Ülestunnistus

Ma olen tagasi. Tagasi Mehhikos, tagasi oma "kodulinnas". Esmaspäeva hommikul bussiga Tuxtla Gutierreze sildi alt läbi sõites olin närvis, sest jõudsin täpselt Andy sünnipäevaks kohale, nii nagu plaanitud. Üllatus oli äge, taaskohtumine veel ägedam. Ja edasi? Kuidas on võimalik tunda ennast nii võõrana kohas, kus elasin tervelt ühe aasta.

Eile sain kokku Genesiga, kellega rääkisime tervelt kolm tundi kõigest, mis kummagi elus aasta jooksul juhtunud on..olgu pigem oli see nagu Mehhiko gossipi kuulamine, kes kellega ja mis juhtunud on. Esimest korda selle nädala jooksul tundsin, et olin jäänud ilma rohkemast kui olin arvanud, kõik on muutunud samal ajal jäädes täpselt omale kohale.

Kuid, kui ise midagi ära ei tee, siis kes veel? Nii olengi ma pidevas jooksus, et nautida ja võimalikult palju ära teha selle paari päevaga, mis mul siin veel jäänud on, sest tagasi tulen juba kohe-kohe.

MKP
Marta *

Kurvad uudised

Oh mu kallid sõbrad, mul on Teile kurb uudis, ma igatsen Mehhikot, kohutavalt! Eile leidsin facebookis  ringi tuuseldades kirja, mis mul oli miskipärast kahe silma vahele jäänud ning alles nüüd märkasin, et seda märgates oleks mul veebruaris kaks tartlannat külla tulnud. Te ei kujuta ette kui kahju mul on ning kui äge oleks olnud neile oma kodulinna näidata. Kurb on meel ning soovin, et aega saaks tagasi kerida.
Loll Marta!