud. Kutt ise märkas seda siis kui oli juba koju jõudnud. Võite arvata, mis kisa see tekitas, eriti siis kui see sul suurelt käevarre peale joonistatud on. Märkus - ära kunagi lase end mehhiklasel tatoveerida!
Ei tea, kas ma eelmises postituses kirjutasin aga see nädalavahetus pidi mulle mu kallis Teele külla tulema, see jäi igatahes ära, sest yfu kontori tädid otsustasid, et kaks päeva koolist puudumine on liiga halb. Oleks siis, et me seal koolis reaalselt midagi peale magamise, muusika kuulamise ning teistega jutustamise teeksime. Nüüd üritame luba saada, et ta ainult nädalavahetuseks tuleks.
SÕLTUVUS! Teate seda vastikut musta jooki, mida siin eriti palju tarbitakse? Coca-cola! Mul on kahju tunnistada aga kui sul kodus peale selle midagi muud juua ei ole siis sa seda ka jood ning endale tehtud lubadusest, et Eestis polnud vaja seda asja juua siis pole ka siin seda vaja teha, sai murtud. Nüüd saan aru, miks nad seda iga päev joovad, sest sellest tekibki sõltuvus! Kui sa koolist koju tulles neljandat päeva järjest seda endal kurgust alla ajamas avastad siis on midagi viga ju. Hetkel on käsil võõrutusravi .. tunnen ennast nagu narkomaan.
Kuna mul viimasel ajal on meie jõusaali treeneriga eriti hea klapp tekkinud siis tema väljendab seda sellega, et annab mulle järjest pikemaid trenne. Täna peale pooleteist tunnist jooksu ning hiljem jalgade trenni ajal jalapressi all vingudes, et mu põlvel on siiski veel valus, ütles ta mulle: "El dolor es la debilidad de abandonar el cuerpo" Saite aru? Väga hea. :D
Igaks juhuks tõlgin ka teile selle ära:
"Pain is weakness leaving the body" - inglise keeles kõlab hästi.
"Valu on nõrkus, mis kehast lahkub." - eesti keeles? Mitte nii hästi, kui keegi mu kohmakat tõlkimisoskust paremini suudab teha, siis palun anna teada mulle! Mul on piinlik!
Kostitan teid seekord ka ühe hispaania keelse mehhiko päritolu lauluga, mis mulle viimasel ajal meeldima on hakanud. Veelkord - ärge pahandage mu muusika maitse ühe kui ma tagasi tulen!
Ps. Laupäeval käisime Andreaga kinos Mehhiko armastusfilmi vaatamas, kokkuvõttes otsustasime mõlemad meestejahile minna! 4 kuud on aega, et endale üks härrasmees leida! Tingimused on kõrged.
Saate ka paari pilti nautida, see oli kõik, mis ma Leonie käest välja pressida suutsin!
Saksa neiud
Mehhiko tänav
Käisime turul
Blondiin
Tahtsin politseiga pilti teha, öeldi, et ei tohi, sest nad on tööl. Proovida ju võis. Ei tea küll, mis nende töö täpsemalt on aga peale poole tunnist politseinike jälgimist olid nad umbes kaks sentimeetrit oma seismisasendit vahetanud ning tänava elu jälgimisest polnud juttugi.
Ära küsi, kust ta pärit on. Ma ütlen 60% tõenäosusega, et saksamaalt! Ostan kõigile lugejatele šokolaadi kui eksin!
Minu armastus minionide vastu.
Mina ja mina! Kaksikud? Vähemalt saime aimu, kuidas Mehhiko mehed meid päriselus näevad! Ideaalis peaksin mina vasakul olema ning saksa tüdruk Leonie paremal.
Iga seikleja üks reisi sihtkoht.
Mina ja .. sakslased, õige vastus! Tagasi tulles oskan rohkem saksa kui hispaania keelt. Ausalt ka!
Eestlane ja .... SAKSLANE!!
Mina ja ... SAKSLASED !!!
Üks eestlane ja ... SAKSLASED!
Kas Marta läks vahetusaastale Mehhikosse või Saksamaale? Õigesti vastanute vahel loosin välja TEKIILA!
Nii mu kullakesed, seekord saite sellise lühema postituse jälle aga piltidega! Loodan, et päris ära pole te kõik kadunud ning siiski jälgite mu laiska kirjutamist.
Päikest teile sinna! Mul on vahelduva eduga 30-38 kraadi ning koolivormiks teksad ning polosärk. See päris õige soojaaeg pole ka veel peale hakanud, nii et veel võib pusaga ringi käia!
"01.02. - 02.02.2014. "Bussisõit ning reisi esimene päev"
Viimased nädal aega veetsin Mexico City's. Meie reis hakkas pihta 1. veebruari õhtul kell seitse kui plaza del Sol'ist väljus buss. Teekond DF'i kestis 13 tundi ning kohale jõudsime kell 7 hommikul. Linna sisenedes ning bussiaknast välja vaadates oli esimene mõte, et olen jõudnud Moksvasse ainult, et praeguste külma kraadide asemel on palmipuud ning soojakraade veidi üle 20'ne. Peab küll tunnistama, et see oli meie jaoks külm, sest Tuxtlas oli viimastel päevadel sooja üle 30'ne kraadi. Esmamulje Mexico City eeslinnat oli kohutav, see oli hetk kui ma mõtlesin, et kui hea oleks ikka Lasnamäe valges kortermajas elada. Teil pole õrna aimugi kui palju teil vedanud on, et te Eestis elata. See esimene vaatepilt, mis hommikul silmade avamisel vastu vaatas oli kohutav! Ausalt! Need räämas kortermajad ning ilma akendeta pisikesed korterid. Samal ajal mängivad seal samas õue peal pisikesed poisid jalkat. Kuid sõidad 5 km edasi ning sa satud hoopis teise linna, sulle avanevad bussiaknast suured pilvelõhkujad ja uhked autod. Nüüd sain tõeliselt aru sellest pildist, mis näitab, kuidas vaesus ja rikkus täpselt kõrvuti elavad.
Bussijaama tuli meile Elizabeth vastu ning sõitsime taksodega
lennujaama, kus ootasime teisi kuni kella 11ni. Selleks päevaks oli meil plaan külastada, antropoloogia
muuseumit ja Mexico City keskparki - muidugi olid nii muuseum kui ka park umbes 10 korda suurem kui te enda vaimusilmas ette kujutada suudate. Kuna meile lubati õhtul pisut vaba aega siis läksime Mexico cityt oma hotelli ümbruses avastama. Ruben, yfu üks vabatahtlikest, viis meid kõrval hotelli katusele, kust avanes Mexico City peale meeletult kaunis vaade. Selle õhtuga armusin sellesse linna ära ning tegin endale lubaduse kindlasti siia tagasi tulla.
Õhtu lõpetasime kohalikus söögikohas quesadillasid nautides ning peale seda hotelli magama, sest tunne peale 13h bussisõitu on selline, nagu oleks eelmine õhtu suuremat sorti pidu olnud, seda ainult ilma vägijoogita.
Teine päev 03.02.2014 "Püramiidid ja Mexico City"
Hommikul vara äratus, kiire hommiku söök ning juba asusime teele püramiidide poole, kui ma õigesti mäletan ning kirjutan siis koha nimi oli Teotihuacan. Ringi tuulamiseks anti meile kaks tundi ning selle aja jooksul suutsime ära käia püramiidide otsas ning ka raha kulutada. Hiljem mõeldes, oleks pidanud ära lugema palju trepi astmeid seal oli, sest nende püramiidide kõrgust ei saanud võrreldagi sellega, mis me Palenque's nägime. Kihvt! Vaade on imeline ning kõik kellel rahakott kannatab soovitan kindlasti vaatama minna!
Tagasi sõites öeldi, et meid viiakse Mexico City peatänavale, kus on meil vabaaega, et ringi vaadata ning tüdrukutel aega ka muidugi shopata. Leonie'ga linna peal käies nägime, et keskväljakule olid viidud sõjaväe helikopterid ning kõik muud sõiduvahendid, mida vaja läheb. Saime jutule ühe koha peal olnud valvuriga ning rääkis, et see "muuseum" avatakse alles laupäeval, ehk siis lähemalt meil seda vaadata ei õnnestunud.
Õhtu poole viidi meid veel kohaliku parki, kus oli ka kõikide suveniiride turg ehk siis "mercado". Kuna Mehhiko on tuntud oma "churrode" poolest ning yfu vabatahtlike sõnul pidi just seal kõige paremad olema, siis ei saanud me neid ka proovimata jätta. Ei tea mis churro on? Kõige parem nimi mis ma Eesti keeles välja mõelda suutsin on Hispaania pontsik, mis kõige pealt raputatakse üle tuhksuhkruga ning hiljem sead juba valida, millise kastme peale soovid kallata - põldmarja ehk zarzamora oma on kõige parem! Jah, algselt on see hispaaniast pärit. http://en.wikipedia.org/wiki/Churro - kes inglise keelt mõistab saab lugeda ning kes sellest nii hea ei ole, siis pilti on ka tore vaadata ju.
Kuna õhtuti läheb siin kella 6 paiku pimedaks siis sellega kaasneb ka õhtune jahedus, meie olime muidugi veel enda päevaste riietega ning kellegil polnud mõtteski pusasid kaasa võtta. Samal ajal kui me Leonie'ga pargis külmetasime tulid meie juurde kolm meest ning küsisd, et kas sooviksime, et meist pilti joonistataks. Järgi oli meil kahepeale täpselt 20 peesot (umbes 1,5 eurot) ning olime kindlad, et selle eest ei saa me midagi. Muidugi olid kutid järjekindlad ning üks vanem härra, kes seal kõrval oli ütles, et laenab blondiinidele 20 peesot. Ehk siis külmetasime seal pargipingi peal veel umbes 20 minutit ning saime endale ilusa joonistuse. Leonie kommentaar pildi vaatamise peale oli, et nüüd ma saan aru, kuidas mehhiklased meid reaalsuses näevad. Sest ausalt öeldes ei näe me kumbki selle joonistuse peal enda moodi välja, vaid meenutame rohkem pisikeste tüdrukute lemmikuid Bratzi nukke.
Kolmas päev 04.02 "Kolm tundi bussisõitu Taxco'sse"
Hommikune äratus oli jälle varajane ning seekord võtsime seljakotiga kaasa kõik kolmeks päevaks vajaliku. Aitäh Rando selle Eesti seljakoti eest, millega panen kõik kohalikud endale järgi vaatama ning imestama, kust ma pärit olen!
Esimese öö veetsime hotellis ning meie jaoks oli tegemist luks hotelliga! Koos basseini ja kõige imelisema vaatega linnale. Ausalt öeldes pole mul kunagi hommikul pesus käies aknast nii ilusat vaadet olnud. Meie hotell oli teiselpool mäenõlval ning toast avanes perfektne vaade Taxco linnale!
Hotelli jõudes otsustasid poisid muidugi kohe ujuma minna ning minul oli hea võimalus pilte tegema minna. Basseini äärde jõudes otsustasid vabatahtlikud Bryan ja Paulo mind koos riietega vette visata. Ega siis midagi, telefon päikese kätte kuivama ning ise sinna kõrvale istuma.
Taxco - see linn on tuntud oma hõbeda kaevanduste poolest ning tõsi, linna jõudes müüakse igas teises poes hõbedast valmistatud ehteid. See linn on ilmeline! Tegemist on küll väikese linnaga aga kindlasti peaks see iga seikleja reisipunktiks olema! Linn asub mäe külje peal ning tänavad on hästi - hästi kitsad. Taksodeks seal linnas on vanad põrnika autod ning kesklinnas jalutades ning tänavates üles - alla jalutades, saab hea trenni osaliseks. Linnas olles peab kindlasti ära käima kirikus ning proovima ära maracuya jäätise chilli pulbriga. Tõsi see chilli pulber käib kõikide jäätiste peale seal linnas aga see on ka kohutavalt hea!
Kuna linnas kõndimine meid ära väsitas siis otsustasime võtta kohaliku ühistranspordi ehk siis combi ning vaadata kuhu see meid viib, maksis see 5 peesot. Ma küll ei tea, miks aga alati satun ma sakslaste seltskonda, olgu kokku on meid Mehhikos yfu'ga 31 - kellest 16 on sakslased nii, et võimalus selleks on suur. Tagasi tulles oskan nii hispaania kui ka saksa keelt! Ehk siis olime, mina, Leonie. Elias, Hannes ning Ruber (Ruben on küll Mehhiklane, kuid räägib puhtalt saksa keelt)
See kord eksisime selle combi valikuga ning lõpetasime kesklinnast mitme kilomeetri kaugusel eemal ning kuna Hannes oli kindel, et tema seda teed ülesse ja alla jalutada ei viitsi, lubas ta meile taksosõidu keskusesse tagasi kinni maksta. Olgugi, et kokku läks ainult 25 peesot siis siin elades on see kallis lõbu. Nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis taksodeks on vanad põrnikad, mida te all ka piltide pealt näha võite. Taksodel on juhi kõrval olev koht küll välja kisutud ehk siis ideaalis mahuks sinna täpselt kolm MEHHIKLAST. Miks ma kirjutasin mehhiklast suurte tähtedega? Sest saksa poisid just kõige lühemad ei ole. Hannesel on pikkust umbes 195 cm ning Eliasel 188cm, lisaks ei kuulu ka Ruben just kõige lühemate mehhiklaste hulka ning Leonie on minust pikem, mis tegi minu 172cm pika tüdruku meie seltskonnast kõige lühema. Nii me siis sinna 3-kohalisse põrnikasse kuuekesi ära üritasime mahtuda. Poisid ees, Leonie lamas kõigi nende kolme peal ning mina sain koera eest olla, kes kõige ees nii öelda juhi kõrvalise istme peal istus. Mis võrdus maas istumisega ning enesetunne oli täpselt nagu väiksel lapsel, kes üle lauaääre ei näe. Võite ette kujutada kui palju tsirkust me nendele kohalikele tegime, kes meid seal taksos istumas nägid ning kuuekesi pluss taksojuht nendest mägedest saada oli selle vana põrnika jaoks piisav katsumus.
Õhtu veetsime hotelli õues jutustades ja pokkerit mängides. Muidugi otsustati ka õhtul ujuma minna ning ka siis otsustati tüdrukuid vette visata - õnneks jäin mina sellest seekord välja!
05.02.2014 - 06.02.2014 "Sõit kohaliku paradiisi ning koskede peal turnimine" EMMEL JA ISSIL OLI PULMA-AASTAPÄEV! Kahjuks kuna mul telefonis nendel päevadel levi ei olnud siis õnne soovida ei saanud!
Hommikul taaskord vara äratus ning tunnine sõit "mil cascadas'esse" Mil cascadas Eesti keelde tõlgituna on tuhat koske. See koht oli imeline ning kuskil täiesti eraldatud kohas - olgu tee sinna oli ka kohtuvad aga see koht oli seda väärt! Koha peal anti meile kätte kiivrid, päästevestid ning traksid. Tegemist on siis hispaania keeles rapple en cascadas - kahjuks pole mul õrna aimugi, kuidas see eesti keeles on. Kõrvale võite videot vaadata, kuidas see kõik käib. Rapple'ing on siis pms kosest 90 kraadise nurga all alla laskumine, kõik see muidugi koos kõik võimalike turvaliste abivahenditega. Meie esimene laskumine oli meil 35 meetrit ning teine 20 meetrit. Hiljem tegime tunnise matka seal samas koskede peal ning lõpetasime 8 - 10 meetri kõrguselt vette hüpates.
See laagriõhtu jääb mulle igaveseks meelde! Vabatahtlikega erinevad mänge mängides ning õhtul vahukomme lõkke ääres küpsetades ning kõikidega jutustades - see oli lihtsalt super!
Selle öö veetsime telkides. Õigemini olime neljakesi kaheses telgis. Mina koos Pauline, Leonie ja Teelega ning taaskord olen sunnitud ütlema, et olen nendest tšikkidest jällegi kõige lühem, ehk siis võite arvata, et see kahene telk meile just kõige paremini peale ei läinud.
Hommikul külma peale silmad lahti tehes sain halva üllatuse osaliseks, et kell on alles 5, magama sai mindud kella 1 paiku. Kuid und enam ei tulnud ning varsti oli kogu meie telk juba üleval. Välja minnes oli üks noormees otsustanud oma telgist öösel välja lageda taeva alla kolida. Tõsi, kui meie neli tüdrukut juba selles kaheses telgis hakkama ei saanud siis, mis veel poistest rääkida.
Järgmise päeva veetsime seal kohapeal olles ning võtsime osadega ette ka pooletunnise reisi ette koopasse. Koopa sees ujumine - check! Nägime nahkhiiri ning krabisid. Otsustasime mudavanni võtta ning koopa sees kaljult alla hüpata. Peale seda kui olime kõik üleni mudased oli meil kiire tagasi laagrisse, et loodusliku basseini ujuma minna. Tagasi teel leidis Šveitsi kutt ühe oksa peal mao, jah mao! Kindlasti oli tal vaja seda torkima minna, õnneks kohaliku sõnul see madu oli kahjutu ning midagi hullu poleks juhtunud. Kohalik - ta näeb täpselt välja nagu Vin Diesel! Muidugi ei suutnud ma vastu panna ning pidin talle selle kindlasti ära mainima. Selle peale ütles, et see ongi ta hüüdnimi ning oli sellega juba harjunud, et inimesed teda tema teisikuks peavad. Tegelik nimi oli tal Fernando.
Rääkides veel meie instruktoridest nendeks kaheks päevaks, siis ainuke naine, kes nendega kaasas oli, oli pärit hispaaniast, selle saime alles pärast teada. Algul mõtlesime, et miks ta küll nii imelikult ja võõralt räägib. Olgu aru saab aga tema hääldus oli nii teistsugune. Nimelt hispaanias hääldatakse "s" pehmelt ning susidedes, siin Mehhikos on see nii nagu eestlased harjunud hääldama.
Samal ajal kui meie seal olime, otsustasid osad tagasi eilsele matkarajale minna, sest taheti uuesti 10 meetri kõrguselt alla hüpata. See kahjuks läks ühele saksa tüdrukule Nelele eriti õnnetult, sest nii nagu juttudest aru sain, siis vette hüpates kukkus ta vastu kivi nii, et hüpekas läks liigesest välja ning koos sellega rebis lahti ka naha. Kokkuvõtteks lahtine luumurd ning hetkel on ta Mexico City's operatsioonist paranemas. Kohutav!
Kella 4 paiku hakkasime oma laagrist tagasi Mexico City'sse liikuma ning kohale jõudsime kella 8. Tagasi tulles sattusime bussi kõige energilistemate kuttidega ning terve tee käis meil bussis jäerele jäänud vahukommide sõda ning hiljem kutsuti meie bussi "diskobussiks", võite juba arvata, miks.
07.02.2014 "Reisi viimane päev ning seminar"
Viimasel päeva veetsime hotelli konverentsi saalis arutades kõiki probleeme, mis meil senimaani olnud on ning lisaks ka seda, kuidas meil endal läinud on ning kuidas perega oleme toime tulnud. Tagasi tulime lennukiga, mille YFU Mexico meile kinni maksis. Nii kurb oli kõigiga uuesti hüvasti jätta, sest just nemad on need inimesed, kes saavad kõigest sellest aru, mis sinuga toimunud on selle poolaasta sees. Tagasilend oli kell 4 lõunal ning lennujaamas sain korralduse Luisi'lt, et kindlasti pean kaasa talle ostma Krispy Kream donatseid.
Lennujaamas teadsin juba, et Luis mulle järgi ei tule ning Leonie hostisa lubas mu koju viia. Tuxtla lennujaama jõudes olid ühe Theresa ning Alma vanemad kohal, ehk siis jäime meie veel sinna ootama. Kõigest poolteist tundi ootamist ning lõpus jõudis Leonie hostisa kohale - mehhiklased. Olgu vähemalt tuli kohale, teine Theresa helistas peale 40 minutit ootamist oma hostõele, et kus nad on, selle peale vastati, et talle ei saa keegi järgi tulla ning vaadaku ise, kuidas koju saab. Ega midagi, kõik kolm blondiini Leonie isa auto peale ning 30 minutiline kojusõit!
Nii, minu nädala ajaline reis sai nüüd läbi. Loodan, et saan veel mõned pildid siia varsti lisada. Loodan, et saite veel rohkem innustust Mehhikosse tulla, sest ausalt, tegemist on üliilusa, värvika ning avatud riigiga! Ning inimesed põhjas ja lõunas on kohutavalt erinevad! Mexico City's ja Tuxtlas ringi käies on see vahe väga hästi märgatav!
Kuna kell on teie ajas juba seitse ning hommiku kohvi kõrvale on hea Marta blogi lugeda ajalehe asemel siis rohkem pilte laen üles järgmise ja eraldi postitusena! Homme mul ka koolipäev üle pika-pika aja ning peab vara magama minema!
Saludos,
MKP!
*Marta*
PS. PILTIDE PEAL KLIKIDES NÄED NEID SUUREMANA!
Mexico City
Kaktuuuuuuused!
Kirik Taxcos
Taxco
Kõik 31 maailmaseiklejat
Taxco
Öö Taxcos
Vaade hotelliaknast, kas pole mitte ilus?
Taxco tänavad
Mehhiko on muutnud mind ning seda vist õiges suunas!
Kohalik takso kuhu me kõik kuuekesi ära mahtusime!
