teisipäev, 17. juuni 2014

Arvatavasti viimane postitus Mehhikost!

Ma ausalt mõtlesin kirjutada teile juba pühapäeva õhtul aga minu õnnetused(loe: lollused) on vist geenide kaasa päritud. Nimelt palus ema mul pühapäeva lõuna salati jaoks juurikaid hakkida, sinna juurde kuulub ka tšilli. Mina oma targa peaga hakkasin seda muidugi paljaste kätega puhastama ning mõtlesin, et kui veega puhastan siis selle teravus mulle ei mõju. Jah. Terve pealelõuna, õhtu ning öö vingusin sest mõlemad käed palja õhu käes ei kannatanud olla ehk siis seisin kraanikausi ääres oma käsi külma voolava vee all hoides peaaegu, et terve õhtu. Seda tunnet kui sa tšilliga oma käed ära põletad ma enam tunda ei taha, ausalt. Lisaks ei tohi sa enda kätega kuhugile mujale naha vastu minna, sest siis hakkab ka see põletama (kas selline sõna on olemas üldse?).

Esmaspäeval oli Luisil sünnipäev ehk siis läksime seda ühte kohaliku restoran/baari tähistama. Õhtu lõppes meie kodus krabi ning shampust nautides. Kuna muidugi mina olen see, kes hiljem nõusid peseb siis sain magama alles kella kahe paiku öösel, mis tähendab, et äratus oli juba vähem kui nelja tunni pärast.

See selleks, tegelikult selle blogi postituse mõte oli hoopis kiruda ju, et kui kiiresti mu aeg siin läinud on.

Ee .. aga ma alles ju tulin siia?

Mu "kahe nädalane" seiklus Mehhikos ongi varsti läbi saamas. Täna oli koolis viimane päev "tundidega". Küsid, miks mul tunnid jutumärkide sees on? Sest viimased nädal aega pole meil reaalselt tunde olnud. Lihtsalt hommikul tuleme kooli ning veedame aega. Kui eelmisel nädalal viitsisid veel enamus õpetajad klassi tulla siis täna ja eile isegi seda ei suudetud. Tõsi, täna meil oli ainult üks tund, kus meie klassijuhata klassi tuli ning me terve tunni temaga jutustasime. Tõsi, isegi õpilasi oli 26 kohal umbes 10 ning meiegi läksime poole päeva pealt ära.

Klassijuhatajaga tunnis olles ning rääkides tekkis see hetk, kus hakkasime rääkima kui kiiresti see aeg on läinud ning, mis me kõik korda oleme saatnud. See hetk oli see, kus ma teadsin, et oota see ongi nüüd see viimane päev, kus ma oma klassiga ju reaalselt tundides koos olen ning usun, et saate kõik aru kui ütlen, et pisaraid ma tagasi ei suutnud hoida. Ostsin endale ka Mehhiko lipu, kuhu kõik mu klassikaaslased midagi kirjutasid, lubasin endale, et neid kirjutisi ma siin lugema ei hakka. Olen siiski surmkindel, et lennukis olles võtan lipu välja ning loen kõiki tobedusi, mis mu klassivennad kirjutasid ning armsaid kirjasid, mida kirjutasin mu klassiõed.
Lähen veel üks päev enne ära minekut koolist läbi ning ütlen direktorile ja kõikidele õpetajatele head aega ning aitäh selle aasta eest.

Täna koolist koju tulles hakkasin läbi vaatama oma kõiki pilte ja videoid, mis ma esimestel kuudel tegin. Need, kes alles mõned kuud tagasi võõrad olid, on nüüd mu sõbrad ja perekond. Kõik head mälestused ja lõbu? Ei, kindlasti mitte ning isegi, et olen suures linnas siis tülid, draamad ja kuulujutud levivad nagu kulutli kõikide seas.

Hetkel ma teile seda viimast lõpukõnet siia kirjutama ei hakka, sest sellega läheksid mu emotsioonid liiga suureks ning viimast paari päeva tuleb täiega nautida ju. Õnneks on mu viimased päevad nii tegemisi täis, et sellele lahkumisele mõelda ei jõua. Homme on meie klassil viimane pidu ning ühtlasi sellega ka minu klassi ära saatmine. Reedel lähen ühe saksa poisi, kes Rotary klubiga Tuxtlas on,  lahkumispeole ning laupäeval lubas Edgar enda "salon'i" laenata, et seal üks viimane koos olemine maha pidada.

Teil pole õrna aimugi, millised tunded mind praegu valdavad. Jah, need saavad aru, kes vahetusaastal käinud on. Ära minek tundub iga päevaga aina kurvem ning ausalt tunnistades siis tahtmine siit gossipi riigist tagasi Eesti tagasihoidlike maale tulla oli kuu aja eest suurem kui praegu. Iga hetk kui keegi mind kallistama tuleb ning ütleb, et ei taha, et ma ära läheks on pisarad voolamas ning meel kurb. See, et ma tagasi varsti tulen ei loe midagi, sest ma tean, et see ei ole enam sama. Aasta on selline tobe periood, mis on piisavalt pikk ning lühike, et selle aja jooksul muutuvad paljud asjad.

Kurb mõte praegu peast minema ning peaksime tähistama Brasiilia ning Mehhiko viiki, mis on mehhiklastele vägagi rõõmustav uudis. Olgugi, et minu kihlvedu läks sellega mööda, peab järgmistele mängudele lootma.

Pean kurvastusega teatama, et pilte te lähiajal ei saa, sest minu anomaalia, mis alati minuga elektrooniliste seadmete kasutusel kaasas käib, ründas mind taas. Minu motorola mis mai alguses ostsin läks peale Cancuni reisi katki ning nüüd olen ilma telefonita. Eks peate kõike minu kurbust ja lennujaama nuttu endale ette kujutama.

Kui kellegil on ideid, mis oma vahetusperele kinkida enne ära minekut siis minu facebooki postkast on avatud kõigile ning samuti võite ka oma arvamust siin all kommentaarides jagada.

Ühte asja tahan teiega siiski jagada, nimelt oli kaks päeva tagasi San Crisis tornaado ning see peaaegu jõudis ka meieni. Praegune ilm on selline, et igapäev sajab padukat ning väljas on 30 kraadi sooja.


http://todochiapas.mx/2014/06/fuertes-vientos-devastan-centro-historico-de-san-cristobal-de-las-casas/

Sellelt lehelt alla kerides saate videot ning pilte näha, mis San Crisi keskuses toimus. 


Seniks aga mu kullakesed nautige oma jaanipäeva ning loodan, et teil seal väga külm ei ole! 
Päikest
MKP
*Marta*

kolmapäev, 4. juuni 2014

Cancuni video!






https://www.youtube.com/watch?v=_CBFNEogYNI



Tegin reisist väikse video ka, vabandused kvaliteedi ning kaamera värisemise peale, amatööride asi. :P 

esmaspäev, 2. juuni 2014

Rivera Maya, Yucatani poolsaar, Cancun ja Playa del Carmen ehk aastalõpureis YFUga!

Kaks nädalat on möödas ja nüüd oleks paras aeg kirjutada oma reisist Yucatani poolsaarele. 

19. mai sõitsime hostemaga Cancuni tädi juurde sest pidime oma järgmised päevad seal veetma. Luis  tuli meile bussijaama vastu ning enne tädi juurde minekut käisime söömas. Bussijaamast välja astudes nägime kaklust. Küsimus, kuidas nad selle filmides kõik nii ilusti teevad? Sest ausalt, ei ole just kõige ilusam vaatepilt kui kahe kuti hambad ja veri lendab. 

Kutt oli lihtsalt liiga kihvt, et mitte pilti teha! 


20. mai 
Võtsime hommikul suuna Playa del Carmenisse. Playa del Carmen on peamiselt siis üks hästi pikk turistidele mõeldud tänav, mis on täis pisikesi poekesi ning restorane ja üks tänav alla poole on rand, helesinise veega rand. Imeline oleks paras sõna siin kasutamiseks! Kes minuga järgmine kord kaasa tuleb? 
Playa del Carmenis jalutades sattusin peale pulmale. Abiellujateks oli seekord välimuse järgi öeldes Kuuba noormees ning Mehhiko neiu. Noormees viis neiu peale kirikust välja tulles ratta peal mööda mereranda ära. Siin on hästi palju selliseid kolmerattalisi jalgrattaid, kus ees on kaks ratast ning taga üks ja ees on selline suur korvi moodi olev koht, kus saab istuda. 






















































Chamoyada




21. mai

Hommikul bussiga minek Cancuni hotellirajoon, Playa de Tortuga randa ning Plaza de Isla'sse. Plaza de Isla on suur shopingukeskus, kus võib leida poode nagu LV, Victoria Secrets, Tommy Hilfiger jpt. Playa de Tortuga's otsustas Luis, et peab kindla peale ära proovima benji hüppe, 500 peesot ning asi korras. Minul jääb see järgmiseks korraks, hirm kõrguse kartuse ees veel liiga suur ning samuti on ka yfu reeglid selle vastu. Peale seda läksime Cythiale külla. Nagu ma teile septembris kirjutasin, siis on mul teile üks üllatus nimelt sai Cynthia pisikese beebi emaks! 



22. mai
Jällegi käisime Cythia juures, tema ema kutsus meid lõunasöögile. Tutvusime peaaegu ka, et kõikide nende sugulastega. 

Conztanca!


24. mai hakkas pihta YFU reis Yucatani poolsaarel ehk siis kell 12 hommikul sõitsin taksoga lennujaama, nimel palus Jocy, et ma varem kohale tuleks ning temaga ootaks. Lennujaamas Jocy'ga oodates tuli meie juurde kaks lennujaama töötajat rääkima ning õhtuti välja kutsuma. Kahjuks pidime neile ära ütlema, sest tegemist oli YFU reisiga ning välja meid õhtuti poleks nendega lastud.  Lennujaamas olime kokku 6h ning kell 6 õhtul kui kõik enam-vähem kohal olid saime oma kodinad bussi pandud ning pooleteist tunnine sõid Valladolidi (loe:Vaijadolid) võis alata. Valladolidis ööbisime ühes pisikeses kuid imeilusas hotellis nimega Aurora. 


25. mail oli hommikune äratus kell 7.30 ning minek Chichen Itza püramiidide juurde ning peale seda külastasime Cenotet. Püramiidid nagu püramiidid ikka, ega erilist vahet pole, kas lähed neid Chiapases, Mehhikos või siis Yucatani poolsaarel vaatama. Cenote aga seevastu on midagi väga teisttugust, kus iga üks võiks Mehhikosse tulles ära käia. Nimelt on tegemist suure loodusliku basseiniga, mis on koopa sees. Olenevalt koopast on siis see, kas avatud või peaaegu, et täiesti suletud. Kihvt! 
Õhtupoolikul hotelli tagasisõit ning õhtusöök. 






 Minu kaks blondiini! 





26. mai oli äratus taas varajane ning minek oli seekord kolme tunni kaugusele Ria Lagratos'e juurde. Nimelt oli tegemist jõe deltaga, kuhu me kolmeks tunniks mootorpaatidega sõitma läksime. Alguses oli meil niiöelda krokodilli jaht, ühtegi rohelist elukat meil muidugi näha ei õnnestunud. Pärast seda viidi meid ühte kinnisesse veekogusse, mille soolasisaldus on sama suur nagu Surnumeres, kuid vesi oli soolast täiesti roosa. Samas veekogus olid ka parajasti oma aega veetmas Flamingod ning üks järeldus oli, et vesi on roosa just nende pärast. Nii me siis seal koos flamingodega ulpisime. 
Peale soolases vees leotamist viidi meid mudakuuri läbima, jällegi täpselt nii nagu Surnumeres võimalik teha on, kes käinud on, see teab. Umbes peale poolt tundi võis näha, et valgetest Euroopa inimestest on saanud Shrekid, all pool saad ka pilte vaadata. 
Hiljem viidi meid paadiga randa, kus saime kõik selle muda enda pealt ära pesta. Imeilus! Kindlasti kui suure grupiga Mehhikosse tulla tasub seal ära käia. 

Peale seda läksime uusi püramiide avastama, olgu jõudsime kohale pooltundi enne sulgemist nii, et kiiremad võisid jõudsid ära käia ning selle eest pidi enne ka 40 peesot välja käima. 

Õhtul hotelli jõudes läksime kohaliku Valladolidi restoran/baari salsat tantsima ning osad ka meist laulsid karaoket. Olgu,ma nüüd ei tea, kas Pacho(üks vabatahtlikest) laulmine läheb karaoke laulmise alla kui tegemist on peaaegu, et profesionaalse lauljaga. 




Flamingoood ja yfukad vees ulpimas! 






27. mai. 
Taas hommikune vara äratus ning ka see päev külastasime kolme Cenote't, Eesti keeles oleks kõige ilusam tõlge neile vist veekoopad. Seekord jõudsime ühte laagriplatsi ning nägime enda ees olevat raudteed, mille peal olid hobusevankrid ning ees seisid kõhnad ja kurbade olekutega hobused. Istusime viiekesi + kaks juhti vankrisse ning sõit võis alata. Selle metsa sees sõites, kui sul kollased ja valged liblikad ümber lendavad, on tunne lihtsalt imeline. Tundsime ennast nagu seitse pöialpoissi, kes hommikul vankriga tööle läbi muinasjutumetsa sõidavad. 
Külastasime kolme veekoobast. Esimese juurde jõudes mõtlesid vist enamus, et tehakse nalja kui öeldakse, et me sellisest kohast alla peame ronima. Sissekäik oli täpselt puujuurde vahelt. Olgu sealt kusagilt poole pealt hakkas trepp ka, mis oli niiskusest märjaks tõmbunud. Ega midagi, kõik õpilased ritta ning alla minek algas. Välja arvatud Nele, saksa tüdruk, kes oma jala Mehhiko reisi ajal puruks kukkus. Temal oli see alles esimene mädal voodist väljas ning käimisegagi oli tal raskusi. 
Teise Cenote juurde oli umbes 15 minuti tee. Jällegist ümbritsetud liblikateparvest ning tee äärest olevatest iguaanidest oli tunne lihtsalt vapustav, vältides asjaolu, et raudtee oli juba enamus oma elu ära elanud ning peaaegu, et igas kurvis oleks vankri järsu pööramise tõttu sealt pealt maha kukkunud. 


Kohale jõudes saime teada, et alla jõudmiseks peab redelist laskuma tervelt 10m. 10m pimedusse, kas ma ikka julgen? Olgu, kõrgusekartuse jätame paariks allaronimise minutiks sinna paika ning lähme ikka ja see oli seda väärt. Uskuge mind. See oli imeline! Alla jõudes avanes meie silmade ees suur koobas, mis oli pooleldi täidetud täiesti selge veega nii, et põhja võis näha. (Sügavus oli umbes 35 meetrit) Tunne oli täpselt nagu filmis "Helesinine laguun". Kahjuks mina küll pilte ei teinud aga ehk saan lähiajal kellegilt pätsata ning blogisse teile näitamiseks panna. 

Kolmanda Cenote juurde jõudes olid kõik eelmisest veel nii vaimustatud, nii et midagi uut see meile ei olnud. Kuigi jällegi peab tunnistama, et tegemist oli kohutavalt ilusa kohaga. 

Olles kolmanda Cenote juures, hakkasime tüdrukutega rääkima ühe Singapuri seljakotiränduriga. Ta oli 39 aastane ning aasta tagasi lahkus oma töökohast, et reisida. Ütles, et temal sai kontoris istumisest kõrini ning arvas, et nüüd on paras aeg rändamiseks. Ütles, et ta on läbi käinud juba enamus riigid Lõuna-Ameerikas ning nüüd lähiajal läheb USA'sse ning Kanadasse. 






Nende liblikate parve sees me selle hobusevankriga sõitsime! 

28. mai

Hommikul jällegist varajane äratus ning sõit Tulumi, tegemist on siis jällegist loodusliku pargiga, kus võib näha Maiade püramiide. Olgu ma saan aru, et need kõik püramiidid on ajaloolised vaatamisväärsused aga kui sa noortegruppi vanuses 16-19 igapäev püramiide vaatama viid, siis ma olen peaaegu, et 90% kindel, et viimasel päeval enam keegi selles 38 kraadises nende vahel ringi tatsata ei viitsi, eriti siis kui need peaaegu, et samasugused kõik on. 

Kuid vaatamata selle on kõik ilus ikka, Tulum paikneb nimelt mereääres nii, et vaade oli lihtsalt imeline.  Enne püramiidide vaatama minemist möödusime igasugustest poekestest, pilti teha tahtvatest indiaanlastest ning lõvikutsikatest ning mis kõige hullem, kõik inimesed siin räägivad inglise keelt. Olgu, kui nad teada saavad, et sa peaaegu, et perfektselt Mehhiko hispaania keelt räägid, saad enamus kaupa poole hinnaga. 

200 peeso eest võisid kolme kuuse lõvikutsigaga pilti teha! Musid pealekauba. 

















































































Tulumis käidud, võtsime suuna meie järgmise hotelli poole, mis asus täpselt Playa del Carmeni ning Cancuni vahel, tegemist oli järjekordse suure all included hotelliga, kus hotelli territooriumil ringi liikumiseks võis kasutada hotelli "ühistransporti", milleks olid golfikärude suurused sõidukid. 

Kella kolmest kuuendi oli meil hotelli konverentsi saalis YFU viimane orientatsioon, kus räägiti tagasiminekust ning uuest kultuurišokist, mille me läbi elame. Samuti jagati kätte meie tagasisõidu lennupiletid. JAH; TAGASISÕIDU LENNUPILETID! Ma alles tulin ju siia, või ei? Ma nüüd ei teagi, mida tunda, tahtmine oma pere ja sõpru Eestis näha on ju suur aga sama suur on tahmine ka siia oma sõprade juurde jääda. Ehk? 

Hiljem saime enda hotelli toavõtmed kätte ning olenemata hotellitöötajate seletustest, kus meie tuba Leoniega asuma peaks, suutsime me ära eksida ning lõpetasime poolel teel randa. Peale poolt tundi seiklust ning peaaegu, et iga inimese käest abi küsides leidsime lõpuks enda toa üles. Hotellise olevad head asjad? Söök ja voodi! See peaaegu, et lõpmatu hotelli buffet oli täidetud kõige hea ja paremaga ning tekikotiga voodi! Kes veel teist ei tea siis Mehhikos on kombeks magada ainult voodilinaga, kõige ebamugavam asi maailmas ning teil pole õrna aimugi kui õnnelikud me Leoniega olime selle "euroopaliku" voodi üle. Aitäh Blue Bay Grand Esmeralda hotell! 

























Viimane orientatsioon Mexico YFUga! 

29. mai oli meil terve päev tehtud vabaks, et hotelli mõnusid nautida ehk siis terve päev möödus basseini juures viibides ning päevitades, samal ajal baarist smuutisid tellides. Luks! 

Õhtul kella kuue paiku oli meil rannas yfukatega kogunemine, kus tegime pilti ning rääkisime, mis meile aasast kõige rohkem meelde on jäänud ning, mida me endaga kodumaale kaasa võtame. Umbes 95% vahetusõpilastest vastasid, et tagasitulles veedavad oma perega rohkem aega. Mehhikos on pere kõige tähtsam, olgu, mitte minu oma. Vähemalt tunne on selline, parandage mind kui ma eksin! Rannas õhtul olles oli meie niiöelda "lahkumispidu", kus kõik omavahel kallistasid ning hiljem täitus rand muusikaga. Selle viimase koosviibimise õhtu nimel oli ka taevas ennast mõnusalt roosakaks värvinud, kahju, et piltide peal see kõik nii ilus välja ei paista. 

















 





















Meie õhtune tegevus, mille käigus pidime lõngakera üksteisele risti-rästi loopides ütlema, mis meile kõige rohkem aastas meeldis ning, mille me endag koju kaasa võtame. Lõngakera ühe jupi pidime siduma käe külge ning hiljem katki lõikama. Nii oleme kõik alatiseks ühendatud! 








30 - 31. mai

Kuna teised pakkisid oma asjad kokku ning lendasid minema juba 30. mai hommikul aga meie lend oli 31. mai, siis plaanisime selle ilusa reedese päeva Playa del Carmenis veeta, eriti veel kuna me teiste yfukatega sinna ei läinud ning Leonie ja Theresad soovisid seda näha. Päeva veetsime jällegist rannas nind poekestes ringi käies. Ööbisime minu tädi juures ning hommikul juba asjad kokku ja lennujaama. Lennujaamas nägin Eduardot, kes samuti parajasti koju lendas koolivaheajaks. 







YFUkad soovivad teile kõike paremat! 

Minu reis Yucatani on selleks korraks läbi! Loodan, et sulle meeldis see blogipostitus ning mul on kurb tõdeda, et see on üks viimastest siin blogis. Mul on ainult 23 päeva veel jäänud ning siis lendad juba tagasi Eestimaale! Seniks aga üritan võtta viimast sellest päikselisest Mehhikost! 

Päikest
MKP
*Marta*