Olete nüüd paar päeva pidanud vaikuses istuma aga kuna mul on koolis hetkel semestri vahetus siis on kaks nädalat järjest eksamid ning pole jõudnud teile millestki kirjutada.
Üks põhjus veel, miks ma teile kirjutanud pole jõudnud, sest viimasel ajal veedan kõik õhtupoolikud Andi juures. Kodus pole lihtsalt midagi muud teha ning arvutis istumise asemel pigem veedan aega hispaania keelt harjutades.
Mis juhtunud on? Ausalt öeldes pole kuhugile Tuxtlast vahepeal välja jõudnud ning millestki suurest te ilma pole jäänud.
Alustuseks mainiksin ära, et jõudsime oma kooli tiimiga poolfinaali. Jah, algul oli küll segadus, sest arvasime, et oleme omadega juba finaalis aga enne tuleb veel üks lahing ära võita. Hoidke meile pöialt siis, sest mäng on homme! Kuigi hetkel seda postitus kirjutades mu terve keha väriseb hommikusest trennist. Otsustasin tänase ajaloo eksami asemel jõusaali külastada ning tegin lisaks enda kavale veel jõusaali treeneri kava ära, paluks nüüd hästi pikka vanni! Trenn oli hea aga mu lihased sellega veel ei nõustu.
Eile käisime Andiga balletti koolis. Mina ja ballett? Õnneks käisime eile ainult vaatamas, kuidas tublid treenisid aga Andil on kindel soov, et ma temaga trenni kaasa läheks. Lubasin mõelda. Aga seda feelingut, mis seal koha peal saime pole võimalik kirjeldada, see oli lihtsalt megasuper! Terve autosõidu tagasi mõtlesin, et ma olen terve oma elu vale spordiala teinud, kuid nüüd on selleks juba ilmselgelt liiga hilja. Kahjuks kardan, et nii kui seal tunnis esimesi harjutusi tegema hakkaksime, peaksime ka sealhulgas külastama Mehhiko kiirabi, sest teatavasti võiksid balletti tantsimiseks olla terved põlved, mul on kahjuks ainult üks.
Laupäeval käsin Lilianiga Plan de Ayala's, järgmine korvpalli võistlus. Teate mis? Seekord ma polnudki kõige pikem mängija oma võistkonnas, nimelt ühines meiega Monica, kes on minust nii 10-15 cm pikem. Nii hea tunne oli vahepeal korvi alt välja saada!
Kolmandat nädalat järjest on meil kodus pesumasin katki ning seega olen leppinud sellega, et pean käsitsi riideid pesema. Eelmine laupäev tuli ema mu juurde ning küsis, kas mul on vaja asju pesta, et nad viivad kõik riided kohaliku "lavanderia" - pesumajja(?). Muidugi olin ma oma reede õhtu välja minemise asemel ohverdanud pesu pesemisele ning kaasa mul polnud neile midagi anda.
Ma ausalt tegin ka ühe videoblogi, kurb asi on ainult see, et see netti üles ei jõudnud - ma usun, et kodune wifi ja arvuti teadsid, et mulle kohe üldse ei meeldiks endast videoid netti üles riputada ning see tõttu ei lubanud nad ka seda teha.
PILETID OSTETUD! Nimelt lõpuks ostsime piletid Mehhiko pealinna ära. Reis algab 1. veebruari õhtul kell 7 ning kohale jõuame järgmise päeva hommikul kell 7. Teate, mis see tähendab? Et 12 tundi pean istuma enda ühe istme peal! ÜHE ISTME PEAL! Tekkis igatsus idaliiga reiside järele oma tiimiga, sest vähemalt siis saime ennast mugavalt kahe istme peale ära sättida.
Piletitest veel rääkides. Alguses mõtlesime, et lähme bussiga mille ühe pileti hind on umbes 400 peesot, kuid saime teada, et need bussid pidid hästi väiksed ja kitsad olema. Lõpuks suutsime ka kõiki ära veenda selles, et läheme kallima bussiga, mille hind pidi olema kuskil 600-700 peeso ringis. Eile Plaza del Sol'is pileteid ostes saime meie Almaga piletid, mille hinnaks oli 750 peesot ning teised ostsid samasse bussi ning samaks kella-ajaks, kuid pidid maksma 1000 peesot, ÜHE OTSA EEST! Kõigile teadmiseks siis 1000 peesot on kokku umbes 60 eurot. Elu on kallis!
Rääkides veel reisist siis otsustasin oma klassile öelda, et sõidan 2. veebruaril pealinna ning tänu sellele vahetan ka pere ja tagasi enam ei tule. Te oleks pidanud neid pilte nägema, mis sealt vastu tulid! Järgmisel päeval hakati mulle suurt pidu korraldama, kuid siiski enne seda jõudsin neile öelda, et veel pole vaja, sest tulen tagasi. Hiljem mõeldes, et olekski võinud rääkimata jätta, sest oleks ju vähemalt ära saatmis pidu tehtud! :)
Küsimus teile, kes on näinud Paranormal Activity 4-ndat osa? Ei olnud hirmus? Kujuta ette, et terve see elu, majad, ukselingid - see ongi nii! Su vanatädi ongi selline, kes iga hirmsama asja selle kõrgema poole seal üleval pöördub. Kõik see majade sisustus nagu seal filmis ongi selline! Sul ongi täpselt sellised naabrid, kellel võivad täitsa vabalt olla AK-47 enda auto pagasnikus. Otsustasime Andiga, et kõige parem aeg selle filmi vaatamiseks on muidugi õhtul hilja ning kinost välja tulles ning koju sõites teenis sõnapaar "Tengo miedo" aukoha meie sõnavaras.
Tundub, et millestki hirmsast ega lõbusast mul teile enam rääkida ei ole. Seekord saite sellise lühemat sorti postituse ning ilma piltideta! Luban, et kirjutan lähiajal teile veel!
Päikest!
MKP
*Marta aka Martha*
Üks põhjus veel, miks ma teile kirjutanud pole jõudnud, sest viimasel ajal veedan kõik õhtupoolikud Andi juures. Kodus pole lihtsalt midagi muud teha ning arvutis istumise asemel pigem veedan aega hispaania keelt harjutades.
Mis juhtunud on? Ausalt öeldes pole kuhugile Tuxtlast vahepeal välja jõudnud ning millestki suurest te ilma pole jäänud.
Alustuseks mainiksin ära, et jõudsime oma kooli tiimiga poolfinaali. Jah, algul oli küll segadus, sest arvasime, et oleme omadega juba finaalis aga enne tuleb veel üks lahing ära võita. Hoidke meile pöialt siis, sest mäng on homme! Kuigi hetkel seda postitus kirjutades mu terve keha väriseb hommikusest trennist. Otsustasin tänase ajaloo eksami asemel jõusaali külastada ning tegin lisaks enda kavale veel jõusaali treeneri kava ära, paluks nüüd hästi pikka vanni! Trenn oli hea aga mu lihased sellega veel ei nõustu.
Eile käisime Andiga balletti koolis. Mina ja ballett? Õnneks käisime eile ainult vaatamas, kuidas tublid treenisid aga Andil on kindel soov, et ma temaga trenni kaasa läheks. Lubasin mõelda. Aga seda feelingut, mis seal koha peal saime pole võimalik kirjeldada, see oli lihtsalt megasuper! Terve autosõidu tagasi mõtlesin, et ma olen terve oma elu vale spordiala teinud, kuid nüüd on selleks juba ilmselgelt liiga hilja. Kahjuks kardan, et nii kui seal tunnis esimesi harjutusi tegema hakkaksime, peaksime ka sealhulgas külastama Mehhiko kiirabi, sest teatavasti võiksid balletti tantsimiseks olla terved põlved, mul on kahjuks ainult üks.
Laupäeval käsin Lilianiga Plan de Ayala's, järgmine korvpalli võistlus. Teate mis? Seekord ma polnudki kõige pikem mängija oma võistkonnas, nimelt ühines meiega Monica, kes on minust nii 10-15 cm pikem. Nii hea tunne oli vahepeal korvi alt välja saada!
Kolmandat nädalat järjest on meil kodus pesumasin katki ning seega olen leppinud sellega, et pean käsitsi riideid pesema. Eelmine laupäev tuli ema mu juurde ning küsis, kas mul on vaja asju pesta, et nad viivad kõik riided kohaliku "lavanderia" - pesumajja(?). Muidugi olin ma oma reede õhtu välja minemise asemel ohverdanud pesu pesemisele ning kaasa mul polnud neile midagi anda.
Ma ausalt tegin ka ühe videoblogi, kurb asi on ainult see, et see netti üles ei jõudnud - ma usun, et kodune wifi ja arvuti teadsid, et mulle kohe üldse ei meeldiks endast videoid netti üles riputada ning see tõttu ei lubanud nad ka seda teha.
PILETID OSTETUD! Nimelt lõpuks ostsime piletid Mehhiko pealinna ära. Reis algab 1. veebruari õhtul kell 7 ning kohale jõuame järgmise päeva hommikul kell 7. Teate, mis see tähendab? Et 12 tundi pean istuma enda ühe istme peal! ÜHE ISTME PEAL! Tekkis igatsus idaliiga reiside järele oma tiimiga, sest vähemalt siis saime ennast mugavalt kahe istme peale ära sättida.
Piletitest veel rääkides. Alguses mõtlesime, et lähme bussiga mille ühe pileti hind on umbes 400 peesot, kuid saime teada, et need bussid pidid hästi väiksed ja kitsad olema. Lõpuks suutsime ka kõiki ära veenda selles, et läheme kallima bussiga, mille hind pidi olema kuskil 600-700 peeso ringis. Eile Plaza del Sol'is pileteid ostes saime meie Almaga piletid, mille hinnaks oli 750 peesot ning teised ostsid samasse bussi ning samaks kella-ajaks, kuid pidid maksma 1000 peesot, ÜHE OTSA EEST! Kõigile teadmiseks siis 1000 peesot on kokku umbes 60 eurot. Elu on kallis!
Rääkides veel reisist siis otsustasin oma klassile öelda, et sõidan 2. veebruaril pealinna ning tänu sellele vahetan ka pere ja tagasi enam ei tule. Te oleks pidanud neid pilte nägema, mis sealt vastu tulid! Järgmisel päeval hakati mulle suurt pidu korraldama, kuid siiski enne seda jõudsin neile öelda, et veel pole vaja, sest tulen tagasi. Hiljem mõeldes, et olekski võinud rääkimata jätta, sest oleks ju vähemalt ära saatmis pidu tehtud! :)
Küsimus teile, kes on näinud Paranormal Activity 4-ndat osa? Ei olnud hirmus? Kujuta ette, et terve see elu, majad, ukselingid - see ongi nii! Su vanatädi ongi selline, kes iga hirmsama asja selle kõrgema poole seal üleval pöördub. Kõik see majade sisustus nagu seal filmis ongi selline! Sul ongi täpselt sellised naabrid, kellel võivad täitsa vabalt olla AK-47 enda auto pagasnikus. Otsustasime Andiga, et kõige parem aeg selle filmi vaatamiseks on muidugi õhtul hilja ning kinost välja tulles ning koju sõites teenis sõnapaar "Tengo miedo" aukoha meie sõnavaras.
Tundub, et millestki hirmsast ega lõbusast mul teile enam rääkida ei ole. Seekord saite sellise lühemat sorti postituse ning ilma piltideta! Luban, et kirjutan lähiajal teile veel!
Päikest!
MKP
*Marta aka Martha*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar