Ma armastan Sind, Mehhiko!

09.04.2014 - päev, mis jääb mulle alatiseks meelde ning mõnel teisel päeval on seda raske üle lüüa.


Teisipäeva õhtul kell kaheksa helistasid mulle Hector ja Amet küsimusega, et mis ma homme teen ning kutsusid mind teistega randa, mis asub Tuxtlast umbes kahe tunni autosõidu kaugusel. Võite arvata, et kui mu hostema kell 11 õhtul koju tuli siis, millise näoga ma teda palusin, et ta mul homme koolist lubaks puududa ning teistega randa minna. Minu oodatud vastus oleks ilmselt olnud, et ei kindlasi mitte, ära ole idioot, sa pead kooli minema. Minu hostema? Muidugi võid, mine lõbutse. Aitäh! Kuigi õhtul oli mul veel suht kindel plaan, et nendega ma ei liitu, sest koolis oli viimane päev enne vaheaega. Jumal tänatud, et kaasa läksin!

Ehk siis kolmapäeva hommikul veidi peale kaheksat võttis Hector mu kodust peale ning suundusime kõige pealt Amet'i juurde. Õnneks tuli seekord ka Beto tüdruksõber kaasa, nii et ma ei peanud ainukese tüdrukuna jälle poiste seltskonnas olema. Kõik 8 kutti ja 2 tüdrukut, koos söökide ja jookidega auto peale ja minekut. Läksime seekord Hectori kastikaga nii, et viis inimest istus taga kastis ning viis ees. Autos said poisid teada, et ma pole kordagi veel Mehhikos rannas käinud ning kutsusid mind Virgen de playa, kes aru saab see saab, teistele ei ütle.

Kujuta ette, et sa sõidad kastikaga mööda Mehhiko autopaane(eksisteerib selline sõna, eks?), aknad all, väljas on üle 30 kraadi sooja ning raadiost kõlab vaheldumisi hispaania ja inglise keelne muusika ning su kõrval istuvad su vahetusaasta kõige paremad sõbrad. Paremat elu ei tahakski ja siis ühel hetkel vaatad huvi pärast, mis number kiirusenäidikul ees on ning selleks oli 190 km/h. HECTOOOOOR!!!!!!!!

Tonalast möödudes tuli kastist küsimus, et kas meil ees on sibulate, tomatite ning muude ostetud juurikate kilekott ning muidugi oli kohe paanika kui tuli välja, et see on maha unustatud. Ehk siis sai Tonalas turu peale mindud, see linn on ikka nii teistsugune. Muidugi on see mitu korda väiksem kui Tuxtla ning linnas olles saad seda väikelinna elu ka näha.

Randa jõudsime umbes 12 paiku ning esimese asjana pandi muusika mängima ja võeti söögid välja. Sa istud rannas võrkkiiges, rannariba on poole laiem kui Pärnu rannas, vesi on kolm korda soojem ning see on täiesti inimtühi. Olgu, väljaarvatud need teenindajad, kes kõik meie päralt olid.

Ma peaaegu sain isegi oma mere pelgamisest ka üle, rõhutan sõna peaaegu, siiski sinna veel kohe esimese asjana sisse tormata ei taha. Hiljem mängisime rannas võrku ning jalkat ja poistel tuli kõige geniaalsem idee liiva sisse võidu peale auke kaevata. Ehk siis, kelle kaevatud auk on sügavam võidab. Meie Mayga vaatasime pealt ning võtsime päikest. Rääkides päikesest siis mina tulin Mehhikose enda 15+ päikesekreemiga, May vaatas mind rannas nagu idiooti, võttis kotist välja 90+ kreemi ning ütles, et peale selle peale panemist pead sa veel palevatama, et ära ei kõrbeks. Ups!
Kuna me Mayga oleme vaid kaks korda selle aasta jooksul näinud siis jutustamist oli palju ning jutu käigus sain teada, et väljas käies, räägivad poisid, minust vähemalt kord. Mida täpsemalt, seda ta mulle ei öelnud, nii et ma siiamaani mõtlen, kas see on siis hea või halb. Kuid kuna nad mind igale poole endaga kaasa kutsuvad siis olen vist endast piisavalt hea mulje jätnud.

Õhtul kella kaheksa paiku panime oma asjad kokku ning hakkasime tagasi sõitma, kuna poiste vahel käis pidev vaidlemine, kes kastis istub ja kes mitte, siis mõtlesin, et vahetpole ju, võin minagi sinna ronida. Esimesed pooltundi oli maailma kõige parem tunne. Sa oled tervepäeva rannas olnud ning tagasisõites on väljas ka peaaegu et 30 kraadi sooja, sa istud pikapi kastis ning tähed ja kuu paistavad taevad. Heaven!

Kas te lugesite, et see oli kõigest esimesed pool tundi? Nüüd ma sain aru, mis poisid ei tahtnud kastis istuda. Mäletate, et ma kirjutasin kui külm San Cristobalis oli? Ehk kujutage, ette sama külma ainult tuule ja lisaks auto kastis 120 km/h kiirusega sõites. Mitte just kõige parem. Seda mägede vahel sõitmist võib Austria suusakuurortis külma ilmaga kondlis loksumisega võrrelda, ainuke vahe, et paksude suusariiete asemel on sul seljas teksad, õhuke pusa ning jalas plätud. Sõidu ajal reaalselt hambad plagisevad ning sa oma jalgu ega käsi enam ei tunne. Olgu, see kätte ja jalgade mitte tundmine oli tingitud veel ka sellest, et Hector mu peal pooleldi lamas ning olin poole oma kehaga vastu jääkasti surutud. Olime nagu muumiad oma pusadesse sisse mässitud nii, et ainult ninaotsad paistsid välja.

Sa teed silmad lahti ning tuled paistavad sulle erksalt silma, su käed ja jalad on külmast ja tuulest nii kanged, et sa ei suuda ennast kuidagi liigutada. Korraks läheb meel rõõmsaks, et oh jess, me oleme kohal, me oleme Tuxtlas ning samal kiiresti need tuled ka kaovad. Amet kõrvalt sosistas mulle, ära rõõmusta, meil umbes tund aega veel sõita. Uskuge, mind need inimesed, kes seal bussis istusid, kui meist mööda sõitsid, nad ei tea, milline luks elu neil on. Mul on tunne, et me olime ainukesed lollid, kes autoga selle tee peal sõitsid, sest kõik üle jäänud sõidukid koosnesid veokitest ning suurest reisibussidest.

Ma isegi ei taha mõelda, mis oleks juhtunud kui me oleks avarii selle tee peal teinud, ilmselt oleks me sealt kastist kõik nagu põrkepallid välja lennanud.

Unustasin teile veel mainida, et see rannas veedetud päev oli veel hea, sest ühe draama sain jälle ära unustatud. Nimelt, paar kuud tagasi läksime Antonioga nii tülli, et me ei rääkinud üksteisega ning isegi välja minnes ei tervitanud. Sellega on nüüd korras! Thank God.

Tuxtlasse jõudes hakaks meie, kastis olijate, ning autos istujate vahel toimuma sõda. Käiku läksid kõik vee ja coca pudelid ning isegi ka jääkastis olev jää. Ehk siis käis üksteise võidu pritsimine ja asjade loopimine, kõik see muidugi samal ajal kui me veel sõitsime.

Tagasi koju jõudsin umbes pool 12 öösel, olgugi, et oli lubanud hostemale, et jõuan tagasi umbes 6 paiku õhtul siis mehhiklastele kombeks jäin natukene hiljaks.

Kuigi ma olen enam kui kindel, et keegi poistest seda blogi ei loe siis ma ei kujutaks oma vahetusaastat ilma nendeta ette. Peab vist hea põhjus olema kui mind nendega igale poole kaasa veetakse ning see, et nad esimesest hetkest peale mind oma tiiva alla võtsid. Aitäh!

Pilte praegult te veel ei saa, sest mina jooksen kohe varsti Plaza del Sol'i, et minne bussi peale ja sõita viis tundi oma kullakesele külla! :) Ehk siis pilte saate näha paari päeva pärast!

Päikest!
MKP
*Marta*