Mehhiko paar päeva ja pilte!

Nii, Mehhiko paar päeva on möödas ja mõtlesin, et oleks õige aeg veidi pilte lisada ning vahepealsest rääkida!

Alustaks sellest, et täna hommikul ärgates ja kööki minnes sain ma tõelise šoki osaliseks. Äratus oli jällegist peale 5 natukene ning unise peaga kööki jalutades oli äratus kindel .. nimelt vaatas mulle kraani kausi serva pealt vastu umbes 4 cm pikkune ning 2 cm laiune PRUSSAKAS vastu .. ilma liialdusteta! Jah, ma teadsin, et olen lõunamaal ning siia tulles mind hoiatati nende eest aga teoorias on see hoopis teine kui päris elus. Tänu sellele koduloomale jäi minul hommikusöök söömata ning kohvi joomata ja kraanikausi lähedusse mina oma jalga enam nii pea ei tõsta!

Igatahes läheme rõõmsamate teemade juurde. Eelmine nädalavahetus käisin koos Nancy, Amira, Amira ema, tema tädi ja tädi lapsega San Cristobalis. Ütleme nii, et nende pere on Tuxtlas väga jõukas ning mul tekkis vahepeal päris kohatu olek kui kõik söögid-joogid ning isegi hotell minu eest kinni maksti, pluss kingiti mulle veel koha pealt ostetud sall. Ööbisime 4* hotellis, mis oli kohutavalt ilus ning asus täpselt kesklinnas! Esimesel päeval käisime söömas ühes restoranis, mis oli ehitatud suure territooriumi peale, kus kõrval oli puude istandus, nii et kui buffee lauas söömisest ära väsisid siis võisid vahepeal jalutama minna ja tagasi tulla. Esimene asi, mis meil tüdrukutega pähe tuli kui sinna läksime, et see oleks ideaalne koht pulmadeks, kui seal vaid nii külm ei oleks.

Sama päeva õhtul läksime San Cris'i peale jalutama ning avastasime, et keset San Cris'i on uisuväljak. Muidugi pidime kohe ka uisud jalga panema ning "jää" ära proovima. Kui loete sõna jää siis arvestage, et tegemist ei ole mitte millegi sellisega nagu meie Premia hallis, vaid hoopis krobelisema ning halvemas korras.

Peale uisutamist jäime veel natukeseks vaatma sinna ja mingi hetk läksid tuled hämaraks, hakkas muusika mängima, seina peale näidati videot ning laest hakkas kunstlund alla sadama. Üks kutt oli oma tüdrukule 6-kuu koos olemise puhul teinud üllatuse. Nii armas! Ma ei saa ikka üle ega ümber sellest kui romantilised mehhiklased on!

Järgmine päev sõitisme autoga ühte parki, kus käisime ka Luisi ja Alexi'ga, kuid seekord olid ka hobused väljas ning läksime Nancy ning Amiraga ratsutama. Sai väheke vanu aegu meenutatud ning uuesti meelde tuletatud, kuidas hobuse seljas istuda oli. Fun! Tuli kohe tahtmine tagasi trenni minna. Paula?

Kokkuvõttes jõudsin koju pühapäeva õhtul ning ma olen meeletult tänulik neile kahele imetoredale naisele, kes raatsisid mind endaga kaasa võtta. Sain osa ühest ülimalt toredast nädalavahetusest!

Kuid teisipäevast hakkas mul jälle kool ning läksin tagasi rutiini juurde. Kuigi järgmine nädal on semestri lõpp ning siis on terve nädal eksamid. Peale seda peaks olema kahe nädalane vaheaeg kui ma muidugi õigesti mäletan.

Lisaks sellele hakkab 2. veebruaril reis, mis kestab kuni 7ni. Kõik vahetusõpilased on hetkel Mehhiko YFU peale ääretult vihased, sest meile pole saadetud ühtegi korraliku meili. Ainuke asi, mis on öeldud, et peame olema 2. veebruaril kell 9 hommikul Mexico City lennujaama 1 terminali juures olevas kohvikus. Seda, kuidas me sinna saame on juba meie enda asi. Meie siit Tuxtlast läheme bussiga, mille üks ots maksab kuskil 400 peesot. Kokku sõidab umbes 12-13 tundi! Oh seda rõõmu!

UUS VAHETUSÕPILANE! Ehk siis üks Rootsi tüdruk vahetab pere ning tänu sellele sattus elama siia. Ütlesin täna koolis ka, et uus õpilane tuleb siia ning kõigil läksid alguses näod kohe särama aga see kadus sama kiirest ka ära kui ütlesin, et tegemist on jälle ühe tüdrukuga. Klassiõe kommentaar selle peale oli: "Kahju, ma lootsin, et ma saan juba endale eurooplasest poiss-sõbra.", nojah sellega läks nüüd veitsa halvasti.

Ma pean sügavad kummardused tegema oma hostperele, sest ausalt mul on tunne, et Mehhiko omadest on minu oma kõige parem! Eile lohutasin Leonie't, sest ta pere ei lase tal mitte kuskil üksi minna, igale poole viiakse autoga ning väljas käia ei lubata. Tüdrukul oli kindel tahtmine koju tagasi minna, nii et rääkisime telefonis lausa tund aega ning lõpuks sai ta igatsusest üle! Pean ütlema, et temast on saanud üks ütlemata hea sõbranna, kellega siin olevatest kõige rohekem suhtlen, ei tahaks ju veel ilma ka jääda, nii et pidi teda ümber veenma. :)

Endal tuli ka koduigatsus eile peale, nimelt olen õhtuti üksi kodus ning midagi teha pole. See ongi kõige hullem koht kui oled tegevusetu ning hakkad mõtlema kõigele heale, mis Eestis on aga kõik need mõtted peast kähku välja, sest just kahe minu jaoks kõige tähtsama inimese hoolitsuse ning töökuse pärast ma just siin ju täna olengi! Aitäh emme ja issi!

Täna liverpoolis kohvi oodates hakkasid minuga rääkima kaks kutti, üks oli kohalik ning teine pärit Uus-Meremaalt, keda kõike kohata ei või siin. Nimelt korraldavad nad Chiapases elavatele välismaalastele eksursioone ning lubasid ühendust võtta.

Lubasin teile pilte ka!

Üks laupäevane kossuväljak, hetkel ei suuda uskuda, et julgesin ilma enda põlvekaitsmeta mängida! 

Rääkisin teile eelmises või üle-eelmises postituses Banos del Carmenis't, nüüd saate pilte ka sellest! 

Kookose mahlast ei saa kunagi ära öelda ning pärast kookost chilliga süüa on nii hea! 

Ilus?

Onu sai kurjaks kui nägi mind neid pildistamas! Aga endal küll sinna vette ujuma minna tahtmist polnud .. endiselt ilus? 

Kui te hästi tähelepanelikult vaatate siis ukse peal on kirjas "Policia" ehk siis kohalik politseimaja. 

San Cristobali restorani sissekäik .. koha peal oli meeletult külm! 

Sain minioniga pilti teha! Nägu kadus ära.

Vasakult: Amira, Nancy ning pisike roosa Alexia. 

Müts pähe, sall kaela, kindad kätte ja linna peale! 

Hobuse seljas ka pilti ikka.

Kõige pikem saab kõige kõrgema hobuse. 

Ma lihtsalt ei suutnud neid pilte siia panemata jätta. Nimelt sai mu klassivenna koer kutsikad ning esimesed pildid saadeti küsimusega, et kas kellegil on kutsikaid vaja. Vabandused ette, sest see pilt ei ole just kõige ilusam. 

Ostsin endale elu esimese hispaania keelse raamatu, mida nüüd üritan vaikselt lugema hakata! Loodan, et saan selle piisavalt kiiresti läbi ning tänu sellele veel rohkem keelest aru saama! 

Räägime kooli kiusamisest? Tegelikuses asi nii hull pole aga kui meil tuleb antropoloogia tunni ajal tahtmine klassiõde teibiga tooli külge kinni siduda, siis seda me ka teeme! 

Vahepeal mõtlesin, et peaks ka ajaga kaasas käima ning videoblogi tegema. Endiselt mõtlen selle üle, hetkel on miinuseid rohkem kui plusse, sest  ausalt öeldes mina küll ei viitsiks ennast tund aega rääkimas kuulata ning praegu tundub eriliselt kahtlane see üksinda kaamerasse rääkimine. Kõlab nagu halb biograafiline film. 

Ehk siis ootan teilt vastuseid. Soovitavalt JAH & EI variandis. 

Päikest! 

MKP

*Marta*