Oh, I'm in love!

Ma olen armunud.

Ma olen armunud igasse salsa tantsijasse, kes minu silmade ulatusse sellel reedesel salsaõhtul jäi.  Nimelt on mul üks meeletult hea sõbranna Julianne(loe: Hulianne), kes on profesionaalne salsatantsija ning nagu ka lõpuks meil õnnestus, läksime tema võistlust vaatama. Mul on tunne, et ma selle õhtu jooksul kordagi oma silmi ei pilgutanud ning tantsijatest saan ainult ülivõrdes rääkida. Nüüd tantsukingad jalga ja ise harjutama, eks? Neid vaadates tundub see kõik imeliselt lihtne.

Nii tahaks teile ka video siia postitada, mille tegin aga miskipärast ei luba armas blogger seda mul ülesse laadida.

Rääkides eelmisest nädalavahetusest siis suundusin jällegist San Cristobalisse. Nimelt oli mu klassiõel sünnipäev tundus see täpselt õige koht seda tähistama minna. San Cris'i kliima ning terve see linn meeldib mulle kordades rohkem kui Tuxtla. Tegemist on siis euroopaliku Ladina-Ameerika linnaga, kes veel ei tea.

Laupäeva õhtul bussiga tagasi sõites, teised otsustasid veel üheks ööks linna jääda, nägin ma maailma kõige ilusamat vaadet. Uskuge mind. Mehhiko romantikutega 7 kuud koos elades võiks ma seda hispaania keeles kirjeldama jäädagi. Kuna mu tagasituleku kellaaeg oli 6-7 vahel ning just see kell päike siin pool loojub, siis võite arvata, milline see kõik välja nägi. Sõidad õhtul loojuva päikesega mägede vahel ning taevas vahetab pidevalt värve alustades tumesinisest ning lõpedas tumepunase ning helekollasega. Poleks ainult bussi liikumiskiirus ning  iphone kaamera omavahel niivõrd tülis olnud siis oleks teile ka mõned pildid siia saanud postitada.

Kui ärkate hommikul kell viis ülesse heli peale nagu keegi oleks köögis dušši all siis võite arvata, et see on teie hostema, kes aiavoolikuga ülemise korruse basseiniks üritab muuta. Jah, te lugesite õigesti. Ilmselgelt on tavaliselt kasutatavad vahendid põrandate pesuks liiga ekstreemsed, et selled meetmed peab kasutusele võtma.
Asi muutub veel põnevamaks siis kui su hostema viskab ämbri täie fairy'ga segatud vett köögipõrandale ning vaatab paluva näoga otsa sul see ära koristada. Enne kui sa arugi saad oled ühes ruumis ainult sina, mopp ning jalge all vahutav bassein ning hostema on alla korrusele tööks valmis sättima läinud. Kas ma jõudsin õigeks ajaks kooli? Kindlasti mitte. Kurta ei saa, nüüd on vist kõik kogemused põrandapesuga seoses olemas. Vajate abi? Mina tulen, aiavoolik kaenlas, otselennuga Mehhikost!

Usun, et ma teile siia kirjutanud pole, kuid nimelt on meie osariigi koolides kombeks, et lõpuklass teeb endale lõpetamise jaoks särgid, mida tavalise koolivormi asemel kanda. Meie särk kujutab endast pesapalli särki, millel on taga nimi ja number. Marta endiselt, jätame selle "h" Mehhikosse ning ei hakka Eestisse kaasa tooma. Tsiteeriksin teile enda klassivenna kommentaari peale särgi selja panemist: "Ma näen välja nüüd nagu Tiger Woods ju!" Oh kullake, sul on veel nii palju õppida ja selgeks saada keskkooli lõpuks. Võib-olla tõesti kannab Tiger Woods vabal ajal pesapalli särke ning mu sõbral on temaga lähemad tutvused. Kõik on võimalik.

Nagu tavaliselt nädalavahetuse hommikutel üles ärgates olen üksi kodus. Võib-olla jah, saab süüdistada minu hilist ärkamist, kuid siiski, kell kaheksa hommikul ja hiline ärkamine? Oh, please. Kuigi jah tublid mehhiklased on ka juba nädalavahetuseti hommikul kella 7 üleval. Tõesti need 7 kuud pole mind siiski veel nii palju nende sarnaseks muutnud, tänan Jumalat selle eest. Peaks kehtestama seaduse, et nädalavahetuste hommikul enne kella 8 üles ei tohiks tõusta. Ära isegi mõtle vetsu minemisele.

Käisin Leonie'ga juuksuris kaasas ning sooviks oli ombre stiilist otsad ära värvida. Oh mexicans you just keep surprising me. 

 Ning üks väheseid kordi kui ma oma hostemaga samal ajal kodus olen, käsil oli tamale'se valmistamine ning sain ka foto sellest tehtud. 

The amazing San Cris

Parkimisplats tundus talle kõige sobivam koht pildi tegemiseks. 

Mu kaks kallis tüdrukut! :)

Rääkisin teile eelnevalt sellest imelisest tagasitulekust San Cris'ist. Mu kirjeldus oli poole parem ning see pilt rikkus kõik ära, eks? Tulge ise kohale ja vaadake järgi parem! 

Räägime paar sõna Mehhiko tundidest? Ja minu küsimus on järgmine: miks ma ei või paariks päevaks teist linna külastada kooli ajast? Sest me ju õpime siin nii palju. Siia tulles jääge ainult küsimuste juurde, mis puudutavad Ameerika kontinenti, sest väljaspool seda elu puudub. 

Uskuge mind, meil oli ka klassipilt kõigi 26 õpilasega, kuid selle siia riputamise jaoks pean veel julgust koguma. Pildid pole mulle kunagi meeldinud.

Mu kullakallis triatlonist Isac. 

 Tehte tutvust, minu uus filosoofia õpetaja aka minion. Vabandage aga härrale on Jumala poolt ainult 140cm pikkust jagatud. Tema tunnis olen Marta Liisa Estonia. Ilmselgelt valmistas mu perekonnanimi talle raskusi ning targem on ju riigi nimi perekonnanimega asendada. 

Tänaseks minu poolt kõik, nagu te teate vabandan ma kõik võimalike kirjavigade pärast ning saadan teile kuumust ja päikest! Jah, 38 kraadi, kui täpsem olla. 

Päikest,

MKP

*Marta*

"12 years of slavery"

Kuna viimased päevad olen kõige vastikuma seljavaluga võidelnud ning täna oma voodist kaugemale liikuda ei saa siis on paras aeg teiega oma mõtteid jagada. Arsti juurde jõuan alles teisipäeval ning seni pean oma koduste ravimitega selle valu vastu astuma. Kohutav! Ma siiski ütlen teile sissejuhatuseks, et mõtteid on täna palju ning üritan kõik loogilisse järjekorda panna ning võimalikult vähe kirjavigu teha. Vabandused ette!

Alustuseks tahaksin, et te kujutaksite ette väiksele lapsele kingitud uut mängukaru. Esimestel päevadel ning isegi ka nädalatel on mängukaru uus ja huvitav ning kõik naabrilapsed ning sõbrad tahavad selle karuga mängida. Samuti tuuakse kaasa ka enda uued mängukarud ning mängitakse nendega koos. Kuid paari kuu pärast unustatakse see karu ning jäetakse ta kuhugile kapinurka seisma, teda küll vaadatakse kaugelt ning iga nädal pühitakse ta pealt tolmu, et liiga mustaks ei läheks aga üldiselt ei ole kellegil enam suurt huvi tema vastu. Väljaarvatud, kui tuleb keegi uus sõbranna külla, siis peab ju kõik oma mänguasjad välja tooma ning neid uuesti näitama. Kas see tähendab, et selle mängukaru omanik on paha ja halb? Ei, ei tähenda. Me tüdineme kõik ajapeale asjadest ning tekib vajadus uute järgi.

Mida ma selle jutuga teile öelda tahtsin? Mina olengi see mängukaru. Esimesed kuud siin peres oli kõik super, mind tutvustati uutele inimestele, minuga käidi väljas ning samuti räägiti õhtul, isegi siis kui ma aru ei saanud kõigest. Praegu? Praegu olen enamasti oma toas ning väga ei huvituta, kus ma käin või, mida ma teen. Aga see ei tee mu host - perekonnast halbu inimesi. Ma ei saa mitte midagi halba nende kohta öelda, sest nad on väga toredad ning sõbralikud inimesed. Täpselt nagu kõik teised. Kuid ühte ma pean siiski ütlema. Ehk on minu blogi lugejate juures ka neid perekondi, kes plaanivad endale tulevikuks vahetusõpilase koju võtta. Olete te kindlad, et suudate teda võtta enda perekonda täpselt nii nagu teie teised lapsed? Mõtte, et teie koju tuleb paariks kuuks uus ja huvitav noor teisest riigist ning hirmus tore oleks teda teistele oma sõpradele näidata nagu seda "uut mängukaru", võite kohe peast välja visata. See noor tuleb sinu koju saama kogemust perekonnast, mitte sellest, mängukarude näitusest. Ärge saage valesti aru, te võite olla kohutavalt hea pere ja toredad inimesed, aga kas te võtaksite endale koju kutsika, kui teaksite, et teil ei ole aega temaga koos olla?

Võib-olla tõesti olen ma sellest vahetusaasast valesti aru saanud ja võib-olla peabki nii olema. Kuid vaadates, kui palju aega veedavad teised vahetusõpilased, kes just siin Mehhikos on, oma peredega aega ning võrreldes ennast nendega siis on midagi väga-väga erinevat. Ma olen üksi! Uskuge mind, ma mõtlesin ka sellele perevahetusele, kuid, mida ma ütleks neile? Ma ei saa ju midagi halba oma pere kohta öelda. Läbisaamine nendega on ju hea ning nad on väga lahked ja toredad. Ehk siis, mida ma vingun?

Toon teile näite, kes veel aru ei saanud. Nimelt juba viimased paar nädalat on mul seljaga halvad lood olnud ning viimastel päevadel on asi eriti halvaks läinud. Oma hostemale ma ütlesin seda alles paari päeva eesti, aga see selleks. Nimelt neljapäeva öösel ei suutnud ma üldse magada tänu sellele, et mu selg mind piinas terve öö. Kui kella 4 paiku öösel magama jäin siis hommikuse kella 5.30 äratuse magasin ma maha ning silma tegin lahti kell 11.30 päeval. Olgu. Ise siiski muretsedes, et mida võib mu hostema selle peale öelda, saatsin kiiremas korras talle sõnumi, et magasin sisse ning kooli ei jõudnud. Kella 4 paiku päeval, kui olin oma toas (märkus: uks oli lahti ning mu tuba on köögist näha) sain hostemalt sõnumi: "Oot, et, kas sa siis kooli ei läinudki või?". Misasja? Sa tulid kell 3 päeval koju, sa nägid, et ma olin oma toas ning kell 4 kirjutad mulle vastu sõnumi, et, kas ma kooli ei läinud? Normaalne oleks see olnud kui sa hommikul oleks minu tuppa tulnud ning kurjustanud, et aja oma tagumik voodist püsti ning mine kooli. Või on minu arusaam siis nii vale perekonnast?

Igatahes nädala aja pärast läheb Luis Eestisse ning ma juba ootan, mis siis siin saama hakkab. Hetkel ennast voodist kaugemale liigutada ei saa ning nädalavahetuse pean arvatavasti kodus istuma.

Rääkides veel natukene koolist, siis meie filosoofia õpetaja vahetus. Mäletate, just see sama õpetaja, kes aru ei saanud, kuidas mul kindlat religiooni pole. Ühel päeval tuli ta meie klassi hiljaks jäädes ning halva tujuga ning hakkas karjuma ning asju loopima. Mehhiklased. Paar karmimat sõna õpilaste peale ning direktor oli kohal. Ehk siis kokkuvõttes on meil uus mees õpetaja. Hüüdnimedeks: minion ja hobbit. Miks? Kui mu silmad mind ei peta siis tema pikkuseks võiksin öelda, et on umbes 140 cm. 104 CM !!! Te üllatate mind ikka ja jälle, kulla mehhiklased!

Kelle ma selle tumeda juuksevärvi pildiga facebookis ära ehmatasin, siis peaksite teadma, et see kulus paari pesu korraga välja ning nüüd olen jälle oma normaalses olekus tagasi. So much fun!

Eelmine teisipäev sain Eesti YFU'lt oma tagasituleku aja teada. Kui ajavahet ei arvestataks siis lendame tagasi 24h!! Igatahes tagasi Eestis olen plaanide kohaselt 26. juuni! Huh. Hakkasin juba mõtlema, kuidas kõik oma kola sellesse pisikesse kohvrisse mahutada.

Peaaegu, et juba unustasin oma kõige tähtsamast teemast, mille pärast ma üldse täna tahtsin blogi kirjutada. Nimelt eile käisin ma filmi vaatamas "12 years of slavery" ehk siis "12 aastat orjapõlve" oli selle nimi vist eesti keeles. Hea film! Soovitan! Iga täiemõistuse juures olev inimene võiks selle ka ära vaadata. Rääkides edasi mõistuse juures olevatest inimestest siis eile kinosaalis olles, seda filmi vaadates kuulsime Leni'ga taga olevaid mehhiklasi naermas ning omavahel rääkimas. Kus juures see jutt, mida nad selle filmi ajal rääkisid, pani meid saksa tüdrukuga suu ammuli vahtima. Kus su mõistus on? Kas sa ei saa aru, et see kõik toimus päriselt? Kas sa ei saa aru, et see kõik toimus su kõrval riigis, samal ajal kui su vanavanemad kurgust tekiilat alla kulistasid?  Tekkis tahtmine temalt kahest kõrvast kinni võtta ning nii kõvasti raputada, kuni tal mõistus lõpuks koju tuleb! Lisaks peaks mainima, et tegemist oli umbes 40-50 aasta vanuste mehe ja naisega. Mõistus hakkab külma piiri pealt pihta, tõsi jutt.  Ärge nüüd hakake arvama, et see nii kõigi mehhiklaste seas on, aga ega te palju ka mööda ei pane, kui nii arvate.  Kuid sellest kinosaalist välja tulles, muutus mu siiani enam-vähem normaalne arvamus mehhiklastest täiesti! Kuidas on see võimalik? Täpselt selline küsimus valdas meid selle saksa tüdrukuga peale filmi. Kuidas on see võimalik, et sa naerad samal ajal, kui kedagi teist pekstakse ning räägid väga ebasobivaid asju?

Rääkides veel sellest mehhiklaste silmaringi kitsusest siis hiljuti oli meil inglise keele tunnis eksam ning õpetaja palus mul mehhiklaste kohta paar fakti välja tuua. Üheks faktiks oli see, et nad ei tea, kus asub Eesti. Selle peale hakkas klassis pihta protest ning vaidlus, et teavad ikka küll. Olgu, seda on ju imelihtne välja selgitada. Andsin siis paarile klassivennale kaardi ette ning nende nelja peale suutsid nad välja mõelda, et Eesti asub kuskil Kanada saarestikus. Mainima peaks veel, et olen neile mitmeid kordi näidanud maailma kaardi peal, kus see Eesti siis täpselt asub. Jah, ma ka ei tea, kus kõik maailma riigid asuvad aga kui üks blond tüdruk su klassis pea üle poole aasta käinud on, siis võiks teada ju. Või ei?

Neid näiteid sellest kitsast silmaringist on mul veel palju ning kindlasti saate nendest uutest postitustest lugeda, hetkel aga mina üritan oma selja nii võrd soojalt sisse mässida ning üritada midagi kasuliku ka teha. Nimelt on arvatavasti alaseljas närvipõletik aga selle saab täpsemalt teada, kui teisipäeval arsti juurde lähen. Loodan, et tagasi ma ilma jalgadeta ei tule, sest sellest kohalikust meditsiinist võib kõike loota.

Minu arvamust te enam mehhiklastest kahjuks niipea muuta ei saa! Võib-olla olen kuri aga vähemalt olen aus.

Päikest!
MKP
*Marta*

Eesti tüdrukud ja prantsuse backpacker!

Nüüd on mul aega ning saan teid pisikese postitusega jälle rõõmsaks teha.

Nimelt tuli reedel mulle külla Teele! Teil pole õrna aimugi kui hea meel mul selle üle oli ning kui imelik oli temaga eesti keeles rääkida. Tõsi meie jutustamine tavaliselt hakkas hispaania keeles ning lõppes eesti keelega aga see selleks.

Teele pidi meie algsete plaanide järgselt kella 5 paiku reede hommikul Tuxtla'sse jõudma. Kuid nii nagu juba teada on siis Eestis on ainult blondiinid ning hommikul talle järele minnes ning helistades, et kus sa siis oled tuli vastus, et sõidab ta kuskil mägede vahel. Mägede vahel? Okei, küsi nüüd kohe kiiresti kellegilt järgi, et kus täpselt oled ning kuna sa siia jõuad. Lõpuks sai Teele küsimuse peale, et kuhu poole Tuxtla jääb oma kaasreisija käest vastuseks pöidla viibutuse taha poole. Kes siis veel aru ei saanud, siis nimel sõitis mu armas blondiin Tuxtlast mööda ning jõudis omadega San Cris'i. Ega midagi, bussipilet ostetud ning tagasisõit Tuxtla poole. Kohale ta jõudis ning seekord läks kõik hästi!

Kuna mu armas tuli mulle külla ainult neljaks päevaks siis pidime muidugi ka öödest laenu võtma, ehk siis magamisest see nädalavahetus väga midagi välja ei tulnud.

Laupäeval käisime suures linnas shoppamas ning keskusega tutvumas ja pühapäeva hommikul tegime Eestis kombe kohaselt pühapäeva hommikusi pannkooke EESTI MOOSIGA! Pannkoogid söödud, võtsime suuna kino poole, kus vaatasime ühte kohaliku hispaania keelset filmi.

Pühapäeva lõuna paiku tuli meie juurde kaheks päevaks üks prantsuse backpacker, Ludvig, kes meilt öömaja sai. Kuna meil siin Mehhikos on enamasti tegemist päkapikkudega, siis me Teelega vaatsime suu ammuli seda pikka prantslast, usun, et pikkust oli tal umbes 195 cm.
Kuna tema hispaania keelt väga ei osanud siis otsustasime Teelega, et läheme tema ja Luisiga linna veelkord uudistama. Kihvt! Teelega oli hea õhtul ta kõrval linnapeal jalutada, kes ei tahaks endale pikka ja musklis kutti kõrvale. Olgu vanust oli tal juba 30 aga siiski.

Esmaspäeval võtsime suuna San Cristobali'sse, seekord siiski kindla eesmärgiga, et sinna jõuda ning turiste mängida. Tuxtlas oli meil parasjagu tegemist, et San Cris'i viiv bussiterminal üles leida, eriti siis kui meil siin kogu aeg ehitustööd toimuvad. Peab mainima, et ehitusmeestelt teed pole mõtet küsida, sest Teelega tänaval kõndides saime ainult järgi vilistamisi ning koerte moodi haukumisi. Jällegi, Mehhiklaste fantaasial piire pole. San Cris'is jälle turupeal endale asju kokku ostetud ning palju pilte tehtud. Plussid seal käies - kõik inimesed on pikemad kui Tuxtlas; on superpalju turiste; kuuled kogu aeg inglise keelt; hipid!

 Siiski pean teile ütlema, et iga seikleja peaks korra elus San Cristobalis ära käima! Tegemist on superkihvti linnaga! 

Kuna minul sai nendest vilistamistest ja järgi vaatamistest kõrini siis sai laupäeva õhtul linnas olles spontaalselt juuksurisse mindud ning juuksed tumedaks värvitud. Eks siis saab näha kas tähelepanu saamine jääb samaks või muutub! 

Meie hommikused pannkoogid .. vabandan pildi kvaliteedi pärast! 

Ning nüüd saate San Cristobali ning Tuxtla turistikaid näha! Viimaks! 

Usk & Armastus

Nii mu kallid sõbrad, ma küll tean, et kirjutasin teile alles hiljuti aga siin on kaks lugu, mis vajavad kirjutamist kohe praegu, sest hiljem ei oleks see sama ning jätaksin pooled mõtted kõrvale.

Nagu te juba pealkirjast lugesite on siinses postituses midagi tegemist usu ja armastusega. Alustangi algusest ning esimesena jõuan usu juurde.

Kui te veel seda ei teadnud siis Mehhikos on enamik rahvastikust katoliiklased ning nii ka minu osariigis ja linnas. Kui minult tavaliselt küsitakse, et kas sa usud Jumalasse ning, mis religioon sul on, siis minu kõige tüüpilisemaks ning ka õigemaks vastuseks on, et usun Jumalasse aga religiooni mul pole, nii pole lihtsalt Eestis kombeks. Kõik mu sõbrad ning sõprade vanemad teavad seda ning üldiselt ollakse ka sellega rahul. Olgu, on ka muidugi tulnud küsimusi, et kuidas see võimalik on. Minu arvamus? See, et sa iga pühapäeva hommik oma vanematega kirikus istumast ja kuulamas käid, ei tee sind rohkem usklikuks, kui mina seda olen. Ma ei vaja kirikut, et Jumalasse uskuda!

Kuigi olen ka osadele oma sõpradele siin rääkinud, et meie esivanemad uskusid puuhaldjatesse ning erinevatesse vaimudesse. Kahtlased pilgud järgnesid nendele lausetele ning jään selle esimese variandi juurde.

See oli sissejuhatus minu järgnevale loole. Nagu te juba lugenud siit blogist olete, kuid, kes ei mäleta, sellele kordan üle. Nimelt koolis olen ma sotsiaal klassis ning sellega kaasneb ka muidugi ka filosoofia õpetus. Võib öelda, et mulle tundus/tundub, et filosoofia õpetaja on üks targemaid ning kõige avarama silmaringiga meie koolis. Kuid see situatsioon täna tunnis, oli see, mis meie sõbralikud suhted omavahel proovile pani. Hetkel on meil tunnis käsil teema, kus õpime erinevaid usundeid ning sellega kaasnes ka tema poolt küsimus mulle, et mis religioon mul on ning, kas ma usun Jumalasse. Minu vastus nagu alati, et religiooni mul pole aga Jumalasse usun. Poleks elu sees osanud arvata, et mu õpetaja selle vastuse peale nii turri ning kurjaks läheb. "Kuidas on see võimalik, et sul pole religiooni aga sa usud Jumalasse? See ei ole õige!" Need laused olid esimesed, mis ta mulle ütles ning kui üritasin seletada, et minu riigis pole kombeks, et sul on religioon siis selle peale öeldi mulle selgelt, et tema mind niimoodi enam õpetada ei saa.

Olgu nii, loodame, et järgmiseks tunniks on õpetaja veidike maha rahunenud ning aru saanud, et kõigil ei pea olema religiooni, et Jumalasse uskuda.

Armastus. Idaeurooplasest neiu läheb Ladina-Ameerika riiki. See lause peaks juba ära seletama. Olen vist teile siin eelnevalt maininud, et esimestel kuudel tegi klassivend mulle nädalas kaks korda abielu ettepanekuid ning laulis serenaadi. Minu jaoks oli kõik muidugi naljakas ning arvasin, et ka tema võtab seda kõike naljaga. Kuid peale 4 kuud Mehhikos muutus asi kahtlaseks kui ikka käisid samad jutud edasi. Olgu, minu reaktsioon ikka kõigile tema pingutustele oli tema jaoks kurb ning rahule ta mind koolis jättis.

Kõik oli hästi, kuni eelmine reede pidime koos ühte inglise keele projekti tegema, mis neile on eksami eest. Olime koos paaris ning lubasin pühapäeva päeval tema juurde koju minna, et see plakat ära lõpetada.

Jõudsin siis kella 1 paiku lõunal sinna ja muidugi olid terves perekonnas jutt ringi hakanud liikuma, et kuti välismaalasest klassiõde tuleb nende juurde. Kõik tema tädid ja onud olid sinna kogunenud, et mind uudistada ning sinna minnes seisid mul rivis ukse peal vastas. Söögid-joogid laua peal ning pidulik lõuna võis hakata, vajas ju tähistamist see sündmus, et ma neile külla tulin. Te võite ette kujutada mu olekut, kui mina dressides ja pusaga pühapäeval sinna lähen, et kiiresti inglise keele projekt ära teha ning kõik tädid ja onud on uhkesti riidesse pannud minu saabumise jaoks.

Olgu, leppisin selle lõunaga ning hiljem peale tunni ajast lauas istumist hakkasid jutud peale, et kuidas me siis nii oma vahel kohtusime ning käima hakkasime.   MIDAAAAA, KES, MIS, MILLAL!??  Minu reaktsioon selle peale oli täpselt selline, et vaatasin suu ammuli lauas ringi, et kellest või millest jutt käib. Tuli välja, et kutt oli tervele enda perekonnale öelnud, et mina tema tüdruksõber olen. Tema ema kutsus mind juba enda tütreks ning vend vennanaiseks, kõike seda muidugi hispaania keeles. Samal ajal planeeriti terve perega, kuna mulle täpselt Eestisse külla tullakse kui ma siia ei taha jääda.

Üritasin siis neile nii viisakalt seletada, et nii see ikka päris ei lähe ning minu ainukeseks väljapääsuks sellest olukorrast oli öelda neile, et Eestis on mul noormees olemas, kes mind tagasi ootab. Võite arvata, millsed nende näod pärast seda olid.

Hiljem, kui olime klassivennaga lõpuks inglise keele projekti valmistamiseni jõudnud ning elutuppa minnes, pidime läbi kõndima köögist. Küsimus, milline oleks teie reaktsioon, kui te külmkappi peale kinnitatult enda nimega paberit näeksite ning selle all üks list on, mida ma teile siinkohal avaldama ei hakka. AWKWARD!!!

Täna koolis tuli see sama klassivend minu juurde ning vabandas minu ees selle pühapäevase juhtumi ees ning ütles, et ka tema vennal on crush minusse ning tervitab mind. Ei osanud isegi selle peale enam mitte reageerida, sest olin endiselt veel jahmunud sellest eelmise päeva olukorrast.

Loodan, et saite natuke lõbustust oma esmaspäeva öösse ning luban, et kirjutan jälle kui mõni põnev jutt tuleb! Ma siiski vabandan enda kirjavigade pärast ning tänane postitus väga pikk ning põhjalik polnud, üritan seda parandada kui tagasi koju jõuan, kuid praegu hetkel trenni minek!

Päikest!
MKP
*Marta*