Nädal aega on möödas ja minu nädalane reis Juchitani ja Huatulcosse on läbi, nii et oleks paras aeg ka teile minu imelisest nädalast teada anda.
Nimelt, neljapäeva hommikul kella 11 paiku võtsin oma kodinad kaasa ning suuna Plaza del Sol'i bussiterminali. 5h sõit ning Oaxaca osariigis ma olingi, väikeses linnakeses nimega Juchitan. Sinna sõites, möödusime suurtest mango istandustest ning väikestest teeäärsetest asulatest. Imeline! Paar minutit bussijaamas ootamist ning nägin juba enda blondi Teelet, kes mulle vastu oli tulnud.
Sellel samal õhtul otsustasime Teele ja tema vahetusõega kinno minna ning hiljem jalutasime koju. Olgem ausad linn on ikka rohkem kui poole väiksem Tuxtlast. Esimest korda elus sõitsin ka mototaksoga, mille üks sõit on umbes 10-15 peeso vahel. Siiski, pole just kõige turvalisem nendega seal sõita, eriti õhtul. Kuulates Teele lugusid sellest, kuidas politseil käsi otsast lõigati selle eest, et ta tahtis ühe mototaksojuhile trahvi teha, ajas ikka külmavärinad peale küll ja seda kõike päise päeva ajal!
Kinost välja tulles tuli meie juurde üks noor naine, kes küsis, et kas mu blondiinist sõbranna ei tahaks ühele laste-etendusele minna Elsat mängima. Elsa on siis tegelane alles välja tulnud "Frozen"'i multikast. Fun! Neiu hakkab nüüd hispaania keeles "Libre soooy, libre soooy'd" laulma.
Reede hommikul, olgu reedel kell 11 tegelikuses, hakkasime Huatulco poole sõitma, koos Teele tädi, tema mehe, kahe lapse ning Teele hostemaga. Umbes 3,5h sõitu ning kohal me olimegi. Teele tädi elab Huatulco lähedal linnas nimega Pochutla. Sõit täis lastelaule laulvat isa, palun tuletage mulle meelde, et ma kunagi enam temaga ühes autos ei istuks. Härra, kellel enda arust on imeline lauluhääl ning arvab, et lõbustab meid terve autosõidu. Oh, please.
Õhtul läksime Teelega Pochutlat avastama, see tähendab, et ainult keskparki. Nimelt oli samal õhtul tapetud ära ühe perekonna naine ning 12 aastane laps, ehk siis Teele tädi mees ütles, et targem oleks kõrval tänavatest hoiduda. Kuid park oli ilus ning rahvast palju. Istusime ühes pargi lähedal asuvas kohvikus ning nautisime oma kohvi, samal ajal vaadates, kuidas kohalikud noored oma tantsu trenni pargis tegid. Muidugi ei puudunud ka need "oh, vaata blondid" pilgud ning mõni julgem tuli meiega isegi rääkima. Olime vist ainukesed vaatamisväärsused selles linnas.
Järgmisel hommikul võtsime suuna Huatulco randa. Miskipärast arvasin, et see rannajoon on veidike pikem. Õnneks oli seal rannas isegi näha mõnda sakslasest turisti ning lootsime, et me seekord nii väga välja ei paista. Kuid miskipärast on igalpool alati see üks kutt, kes tahab sulle välja teha ning hirmsasti jutustada. Tavaliselt on ta sinust lühem ning juuksed geeliga nii ära sätitud, et kui ma teda puudutaksin siis võiksin need ära murda. Ma olen selles surmkindel.
Peale randa läksime Teele teise tädi juurde, kes elab täpselt ranna kõrval, lõunat sööma. Hiljem juba "koju" tagasi. Õhtul kella 9-10 paiku võtsime suuna 40 minuti kaugusele, ühte söögikohta. Kuna ka Teele polnud seal käinud siis mingisugust ettekujutust meil sellest kohast polnud.
Olles poolel teel nägime vilkuritega politsei autosid ning arvasime hoogu maha võttes, et järjekordne avarii on toimunud. Jah, oleks see vaid avarii olnud. Nii kui ma enda kõrval olevast aknast vasakule vaatasin nägin sissesõidu teel maas lamavat ära tapetud meest. Peaks ära mainima, et laibale mingit katet peale ei pandud nagu filmides nähtud, vähemalt siin mitte. Aitäh Mehhiko, see pilt on mu silme ees veel mõnda aega.
Jättes halvad asjad kõrvale. Sõitsime läbi mõndaest ranna äärsetest küladest, mis enamasti koosnesid hotellidest ning restoranidest. Imeline! Täpselt nagu pildiraamatust välja lõigatud. Hotellide ees võis näha igasuguseid turiste. Enamasti olid kõik, kas rastapatsidega või pikkade juustega blondid austraalased või eurooplased. Surfarid.
Olin päris kindel juba, et lähme mõnes siin külas olevasse restorani sööma, kuid järgmine pööre paremale ning olime keset metsa. Ee, kas sa oled ikka kindel, et oleme ikka õiges kohas? Parkisime auto ühe kõrge hoone ette, mille tuledes sildi pealt võis välja lugeda sõna "Hotel". Kõndisime treppidest alla ning kõrvus oli kuulda ookeani kohinat. Samal ajal ümbritsesid sind põlevad tõrvikud ning küünlad.
Me jõudsime randa, kus ookeani piiri pealt veidi kaugemale oli seatud lauad, nii et su varbad puudutasid istudes liiva. Igal pool oli tulede asemel küünlad ning tõrvikud ja puude vahele olid riputatud Mehhikole omapärased võrkkiiged. Kõrvus kostis jazz muusika ning ookeani mühin vaheldumisi. See oli imeline! Olin armunud esimesest silmapilgust! Olgugi, et menüü oli turistidele mõeldes isegi inglise keeles, siis selles paigas polnud neid peaaegu, et ühtegi. Teistest rannaäärsest hotellidest asus see kaugemal ning veel avastamata paigas.
Järgmisel hommikul võtsime suuna järgmiste randade poole. See kord külastasime maailmas paremuselt kolmandat surfiparadiisi ning kohale jõudes võis juba näha pikajuukselisi, päevitunud blonde poisse. Oh, kas ma võin endale ühe koju kaasa võta, palun? Kahjuks see hommik oli valgetest jänkudest ookean tühi ning vee peal kedagi näha polnud. Siiski sinna surfiparadiisi me kauaks ei jäänud ning sõitsime järgmisesse, kõrval olevasse randa. Treppidest jällegi alla kõndides avanes meile imeline vaade, jällegi nagu pildiraamatust välja võetud! Seal olime terve päeva ning sellest vähemalt poole veetsime Teelega vees.
Nii oligi meie paaripäevane Huatulco reis läbi ning pühapäeva öösel suundusime juba bussiga Teele juurde koju tagasi.
Esmaspäeval läksime Juchitaniga tutvuma ning käisime kohalikul turul, istusime kohvikus ning saime üle pika-pika aja Eesti keeles pläkutada. Uskuge mind, isegi meile oli see võõras ning lauseehitustest ei tasuks enam rääkida. Õhtul käisime Teele perega tlayudast söömas, tegemist on nagu suure tacoga, mis on kõige parem Oaxaca osariigis.
Teisipäeval läksime Teele venna ning tema sõpradega basseinide juurde. Meie algne plaan Teelega mitte ujuda läks muidugi untsu ning umbes 20 minuti pärast olime mõlemad märjad. Olen vist juba maininud, et mehhiklannad ujuvad enamasti riietega ehk siis hakkame juba midagi õppima! Koju jõudes ei suutnud ma kuidagi naeru pidama saada, sest Teele oli sellest päevast nii ära põlenud. Taaskord. Kuid meil hommikul ei tulnud pähegi, et päikesekreemi peale panna, sest erandkorras oli äärmiselt külm ning tuul. Jumal tänatud, et ma ära ei põlenud! Õhtul mängisime Teele õdede, venna ning venna sõbraga terve õhtu kaarte. Felt like home!
Kolmapäeva päeva veetsime kodus ning pealelõunal hakkasime sööki tegema. Juchitan on maailmas üks väga eriline paik, see on ainuke koht, kus võib legaalselt kilpkonna mune süüa. Ega siis minagi alla ei saanud jääda ning pidin selle ära proovima. Esiteks näevad need välja nagu mõlgitud pinksi pallid, kuid ilma kõva kooreta vaid see koor on pehme nagu nahk. Pärast ära keetmist, tehakse see koor ühest kohast katki ning peale pannakse soola ning laimi mahla. Peale seda sa lihtsalt kallad selle endale suhu. Kujutade ette, et sul on kanamuna peale keetmist, ainult, et munakollane on ära keedetud ning see valge osa on vedelaks jäetud. Täpselt nagu austreid ajaks endale suust sisse. Mina üle ühe kahjuks ära ei suutnud süüa. Õnneks tegime peale kilpkonna munade ka veel tortasid. Torta'd on nagu suured võileivad, mille vahele pannakse kõike mida hing ihaldav, alates juustust ja vorstist lõpetades õlis praetud banaanidega.
Üks asi, mida Juchitani tulles veel proovida saab, on Iguaani lihast tehtud tamales ehk siis maisijahu sisse topitakse see liha ning keedetakse ära. Tuxtlas süüakse meil seda kanalihaga. Siiski, olles alles hiljuti lugenud raamatut "Koka rännakud" ning Anthony Bourdaini kirjelduse järgi ei suutnud selle looma liha süüa. Kõike, mida ma loomaaias klaasi tagat vaadata võin, jääb sinna. Teele kirjelduse järgi pidi see maitsema täpselt nagu kanaliha. Ei jää muud üle kui teda uskuda.
Õhtul läksime Teelega linnapeale kõndima ja istusime kohvikus. Tagasi koju minnes rääkisin Teele kindlalt , et pean oma blogis kirjutama, kuidas ma krokodilli mune proovisin. Oota, krokodilli mune? Jah, see hetk oli meil tänu minu valesti ütlemisele lõbu laialt. Kodu poole kõndides hakkasime keset tänavat ABBA laule laulma ning veendusime, et peame meie viimasel koosolemise õhtul "Mamma Mia" filmi vaatama. Enne seda jõudsime kodus veel ligi kaks tundi vanu eurovisiooni ning Eesti lugusid kuulata ning nende järgi laulda. Ma usun, et ta vennal oli päris lõbus vaadata, kahte blondiini laulmas eurovisiooni lugusid, samal ajal ise mitte midagi aru saamast.
Rääkides veel Juchitanist ülevaatlikult siis asub see minu linna kõrval osariigis Oaxacas. Eesti välisministeeriumi kodulehel on kirjas, et sinna ei ole soovitav reisida, sest seal on ääretult kõrge kuritegevus. Tõsi ja tõsi. Kuritegevus on meeletult kõrge ning ei möödu päevagi kui sa ajalehes mõne laiba pilti ei näe. Jah, siin pannakse ka sellised pildid ajalehtedesse, kus mehel on kõri läbi lõigatud. Lapsed ajalehti lugema, nii saavad nad kõige paremini lugemise selgeks! Kuid, miks saadetakse enamus Mehhikosse tulnud vahetusõpilastest just sinna osariiki? Sest nii saad sa selle õige Mehhiko kogemuse kätte.
Üks põhjus miks kuritegevus seal nii kõrge on, räägin ma just Juchitanist, on sellepärast, et öösiti sõidab linnast läbi Guatemala rong, mille peale ripuvad põgenikud ning Juchitan on just paras paik maha tulemiseks. Räägime veel öösel ringi liikumisest? Kuigi linnakeses on just peamisteks kurjategijateks just mototaksojuhid. Teele vanemad, selle postitusega ei tahtnud ma teid ära hirmutada, selleks on Teelel superhoolivad hostvanemad, kes vaatavad, et temaga kõik korras oleks!
PS. Ma nüüd ei mäleta, kas see oli teisipäev või kolmapäev kui me seda ilusat verekuud Mehhiko taevast näha võisime. Raudselt lugesite seda ka Eesti uudistest.
Neljapäeva hommikul startisin tagasi Tuxtla poole, olgugi, et paar päeva enne tuli meil mõte, et ka Teele minuga kaasa tuleb. Tema hostisa just sellest ideest vaimustatud polnud. Teine kord. Põhjuseks võis olla see, et päev varem juhtud üks kohutav õnnetus, kus kokku põrkasid veoauto ning reisibuss, surma sai 36 inimest ning ellu jäi vaid 4. Uskuge mind, ka minul oli hirm tagasi sõita. Bussis istudes kõndis mööda vahekäiku üks vormirõivastudes naine, kes videokaameraga filmis kõikide reisijate nägusid. Seotud selle bussiõnnetusega ehk?
Nüüd olen Tuxtlas tagasi, kuid tahaksin ikka veel Juchitanis olla, ma polnud terve aasta jooksul ennast nii koduselt tundud kui see nädal aega. Olen kade, tõsiselt kade.
Olles Tuxtlas tagasi veedan lihavõtted üksi kodus, olen kuni teisipäevani täiesti üksi. Mu hostema otsustas kuhugile teise linna sõprade juurde minna ning vanaema ööbib oma poja majas. Huvitav, kas YFU'l vahetusperedele reegleid pole? Ma pole just kõige suurem fänn Mehhiko ühes linnaäärses suures betoonamajas üksi ööbimisele, arvestades ka seda veel, et kõik mu sõbrad ning klassikaaslased samal ajal reisivad oma peredega ning päeval pole ka mitte kui midagi teha. Täna hommikul tuli hostemalt ainult sõnum: "Anna koertele süüa." Saab tehtud boss!
Nii siis minu seiklustest on see kord kõik, varsti jälle! Soovin teile sinna palju palju päikest ning ilusaid ilmasid! Minul on pime, välku lööb ning tuul puhub aknad eest ära ning kõige lõpuks olen üksi koos kräunuva chiuhuahuaga.
MKP
Siin on teile pilte ka, vabandust, et järjekord on segamini, blogspot streigib ning pilte ma liigutada ei saa, ehk siis peate pikalt alla kerima sest pilte on seekord lausa 160 ringis!
Nii sõidetakse surfama!
Vasakult: Teele hostema, tädi, Teele, tädi kaks last ning tädi mees! Pild on tehtud õhtul rannas söömas olles.
Oleks vaid Eestis nii lubatud.
Surfiparadiis, kus käisime!
Kellegil on soovi hipibussi vastu?
Rand, kus me teisel Huatulco päeval käisime ujumas!
Rand, kus me teisel Huatulco päeval käisime ujumas!
Rand, kus me teisel Huatulco päeval käisime ujumas!
Rand, kus me teisel Huatulco päeval käisime ujumas!
Rand, kus me teisel Huatulco päeval käisime ujumas! On ilus vaade ju!
Juchitanis turu peal
Juchitanis turu peal
Kohalikud rahvariided, nimelt on Juchitani rahvarõivad ühed kaunimad kogu Mehhikos ning võitnud palju auhindu.
Mu ääretult hea kvaliteediga iphone pildid muidugi.
Sellise käsitsi tehtud ühe kleidi hind on enamasti umbes 5000 peesot, mis on umbes 300 eurot, odavamaid versioone, kus pole nii kirevaid mustreid võib saada ka 1000 peeso eest.
Turuhoones sees on sellised söögikohad. Kujutaksid sellist kohta Eestis ette? Ei? Mina ka mitte.
Kilpkonna munad! Ütlesin ju, et need näevad nagu pinksipallid väja!
Mehhikole traditsioonilised võrkkiiged. Paljudes kodudes üldse voodeid ei ole ning magatakse nendes!
Juchitani keskpark
Tahame horchatat! Horchata on jook, mida tehakse riisist! Nimelt keedetakse riis ning pannakse üleöö vette ligunema koos kaneelipulkadega, tulemuseks imemaitsev jook!
Nii pakutakse horchatat
Muru! Tuxtlas muru absoluutselt ei leidu ning igatusus selle järgi on suur!
Jäätist?
Semana Santa puhul on igal pool müügil lilled
Põhiline koht, kus sellises väikelinnas nagu Juchitan minna on, on Italian Coffee. Sealsed juustukoogid meenutavad natukenegi euroopat.
Võrkkiik, kus Teele terve minu seal oldud aja öösiti magas, mina vallutasin oma valutava seljaga ta voodi! Kujutaksite ette oma vanemaid sellises asjas öösiti magamas? Mina küll mitte. Teele vanematel on toas meeletult suur voodi aga selle asemel magavad nad mõlemad oma võrkkiiges. Vähemalt pole tülli mineku ajal isal vaja diivanile kolida.
Meie kuuvarjutus
Päev basseinide juures, nagu näha polnud ilm just kõige parem. Kuidas ta küll ära suutis põleda?
Pildil olev inimene peaks teoorias olema Teele hostvend.
Tortade valmistamine!
Kilpkonna munad peale keetmist
Söök!!
Meie õhtune eurovisiooni lugude vaatamine ja kaasa laulmine!
Teele vend
Mamma mia ka muidugi
Koju jõudes oli vähemalt sööki mulle jäetud, tamales. Mu hostema arvab et ma millestki muust ei toitu vist.
Pilt teile minu koolist koju tuleku teest mille ma kunagi tegin. Kui teie silmanägemine on hea siis juhin teie tähelepanu katusel oleva pruuni koera peale!
Trafico
Lubasin teile eelmises postituses, et siin näitan teile ka Puerto Arista randa, ehk siis see rand, kus eelmine kolmapäev poistega käisin ning asub kahe tunni kaugusel Tuxtlast.
Bussisõit Juchitani
Mototakso näeb siis täpselt selline välja, sisse mahub umbes kolm inimest. / Ma räägin euroopa mõõtmetes olevatest inimestest
Mangopuude istandused
Okei arvasin juba, et pilte Puerto Arista rannast enam pole ning usun, et olen surnud kui Hector teada saab, et need pildid temast üles panin!
Tagasisõit auto kastis
Mototaksos
Ärge küsige, mul pole õrna aimugi, mis kuju see on
Valmis olla, start, läksime! Sõit Huatulcosse
Kutt oli kindel, et see plätu talle jalga läheb
Tantsutrenn Pochutla pargis
Huatulcosse sõites niideti parasjagu just muru. Kui sa kaheksa kuud pole värske niidetud muru lõhna tundud ning seda lagunenud bussi aknast tunned, siis tead täpselt, mida sa taga oled igatsenud.
Esimese päeva rand Huatulcos
