Hola amigos!

Olete nüüd paar päeva pidanud vaikuses istuma aga kuna mul on koolis hetkel semestri vahetus siis on kaks nädalat järjest eksamid ning pole jõudnud teile millestki kirjutada.

Üks põhjus veel, miks ma teile kirjutanud pole jõudnud, sest viimasel ajal veedan kõik õhtupoolikud Andi juures. Kodus pole lihtsalt midagi muud teha ning arvutis istumise asemel pigem veedan aega hispaania keelt harjutades.

Mis juhtunud on? Ausalt öeldes pole kuhugile Tuxtlast vahepeal välja jõudnud ning millestki suurest te ilma pole jäänud.

Alustuseks mainiksin ära, et jõudsime oma kooli tiimiga poolfinaali. Jah, algul oli küll segadus, sest arvasime, et oleme omadega juba finaalis aga enne tuleb veel üks lahing ära võita. Hoidke meile pöialt siis, sest mäng on homme! Kuigi hetkel seda postitus kirjutades mu terve keha väriseb hommikusest trennist. Otsustasin tänase ajaloo eksami asemel jõusaali külastada ning tegin lisaks enda kavale veel jõusaali treeneri kava ära, paluks nüüd hästi pikka vanni! Trenn oli hea aga mu lihased sellega veel ei nõustu.

Eile käisime Andiga balletti koolis. Mina ja ballett? Õnneks käisime eile ainult vaatamas, kuidas tublid treenisid aga Andil on kindel soov, et ma temaga trenni kaasa läheks. Lubasin mõelda. Aga seda feelingut, mis seal koha peal saime pole võimalik kirjeldada, see oli lihtsalt megasuper! Terve autosõidu tagasi mõtlesin, et ma olen terve oma elu vale spordiala teinud, kuid nüüd on selleks juba ilmselgelt liiga hilja. Kahjuks kardan, et nii kui seal tunnis esimesi harjutusi tegema hakkaksime, peaksime ka sealhulgas külastama Mehhiko kiirabi, sest teatavasti võiksid balletti tantsimiseks olla terved põlved, mul on kahjuks ainult üks.

Laupäeval käsin Lilianiga Plan de Ayala's, järgmine korvpalli võistlus. Teate mis? Seekord ma polnudki kõige pikem mängija oma võistkonnas, nimelt ühines meiega Monica, kes on minust nii 10-15 cm pikem. Nii hea tunne oli vahepeal korvi alt välja saada!

Kolmandat nädalat järjest on meil kodus pesumasin katki ning seega olen leppinud sellega, et pean käsitsi riideid pesema. Eelmine laupäev tuli ema mu juurde ning küsis, kas mul on vaja asju pesta, et nad viivad kõik riided kohaliku "lavanderia" - pesumajja(?). Muidugi olin ma oma reede õhtu välja minemise asemel ohverdanud pesu pesemisele ning kaasa mul polnud neile midagi anda.

Ma ausalt tegin ka ühe videoblogi, kurb asi on ainult see, et see netti üles ei jõudnud - ma usun, et kodune wifi ja arvuti teadsid, et mulle kohe üldse ei meeldiks endast videoid netti üles riputada ning see tõttu ei lubanud nad ka seda teha.

PILETID OSTETUD! Nimelt lõpuks ostsime piletid Mehhiko pealinna ära. Reis algab 1. veebruari õhtul kell 7 ning kohale jõuame järgmise päeva hommikul kell 7. Teate, mis see tähendab? Et 12 tundi pean istuma enda ühe istme peal! ÜHE ISTME PEAL! Tekkis igatsus idaliiga reiside järele oma tiimiga, sest vähemalt siis saime ennast mugavalt kahe istme peale ära sättida.
Piletitest veel rääkides. Alguses mõtlesime, et lähme bussiga mille ühe pileti hind on umbes 400 peesot, kuid saime teada, et need bussid pidid hästi väiksed ja kitsad olema. Lõpuks suutsime ka kõiki ära veenda selles, et läheme kallima bussiga, mille hind pidi olema kuskil 600-700 peeso ringis. Eile Plaza del Sol'is pileteid ostes saime meie Almaga piletid, mille hinnaks oli 750 peesot ning teised ostsid samasse bussi ning samaks kella-ajaks, kuid pidid maksma 1000 peesot, ÜHE OTSA EEST! Kõigile teadmiseks siis 1000 peesot on kokku umbes 60 eurot. Elu on kallis!

Rääkides veel reisist siis otsustasin oma klassile öelda, et sõidan 2. veebruaril pealinna ning tänu sellele vahetan ka pere ja tagasi enam ei tule. Te oleks pidanud neid pilte nägema, mis sealt vastu tulid! Järgmisel päeval hakati mulle suurt pidu korraldama, kuid siiski enne seda jõudsin neile öelda, et veel pole vaja, sest tulen tagasi. Hiljem mõeldes, et olekski võinud rääkimata jätta, sest oleks ju vähemalt ära saatmis pidu tehtud! :)

Küsimus teile, kes on näinud Paranormal Activity 4-ndat osa? Ei olnud hirmus? Kujuta ette, et terve see  elu, majad, ukselingid - see ongi nii! Su vanatädi ongi selline, kes iga hirmsama asja selle kõrgema poole seal üleval pöördub. Kõik see majade sisustus nagu seal filmis ongi selline! Sul ongi täpselt sellised naabrid, kellel võivad täitsa vabalt olla AK-47 enda auto pagasnikus. Otsustasime Andiga, et kõige parem aeg selle filmi vaatamiseks on muidugi õhtul hilja ning kinost välja tulles ning koju sõites teenis sõnapaar "Tengo miedo" aukoha meie sõnavaras.

Tundub, et millestki hirmsast ega lõbusast mul teile enam rääkida ei ole. Seekord saite sellise lühemat sorti postituse ning ilma piltideta! Luban, et kirjutan lähiajal teile veel!

Päikest!
MKP
*Marta aka Martha* 

"Being an exchange is letting your heart be divided into several small pieces and let them be taken to every corner of the world .. and hope that one day they all meet again."

Mehhiko paar päeva ja pilte!

Nii, Mehhiko paar päeva on möödas ja mõtlesin, et oleks õige aeg veidi pilte lisada ning vahepealsest rääkida!

Alustaks sellest, et täna hommikul ärgates ja kööki minnes sain ma tõelise šoki osaliseks. Äratus oli jällegist peale 5 natukene ning unise peaga kööki jalutades oli äratus kindel .. nimelt vaatas mulle kraani kausi serva pealt vastu umbes 4 cm pikkune ning 2 cm laiune PRUSSAKAS vastu .. ilma liialdusteta! Jah, ma teadsin, et olen lõunamaal ning siia tulles mind hoiatati nende eest aga teoorias on see hoopis teine kui päris elus. Tänu sellele koduloomale jäi minul hommikusöök söömata ning kohvi joomata ja kraanikausi lähedusse mina oma jalga enam nii pea ei tõsta!

Igatahes läheme rõõmsamate teemade juurde. Eelmine nädalavahetus käisin koos Nancy, Amira, Amira ema, tema tädi ja tädi lapsega San Cristobalis. Ütleme nii, et nende pere on Tuxtlas väga jõukas ning mul tekkis vahepeal päris kohatu olek kui kõik söögid-joogid ning isegi hotell minu eest kinni maksti, pluss kingiti mulle veel koha pealt ostetud sall. Ööbisime 4* hotellis, mis oli kohutavalt ilus ning asus täpselt kesklinnas! Esimesel päeval käisime söömas ühes restoranis, mis oli ehitatud suure territooriumi peale, kus kõrval oli puude istandus, nii et kui buffee lauas söömisest ära väsisid siis võisid vahepeal jalutama minna ja tagasi tulla. Esimene asi, mis meil tüdrukutega pähe tuli kui sinna läksime, et see oleks ideaalne koht pulmadeks, kui seal vaid nii külm ei oleks.

Sama päeva õhtul läksime San Cris'i peale jalutama ning avastasime, et keset San Cris'i on uisuväljak. Muidugi pidime kohe ka uisud jalga panema ning "jää" ära proovima. Kui loete sõna jää siis arvestage, et tegemist ei ole mitte millegi sellisega nagu meie Premia hallis, vaid hoopis krobelisema ning halvemas korras.

Peale uisutamist jäime veel natukeseks vaatma sinna ja mingi hetk läksid tuled hämaraks, hakkas muusika mängima, seina peale näidati videot ning laest hakkas kunstlund alla sadama. Üks kutt oli oma tüdrukule 6-kuu koos olemise puhul teinud üllatuse. Nii armas! Ma ei saa ikka üle ega ümber sellest kui romantilised mehhiklased on!

Järgmine päev sõitisme autoga ühte parki, kus käisime ka Luisi ja Alexi'ga, kuid seekord olid ka hobused väljas ning läksime Nancy ning Amiraga ratsutama. Sai väheke vanu aegu meenutatud ning uuesti meelde tuletatud, kuidas hobuse seljas istuda oli. Fun! Tuli kohe tahtmine tagasi trenni minna. Paula?

Kokkuvõttes jõudsin koju pühapäeva õhtul ning ma olen meeletult tänulik neile kahele imetoredale naisele, kes raatsisid mind endaga kaasa võtta. Sain osa ühest ülimalt toredast nädalavahetusest!

Kuid teisipäevast hakkas mul jälle kool ning läksin tagasi rutiini juurde. Kuigi järgmine nädal on semestri lõpp ning siis on terve nädal eksamid. Peale seda peaks olema kahe nädalane vaheaeg kui ma muidugi õigesti mäletan.

Lisaks sellele hakkab 2. veebruaril reis, mis kestab kuni 7ni. Kõik vahetusõpilased on hetkel Mehhiko YFU peale ääretult vihased, sest meile pole saadetud ühtegi korraliku meili. Ainuke asi, mis on öeldud, et peame olema 2. veebruaril kell 9 hommikul Mexico City lennujaama 1 terminali juures olevas kohvikus. Seda, kuidas me sinna saame on juba meie enda asi. Meie siit Tuxtlast läheme bussiga, mille üks ots maksab kuskil 400 peesot. Kokku sõidab umbes 12-13 tundi! Oh seda rõõmu!

UUS VAHETUSÕPILANE! Ehk siis üks Rootsi tüdruk vahetab pere ning tänu sellele sattus elama siia. Ütlesin täna koolis ka, et uus õpilane tuleb siia ning kõigil läksid alguses näod kohe särama aga see kadus sama kiirest ka ära kui ütlesin, et tegemist on jälle ühe tüdrukuga. Klassiõe kommentaar selle peale oli: "Kahju, ma lootsin, et ma saan juba endale eurooplasest poiss-sõbra.", nojah sellega läks nüüd veitsa halvasti.

Ma pean sügavad kummardused tegema oma hostperele, sest ausalt mul on tunne, et Mehhiko omadest on minu oma kõige parem! Eile lohutasin Leonie't, sest ta pere ei lase tal mitte kuskil üksi minna, igale poole viiakse autoga ning väljas käia ei lubata. Tüdrukul oli kindel tahtmine koju tagasi minna, nii et rääkisime telefonis lausa tund aega ning lõpuks sai ta igatsusest üle! Pean ütlema, et temast on saanud üks ütlemata hea sõbranna, kellega siin olevatest kõige rohekem suhtlen, ei tahaks ju veel ilma ka jääda, nii et pidi teda ümber veenma. :)

Endal tuli ka koduigatsus eile peale, nimelt olen õhtuti üksi kodus ning midagi teha pole. See ongi kõige hullem koht kui oled tegevusetu ning hakkad mõtlema kõigele heale, mis Eestis on aga kõik need mõtted peast kähku välja, sest just kahe minu jaoks kõige tähtsama inimese hoolitsuse ning töökuse pärast ma just siin ju täna olengi! Aitäh emme ja issi!

Täna liverpoolis kohvi oodates hakkasid minuga rääkima kaks kutti, üks oli kohalik ning teine pärit Uus-Meremaalt, keda kõike kohata ei või siin. Nimelt korraldavad nad Chiapases elavatele välismaalastele eksursioone ning lubasid ühendust võtta.

Lubasin teile pilte ka!

Üks laupäevane kossuväljak, hetkel ei suuda uskuda, et julgesin ilma enda põlvekaitsmeta mängida! 

Rääkisin teile eelmises või üle-eelmises postituses Banos del Carmenis't, nüüd saate pilte ka sellest! 

Kookose mahlast ei saa kunagi ära öelda ning pärast kookost chilliga süüa on nii hea! 

Ilus?

Onu sai kurjaks kui nägi mind neid pildistamas! Aga endal küll sinna vette ujuma minna tahtmist polnud .. endiselt ilus? 

Kui te hästi tähelepanelikult vaatate siis ukse peal on kirjas "Policia" ehk siis kohalik politseimaja. 

San Cristobali restorani sissekäik .. koha peal oli meeletult külm! 

Sain minioniga pilti teha! Nägu kadus ära.

Vasakult: Amira, Nancy ning pisike roosa Alexia. 

Müts pähe, sall kaela, kindad kätte ja linna peale! 

Hobuse seljas ka pilti ikka.

Kõige pikem saab kõige kõrgema hobuse. 

Ma lihtsalt ei suutnud neid pilte siia panemata jätta. Nimelt sai mu klassivenna koer kutsikad ning esimesed pildid saadeti küsimusega, et kas kellegil on kutsikaid vaja. Vabandused ette, sest see pilt ei ole just kõige ilusam. 

Ostsin endale elu esimese hispaania keelse raamatu, mida nüüd üritan vaikselt lugema hakata! Loodan, et saan selle piisavalt kiiresti läbi ning tänu sellele veel rohkem keelest aru saama! 

Räägime kooli kiusamisest? Tegelikuses asi nii hull pole aga kui meil tuleb antropoloogia tunni ajal tahtmine klassiõde teibiga tooli külge kinni siduda, siis seda me ka teeme! 

Vahepeal mõtlesin, et peaks ka ajaga kaasas käima ning videoblogi tegema. Endiselt mõtlen selle üle, hetkel on miinuseid rohkem kui plusse, sest  ausalt öeldes mina küll ei viitsiks ennast tund aega rääkimas kuulata ning praegu tundub eriliselt kahtlane see üksinda kaamerasse rääkimine. Kõlab nagu halb biograafiline film. 

Ehk siis ootan teilt vastuseid. Soovitavalt JAH & EI variandis. 

Päikest! 

MKP

*Marta* 

Aastavahetuses ning kohalikust elust!

Mõtlesin, et kostitan teid vahel mõne pikema blogi postitusega ka. Kuigi seekord siiski ilma piltideta, sest mu iphone juhe ja arvuti otsustasid omavahel tülli minna ning faile mitte jagada. Loodan selle vea järgmise paari päevaga parandada ning teile ka mõned pildid lisada!

Laupäeva hommikul helistas mulle Liliana ning küsis, kas oleksin nõus kossu mängima minema. Muidugi, seekord sain selga siis roosa ja valgega särgi. Kohale jõudes olin idioodi kombel unustanud oma põlvekaitse koju ning kuna mäng toimus ühes munincipiotest siis tagasi minekuks polnud aega.

Esimest korda elus oli vist mängunälg suurem kui hirm, nii et olin nõus mängima ka ilma enda kaitseta. Siiski sai jalg kinni teibitud ning kasutasin ühe oma tiimikaaslase tavalist riidest tuge. Platsile minnes ning esimesed minutid mängides sain aru, et tegemist oli siiski piisavalt nõrga kaitsega ning pidi ennast seekord tagasi hoidma ning lootma, et väga rabelemiseks ei lähe. Õnneks Mehhiko kiirabi ning kindlustust tülitama ei pidanud, sest olgem ausad kõige parem see teenus siin just ei tundu. Mängu muidugi kaotasime, jälle!

Olgem ausad kui vastas võistkonnas mängivad kõik viis ning on minu vanused ja meie võistkonnas on kõik kõvasti üle 30, peale Liliani ja minu, ning nendest kaks on reaalselt korvpalli trennist käinud, siis see kuue punktiline kaotus just kõige havem ei tundu. Tõsi alati saab paremini. Kuid nüüd on mul kodus juba 4 erinevat mängusärki ning ma ei imesta kui kunagi tuleb mäng, kus ma mõlema võistkonna eest peaksin mängima.

Pühapäev oli algselt plaanis koduselt veeta, kuid kella 12 paiku tuli hostema tuppa ja ütles, et mul on 10 minutit aega, et valmis seada kui ma tahan nendega kaasa minna .. kuhugile. Ainuke asi mis mulle öeldi, et võta ujumisriided ning lühikesed püksid kaasa. Olgu. 10 minutit ja valmis. Muidugi oli mõeldud Mehhiko 10 minutit ehk siis lisame pool tunnikest otsa ja lõpuks oli valmis ka mu hostema. Läksime koos minu sugulase, naabri ning hostemaga.

Umbes poolteist, kaks tunnikest sõitu ning kohal me olime. Baño del Carmen. Tegemist oli siis kohaga kus peaksid olema "aguas termales", vabandused ette aga mul pole õrna aimugi, kuidas seda eesti keelde tõlkid. Kuumavee allikad? Igatahes, kohale jõudes esimese asjana, mida tundsin oli tugev pori ning muda hais. Muidugi oli koht ilus.

Kuid kõige pealt peaksin ütlema teile definitsiooni, mis minu jaoks siin kõlab ilusana. Kindlasti mitte nagu teie jaoks. Ei tegemist ei ole 5 tärni hotelli piirkonnaga, kus on täpselt nii ilus kui sa Bahamadel puhkamas käiksid. Ma olen siiski Mehhikos ning Chiapas on üks vaesematest osariikidest. See ilus on teistsugune. Selle ilusa teada saamiseks peaksid sa vähemalt kaks nädalat Tuxtla linnas ning kõrval municipiotes ringi tuulama, et seda mõista.

Google'st otsidest oli selges hispaania keeles kirjutatud, et tegemist on turisti piirkonnaga. Turisti? Turist nende mõistes on see, kes tuleb kuskilt kõrval osariigist. Mina? Mina olen tulnukas, kes on tulnud kuskil eriti kummalisest kohast ning kellel on "BLONDID" juuksed ning hele nahk, rääkimata muidugi rohelisest silmadest. Ma kardan, et kui Eestisse tagasi tulen ei suuda ära harjuda sellega, et ma mitte kuskilt tähelepanu ei saa ning keegi mulle tänaval järgi ei vaata.

Jäädes siiski teema juurde, siis minnes Baños del Carmenisse võite meie mõistes ujumisriided kohe kindlasti koju jätta. Olen juba eelnevalt maininud, et oma kehavõlude näitamine siin kombeks pole. Ujuma lähed sa lühikeste pükste ning särgiga. Kuigi ausalt olles need neli pisikest agua termales basseini, kus igas ühes on umbes 10-15 mehhiklast, just sisse minema väga ei kutsunud. Arvestades, et ümberringi on prügi maha visatud ning hulkuvad koerad jooksevad seal samas kõrval. Oleme me veel samal arvamusel definitsiooniga "ilus"?

Baños del Carmenis veetsime pool päeva ning kuna kohalikud, kes seal kohapeal ka muuseas elavad, pidasid restorani, ei olnud meil kuhugi kiiret. Seal oli võrreldes Tuxtlaga ikka meeletult soe ning üle kuue kuu sain ka veidike rohkem päikest enda nahale.

Aastavahetus Mehhikos. Kui Eesti aastavahetus möödub rohke shampuse ning muude meelepäraste jookide saatel siis siin võetakse asja pigem rahulikult. Võiks öelda, et jõulud on suurem pidupäev kui aastavahetus. Seekord läksime hostperega naabrite juurde külla ning samuti oli kaasas rohkelt süüa. Kuna mulle just väga meelepärane ei ole üleküpsetatud loomaliha süüa siis leppisin seegi kord kanaga. Miskipärast on jäänud tunne, et igal pidulikumal sündmused katab lauda kana, ning selle kõrvale süüakse singipastat koos toorsalatiga. Toorsalat! Ma vist armastaks oma siinset elu kui meil see igapäev toidulaual oleks, kuid siiski mitte.

3 .. 2 .. 1 - HEAD UUUT AASTAT! Koos kallistuste ja musitustega see tuli. Seekord pidin ilutulestikuga telefonis issi poolt saadetud videos leppima, sest välja me ei läinud.

Viiks teid kurssi ka ühe traditsiooniga, mida siin tehakse, kuid mitte meie peres. Piñatad (loe:pinjatad). Kindlasti olete näinud pilte mu eelnevatest postitutest, kus need peal on. Enamasti tuuakse need välja laste sünnipäevade puhul, kuid ka jõuludel ja aastavahetusel ning kõikvõimalike erinevate kujude näol. Tegemist on siis kujuga mis on tehtud papist ja ajalehtedest ning sees on kommid. Kommide kätte saamiseks taod sa seda pesapalli kurikaga ning samal ajal laulavad pealtvaatajad ühte tuntud Mehhiko laulu, mis käib järgmiselt.

Dale, dale, dale,
no pierdas el tino
porque si lo pierdes
pierdes el camino.

Ya le diste una,
ya le diste dos,
ya le diste tres,
y tu tiempo se acabo,
¡se acabo!

ehk

Löö, löö, löö,
ära kaota sihti,
kui selle kaotad, 
kaotad oma tee.

Löö ühe korra,
löö teist korda,
kolmandat korda,
ja sinu kord sai läbi!
Ongi läbi!

Vanematel lastel seotakse löömise ajaks silmad kinni ning samuti ka  keerutatakse kohapeal ümber enda, noorematel lastakse niisama lüüa. 

1. jaanuar on päev, kus absoluutselt kõik kohad on kinni. Käiakse külas sugulastel ja sõpradel ning seda kõike rohke söögi saatel. Nii tegi ka meie pere. Kuigi sellest sain alles pool tundi enne minekut teada ning kuna hommikul varakult üles ärgates otsustasin endale teha hommikusöögi, mis ei sisalda chillit eha torillasid, siis teadsin kohe, et see päev lõppeb eriti palju süües. Nii oligi.

 Lõunal kella 12 paiku läksime madrina Martha juurde, hostema parim sõbranna. Sinna olid kogunenud vaid mõned õed ja vennad. Arvestades, et Marthal on kokku 11 õde-venda siis oli see hea märk! Kuna enamusi nägin esimest korda siis küsimused kohe lendasid. Hakkasin mõtlema, et peaks endale mitmed vastusevariandid mõtlema, oleks endal ka huvitavam vastata.

Peale seda söömaaega läksime hostema venna juurde Coita'sse. Tegemist on järgmise municipioga, kuhu on umbes poole tunni sõit. Suutsin veenda Nancy endaga kaasa tulema, et mul seal nii igav poleks. Järgmine sööming! Seekord oli söögiks juurviljasupp koos riisiga. Midagi peale liha ning taco'de ka.
Peaksin ka teile seda ütlema, et Mehhikosse tulles ära üllatu mitte millegi üle, mida nad sööki panevad. Ausalt. Näiteks võin teile tuua, et täna oli supi sisse pandud koorega banaanid. Lõunasöögiks keedetud banaanid koos riisiga. Kõlab maitsvalt? Siiski kogemused loevad ning ärge kardke millegi ees, kuid võite keelduda erinevatest kodus tehtud tekiiladest kui soovite järgmise päeva terve peaga veeta.

Tundub, et Mehhikos on kadunud mu armastus kutsikate ning võõraste koerte vastu ning on asendunud pisikeste lastega. Bosse, armastus Sinu vastu ei kao kunagi! Kuna mu tutvusringkond on suur siis on ka meeletult palju pisikesi lapsi ning keegi neist ei pahanda kui peo käigus satuvad nad istuma blondiini sülle, huvitav ju. Seegikord oli mu sugulase naise vend seal koos oma perega ning nende 6-kuune laps kaasas. Mu hostema ütles oma sõbrannale, et miskipärast meeldin ma kõikidele Mehhiko lastele .. proud!

Olen vist kõik ära kirjutanud enda jõuludest ja aastavahetusest. Järgmine laupäev on Jules'i sünnipäev ning lähen arvatavasti nendega kaasa San Cris'i, kus veedame öö. Hostemalt on luba juba küsitud ja mineku valmis! Seekord peaks vist rohkem kui ühe pusa kaasa võtma ainult.

Kuna hetkel on kirjutamise tuju siis räägin teile natuke Mehhiko või õigemini Chiapase elust üldiselt. Nagu ma juba kirjutasin siis siia tulles võtke kaasa kindlasti pikemad riided, eriti naised! Sest tänaval käies ei vaadata sind just kõige sõbralikuma pilguga kui ilmud nende ette lühikeste pükste või seelikuga. Siiski on erandeid ning julged neiud käivad ka kleitide ning seelikutega. Tunnistan, et vahepeal võtsin endale turisti õiguse käia väljas ka lühikeste riietega, sest septembris ning augustis olid ilmad kuumad!

Need eelnevad riietumis soovitused võite aga kindlasti ära unustada öösel välja minnes. Sest klubisse või kuhugile peole minnes muutuvad seelikud ja kleidid kohutavad lühikesteks. Samuti tuleb näkku ka ohtralt make up'i. Nii et poisid, ärge imestage kui teile tuleb vastu neiu, kellel on sinise lilla kirjud silmad millele on tõmmatud paks laineri joon, punased põsed ning roosa suu. Just täpselt nii nad siin käivadki! Kuid siiski,  kes te kunagi Mehhikosse satute ning klubisse lähete ärge esimese lühikeses seelikus neiuga tantsima minge. Põhjus? See neiu ei pruugi alati just neiu olla. Tänaval ööklubide ees käies kohtate meeletult palju transvestiite. Just eile näidati mulle pilte, kuidas klubis üks kena välimusega eurooplasest noormees sellise ohvriks langes. On kellegil veel soovi Mehhikosse tulla?

Sellise halva teema juurest lähme veidike parema teema juurde ning räägime liiklusest. Üldiselt on liiklusmärgid iluasjad ning valgusfoore peab jälgima ainult siis kui on palju autosid. Kiiruspiiranguid ei jälgi keegi ning 50 alas on tavapärane sõita vähemalt 90ga. Ära pane pahaks kui sa sõidad autos koos kohalikuga ning te politseiga võidu sõidate. Isegi kui teid kinni peetakse hoidke tagataskus 100-200 peesot, havemalt juhul 500 peesot ning võite oma reisi jätkata. Kui sellest ei piisa siis võib alati näidata tagaistmel istuvat blondiini ning rääkida temast natuke ning siis on asi kindlasti lahendatud.

Ühistransport. Nagu ma juba kirjutanud olen siis peamiseks transpordiks on combi'd. Üks reis maksab kuus peesot. Kuid mööda peatänavat liigub ka conejo bus, mis tähendab tõlkes jänese buss, samuti maksab kuus peesot. Transport siin pole kunagi kindel. Tõsi combi küll jõuab kindlast algpeatusest lõpp-peatusesse, kuid vahepealne maršuut võib muutuda seoses erinevate muudatustega ning selle teistsuguse maršuudi valib iga juht ise.

Tänavate süsteem Tuxtla kesklinnas on meeletult lihtne. Nimelt on kõik tänavad, mis ei ole peatänavad, ühesuunalised. Ehk siis süsteem ongi järgmine, et üks tänav on ühtepidi ühesuunaline ning teine teistpidi. Tänavate nimed või numbrid lähevad peatänavast alates järjest suuremaks ning olenevalt sellest kas suund on põhja või lõunasse, tuleneb ka selle nimi. Ühte pidi tänavaid kutsutakse oriente'deks ning teistpidi on poniente'd ning tulenevalt sellest, kas tänav suunudb lõunasse või põhja tuleb ka liide. Näiteks poniente de sur või oriente de norte. Kokkuvõtte eksimis võimalust turisti jaoks kesklinnas pole, sest numbrite järgi jõuad alati ühele peatänavale.

Toitudest veidike. Peamine, mille poolest Mehhiko tuntud on on siiski taco'd ning neid tuleb erisuurustes ning paksustes. Teiseks on quesadillad, mille puhul on tegemist samalaadsete pooleks murtud tortilladega nagu taco'd, ainuke vahe on, et nende vahel on juust. Samuti on ka tlayudas, mis on pärit minu kõrval osariigist Oaxacast, seegi kujutab endast taco't ainult et poole suuremat.

Mehhikosse tulles peaksite veel ära proovima tamale'se, kui ma oskaks teile selgitada, mis see täpselt on siis ma teeksin seda. Kuid kokkuvõttes võin öelda, et tegemist on maisijahuga, mis on kuidagi moodi banaani lehe sees ära küpsetatud ning sinna vahele on liha ning ohtralt chillit pandud. Mis veel. Chiapase osariigis ning ainult siin saate proovida bozol'i. Bozoli võib kõige lihtsamalt teile seletada nii, et tegemist on külma kakaoga kuhu on pandud kookoshelbeid. Restoranis serveeritakse seda poole kookose sees. On olemas ka bozol blanco, mis on samuti kookose jook kuid ilma kakaota.

Nagu ma enne teile juba ütlesin, siis ärge kunagi imestage asjadest mis te oma söögist leida võite, näiteks keedetud banaan. Mehhiklaste kujutlusvõime on suur! Samuti võite saada hommikuks või lõunaks praetud banaane, siiski ei ole tegemist magusa banaaniga, vaid hoopis teine sort .. täpsemalt ei tea. Kui ma juba puuviljade juurde jõudsin siis räägin ka nendest edasi. Kodus olles olete kindlasti asendanud magusa isu rahuldamiseks mõne šokolaadi tüki puuviljaga, eks? Siia tulles ning tänaval maitsvaid puuvilja topsikuid ostes ärge imestage kui kogu teie magus suupoolis chilli kastmega üle kallatakse. Kuid see chilli ei ole terav ega kibe vaid pigem magus. Ärge öelge kunagi ei asjale, mida te proovinud pole, võite midagi täiesti uut kogeda!

Üks asi on, millega ma pole siiamaani korralikult ära harjunud ning need on piimatooted. Eestiga siinseid võrrelda ei saa, sest ütleme ausalt Nestle firma poolt toodetud vahukoor pole ikka see sama. Paki pealt lugedes võid mõelda küll, et oh jess, sain lõpuks midagi enam-vähem vahukoorele meenutavat kreemi osta. Eksid! Piim mehhiklaste jaoks on piimapulber segatud veega. Just, sa lugesid õigesti. Meie mõistes korraliku piima sa siit poest kahjuks ei saa ning pead Eestisse tagasi minekut ootama.

Üks toit veel, mida ma olen täpselt 5-kuud iga päev söönud. Frijol(loe:frihol). Tegemist on mustade, vabandus mu väljenduse pärast, plögaks keedetud ubadega ning seda nad söövad täpselt sama palju kui meie sööme kartulit. Sulle võib ju tunduda, et kartulist ei ole kunagi küllalt sinu jaoks aga täpselt sama tunnevad nemad frijol'i vastu ja usu mind, sellest saab küllalt! Peale kahte kuud selle söömist, mõtlesin, et ma ei võta seda, enam mitte kunagi suu sisse ka. Kuid siiski ..  hommikuks lõunaks ja õhtuks!

Lisaks on neil siin spetsiaalne juust, mida nad pudistavad igale supile ning kaasa arvatud ka frijolile peale. Tegemist on väga mõruda juustuga.

Minu pikk jutt toitudest sai vist seekord läbi, kuid ma ei väsi kordamast. Chilli, chilli ja veelkord chilli! Eestlase jaoks on see kõikjal nii hea kui halvana!

Elamisest ka veidi. Kui majades elades oleme harjunud, et meil on tagaaias hoov siis siin see nii ei ole! Olgugi, et kortermajad siin peaaegu, et puuduvad siis majad on ehitatut täpselt külg-külje kõrvale, nii et hoovi väljast vaadates ei ole absoluutselt.

Majad on kõik ehitatud betoonist ning übritsetud mitme meetriste müüridega, mida tavaliselt katavad okastraadid. Majja sisse minnes jäta kindlasti jalanõud jalga ning arvestades seda, kui palju ma külas olen käinud siis nende värvimata betoon seinte vahel jääb tihti tunne nagu oleksid mingi laoruumi kontoris.  Akende ees on trellid ning tihti ka võrk putukate jaoks. Hubasusest ei tasu rääkida.

Igas majas näed seinte peal kristuse pilte ning kappide peal kristuse kujukesi, samuti on populaarne see, et kui sul on lapsed siis on igalpool seinte peal pildid neist ning seda igas vanuses. Pere on meeletult tähtis siin! Igas majas on sisehoov, kus sa tavaliselt võid leida ka koeri. Sealjuures mainides, et koertega siin väljas ei käida.

Paljudes kodudes on tehtud nii, et vannitoad ning pesemisruumid asuvad sisehoovis. Osades pole ka katust peakohal, pärist tihti olen mõelnud, et vihmaperioodil vetsu minnes peab vist vihmavarju kaasas kandma, sest need vihmahood on siin ikka piisavalt tugevad. Ilma naljata.

Kui paljud kodud Eestis on kaetud ilusa puitbarketiga siis siin on igas ruumis plaadid, muidugi on seda lihtsam pesta arvestades, et inimesed käivad sees välisjalanõudega ning pisemad koerad teevad ka kõik oma hädad majja sisse.

Tüdrukud ja naised, kes te tulete siia, ärge jumala eest tundke ennast puudutatuna, kui mingi mehhiklane teile tänava peal musi suud näitab ning ärge vastake neile "Hola bonita" või "Hola hermosa" lausetele, see tõmbab veel rohkem tähelepanu teie suhtes. Taksoga sõites oleks siiski alati soovitav, et keegi meessoost isik kaasas oleks, ma enam ei suuda kokku lugeda, kui paljud taksojuhid on mulle oma numbreid jaganud ning visiitkaarte andnud.

Tundub, et Tuxtla elu kirjeldamisega on kõik, siiski tuli üks asi veel meelde. VESI! Mul on tunne, et aasta lõpuks jään kiilaks, sest peale kahte kuud hakkasin mõtlema, miks mu juuksed välja kukuvad. Teise saksa tüdrukuga rääkides oli tal sama probleem ning jõudsime ühisele arusaamale, et see vesi, mis siit kraanist tuleb on nii kare ja halb, et mitte ükski siit ostetud ravimask selle vastu ei aita. On kaks võimalust, kas aasta lõpuks olen kiilakas või on mu juuksed kokku kuivanud. Samas vaatad neid ilusaid Mehhiko tüdrukute sädelevaid ning pakse juukseid ning mõtled, et kuidas see võimalik on. Müstika.

Loodan, et saite tänaseks piisava lugemise ning kui on küsimusi siis alati olen nendele avatud, kas siin all kommentaarides või facebookis! :)

Kõike paremat teile!
MKP
*Marta*