Ma ausalt mõtlesin kirjutada teile juba pühapäeva õhtul aga minu õnnetused(loe: lollused) on vist geenide kaasa päritud. Nimelt palus ema mul pühapäeva lõuna salati jaoks juurikaid hakkida, sinna juurde kuulub ka tšilli. Mina oma targa peaga hakkasin seda muidugi paljaste kätega puhastama ning mõtlesin, et kui veega puhastan siis selle teravus mulle ei mõju. Jah. Terve pealelõuna, õhtu ning öö vingusin sest mõlemad käed palja õhu käes ei kannatanud olla ehk siis seisin kraanikausi ääres oma käsi külma voolava vee all hoides peaaegu, et terve õhtu. Seda tunnet kui sa tšilliga oma käed ära põletad ma enam tunda ei taha, ausalt. Lisaks ei tohi sa enda kätega kuhugile mujale naha vastu minna, sest siis hakkab ka see põletama (kas selline sõna on olemas üldse?).
Esmaspäeval oli Luisil sünnipäev ehk siis läksime seda ühte kohaliku restoran/baari tähistama. Õhtu lõppes meie kodus krabi ning shampust nautides. Kuna muidugi mina olen see, kes hiljem nõusid peseb siis sain magama alles kella kahe paiku öösel, mis tähendab, et äratus oli juba vähem kui nelja tunni pärast.
See selleks, tegelikult selle blogi postituse mõte oli hoopis kiruda ju, et kui kiiresti mu aeg siin läinud on.
Ee .. aga ma alles ju tulin siia?
Mu "kahe nädalane" seiklus Mehhikos ongi varsti läbi saamas. Täna oli koolis viimane päev "tundidega". Küsid, miks mul tunnid jutumärkide sees on? Sest viimased nädal aega pole meil reaalselt tunde olnud. Lihtsalt hommikul tuleme kooli ning veedame aega. Kui eelmisel nädalal viitsisid veel enamus õpetajad klassi tulla siis täna ja eile isegi seda ei suudetud. Tõsi, täna meil oli ainult üks tund, kus meie klassijuhata klassi tuli ning me terve tunni temaga jutustasime. Tõsi, isegi õpilasi oli 26 kohal umbes 10 ning meiegi läksime poole päeva pealt ära.
Klassijuhatajaga tunnis olles ning rääkides tekkis see hetk, kus hakkasime rääkima kui kiiresti see aeg on läinud ning, mis me kõik korda oleme saatnud. See hetk oli see, kus ma teadsin, et oota see ongi nüüd see viimane päev, kus ma oma klassiga ju reaalselt tundides koos olen ning usun, et saate kõik aru kui ütlen, et pisaraid ma tagasi ei suutnud hoida. Ostsin endale ka Mehhiko lipu, kuhu kõik mu klassikaaslased midagi kirjutasid, lubasin endale, et neid kirjutisi ma siin lugema ei hakka. Olen siiski surmkindel, et lennukis olles võtan lipu välja ning loen kõiki tobedusi, mis mu klassivennad kirjutasid ning armsaid kirjasid, mida kirjutasin mu klassiõed.
Lähen veel üks päev enne ära minekut koolist läbi ning ütlen direktorile ja kõikidele õpetajatele head aega ning aitäh selle aasta eest.
Täna koolist koju tulles hakkasin läbi vaatama oma kõiki pilte ja videoid, mis ma esimestel kuudel tegin. Need, kes alles mõned kuud tagasi võõrad olid, on nüüd mu sõbrad ja perekond. Kõik head mälestused ja lõbu? Ei, kindlasti mitte ning isegi, et olen suures linnas siis tülid, draamad ja kuulujutud levivad nagu kulutli kõikide seas.
Hetkel ma teile seda viimast lõpukõnet siia kirjutama ei hakka, sest sellega läheksid mu emotsioonid liiga suureks ning viimast paari päeva tuleb täiega nautida ju. Õnneks on mu viimased päevad nii tegemisi täis, et sellele lahkumisele mõelda ei jõua. Homme on meie klassil viimane pidu ning ühtlasi sellega ka minu klassi ära saatmine. Reedel lähen ühe saksa poisi, kes Rotary klubiga Tuxtlas on, lahkumispeole ning laupäeval lubas Edgar enda "salon'i" laenata, et seal üks viimane koos olemine maha pidada.
Teil pole õrna aimugi, millised tunded mind praegu valdavad. Jah, need saavad aru, kes vahetusaastal käinud on. Ära minek tundub iga päevaga aina kurvem ning ausalt tunnistades siis tahtmine siit gossipi riigist tagasi Eesti tagasihoidlike maale tulla oli kuu aja eest suurem kui praegu. Iga hetk kui keegi mind kallistama tuleb ning ütleb, et ei taha, et ma ära läheks on pisarad voolamas ning meel kurb. See, et ma tagasi varsti tulen ei loe midagi, sest ma tean, et see ei ole enam sama. Aasta on selline tobe periood, mis on piisavalt pikk ning lühike, et selle aja jooksul muutuvad paljud asjad.
Kurb mõte praegu peast minema ning peaksime tähistama Brasiilia ning Mehhiko viiki, mis on mehhiklastele vägagi rõõmustav uudis. Olgugi, et minu kihlvedu läks sellega mööda, peab järgmistele mängudele lootma.
Pean kurvastusega teatama, et pilte te lähiajal ei saa, sest minu anomaalia, mis alati minuga elektrooniliste seadmete kasutusel kaasas käib, ründas mind taas. Minu motorola mis mai alguses ostsin läks peale Cancuni reisi katki ning nüüd olen ilma telefonita. Eks peate kõike minu kurbust ja lennujaama nuttu endale ette kujutama.
Kui kellegil on ideid, mis oma vahetusperele kinkida enne ära minekut siis minu facebooki postkast on avatud kõigile ning samuti võite ka oma arvamust siin all kommentaarides jagada.
Ühte asja tahan teiega siiski jagada, nimelt oli kaks päeva tagasi San Crisis tornaado ning see peaaegu jõudis ka meieni. Praegune ilm on selline, et igapäev sajab padukat ning väljas on 30 kraadi sooja.
http://todochiapas.mx/2014/06/fuertes-vientos-devastan-centro-historico-de-san-cristobal-de-las-casas/
Sellelt lehelt alla kerides saate videot ning pilte näha, mis San Crisi keskuses toimus.
Seniks aga mu kullakesed nautige oma jaanipäeva ning loodan, et teil seal väga külm ei ole!
Päikest
MKP
*Marta*
Esmaspäeval oli Luisil sünnipäev ehk siis läksime seda ühte kohaliku restoran/baari tähistama. Õhtu lõppes meie kodus krabi ning shampust nautides. Kuna muidugi mina olen see, kes hiljem nõusid peseb siis sain magama alles kella kahe paiku öösel, mis tähendab, et äratus oli juba vähem kui nelja tunni pärast.
See selleks, tegelikult selle blogi postituse mõte oli hoopis kiruda ju, et kui kiiresti mu aeg siin läinud on.
Ee .. aga ma alles ju tulin siia?
Mu "kahe nädalane" seiklus Mehhikos ongi varsti läbi saamas. Täna oli koolis viimane päev "tundidega". Küsid, miks mul tunnid jutumärkide sees on? Sest viimased nädal aega pole meil reaalselt tunde olnud. Lihtsalt hommikul tuleme kooli ning veedame aega. Kui eelmisel nädalal viitsisid veel enamus õpetajad klassi tulla siis täna ja eile isegi seda ei suudetud. Tõsi, täna meil oli ainult üks tund, kus meie klassijuhata klassi tuli ning me terve tunni temaga jutustasime. Tõsi, isegi õpilasi oli 26 kohal umbes 10 ning meiegi läksime poole päeva pealt ära.
Klassijuhatajaga tunnis olles ning rääkides tekkis see hetk, kus hakkasime rääkima kui kiiresti see aeg on läinud ning, mis me kõik korda oleme saatnud. See hetk oli see, kus ma teadsin, et oota see ongi nüüd see viimane päev, kus ma oma klassiga ju reaalselt tundides koos olen ning usun, et saate kõik aru kui ütlen, et pisaraid ma tagasi ei suutnud hoida. Ostsin endale ka Mehhiko lipu, kuhu kõik mu klassikaaslased midagi kirjutasid, lubasin endale, et neid kirjutisi ma siin lugema ei hakka. Olen siiski surmkindel, et lennukis olles võtan lipu välja ning loen kõiki tobedusi, mis mu klassivennad kirjutasid ning armsaid kirjasid, mida kirjutasin mu klassiõed.
Lähen veel üks päev enne ära minekut koolist läbi ning ütlen direktorile ja kõikidele õpetajatele head aega ning aitäh selle aasta eest.
Täna koolist koju tulles hakkasin läbi vaatama oma kõiki pilte ja videoid, mis ma esimestel kuudel tegin. Need, kes alles mõned kuud tagasi võõrad olid, on nüüd mu sõbrad ja perekond. Kõik head mälestused ja lõbu? Ei, kindlasti mitte ning isegi, et olen suures linnas siis tülid, draamad ja kuulujutud levivad nagu kulutli kõikide seas.
Hetkel ma teile seda viimast lõpukõnet siia kirjutama ei hakka, sest sellega läheksid mu emotsioonid liiga suureks ning viimast paari päeva tuleb täiega nautida ju. Õnneks on mu viimased päevad nii tegemisi täis, et sellele lahkumisele mõelda ei jõua. Homme on meie klassil viimane pidu ning ühtlasi sellega ka minu klassi ära saatmine. Reedel lähen ühe saksa poisi, kes Rotary klubiga Tuxtlas on, lahkumispeole ning laupäeval lubas Edgar enda "salon'i" laenata, et seal üks viimane koos olemine maha pidada.
Teil pole õrna aimugi, millised tunded mind praegu valdavad. Jah, need saavad aru, kes vahetusaastal käinud on. Ära minek tundub iga päevaga aina kurvem ning ausalt tunnistades siis tahtmine siit gossipi riigist tagasi Eesti tagasihoidlike maale tulla oli kuu aja eest suurem kui praegu. Iga hetk kui keegi mind kallistama tuleb ning ütleb, et ei taha, et ma ära läheks on pisarad voolamas ning meel kurb. See, et ma tagasi varsti tulen ei loe midagi, sest ma tean, et see ei ole enam sama. Aasta on selline tobe periood, mis on piisavalt pikk ning lühike, et selle aja jooksul muutuvad paljud asjad.
Kurb mõte praegu peast minema ning peaksime tähistama Brasiilia ning Mehhiko viiki, mis on mehhiklastele vägagi rõõmustav uudis. Olgugi, et minu kihlvedu läks sellega mööda, peab järgmistele mängudele lootma.
Pean kurvastusega teatama, et pilte te lähiajal ei saa, sest minu anomaalia, mis alati minuga elektrooniliste seadmete kasutusel kaasas käib, ründas mind taas. Minu motorola mis mai alguses ostsin läks peale Cancuni reisi katki ning nüüd olen ilma telefonita. Eks peate kõike minu kurbust ja lennujaama nuttu endale ette kujutama.
Kui kellegil on ideid, mis oma vahetusperele kinkida enne ära minekut siis minu facebooki postkast on avatud kõigile ning samuti võite ka oma arvamust siin all kommentaarides jagada.
Ühte asja tahan teiega siiski jagada, nimelt oli kaks päeva tagasi San Crisis tornaado ning see peaaegu jõudis ka meieni. Praegune ilm on selline, et igapäev sajab padukat ning väljas on 30 kraadi sooja.
http://todochiapas.mx/2014/06/fuertes-vientos-devastan-centro-historico-de-san-cristobal-de-las-casas/
Sellelt lehelt alla kerides saate videot ning pilte näha, mis San Crisi keskuses toimus.
Seniks aga mu kullakesed nautige oma jaanipäeva ning loodan, et teil seal väga külm ei ole!
Päikest
MKP
*Marta*
Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-pos (amaah.credit.offer@gmail.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: ( maviscalos_laen_laenamine@outlook.com ). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.
VastaKustutaDO YOU NEED LOAN FOR PERSONAL BUSINESS? IF YES CONTACT OUR EMAIL ABOVE TO PROCEED WITH YOUR LOAN TRANSFER IMMEDIATELY OK.
Tere,
VastaKustutaSee on teavitada üldsust, et hr Angelo Colaneri, eralaenu laenuandja on avada rahaline võimalus kõigile, kes vajavad rahalist abi. Anname välja laenu 2% intressimääraga eraisikutele, ettevõtetele ja ettevõtete all selged ja arusaadavad tingimused ja tingimus. Võtke meiega juba täna ühendust e-posti aadressil: (colaneri007@gmail.com)