Mi vida en México 2013/14: Keskaasta seminar ning Mexico City

"01.02. - 02.02.2014. "Bussisõit ning reisi esimene päev"

Viimased nädal aega veetsin Mexico City's. Meie reis hakkas pihta 1. veebruari õhtul kell seitse kui plaza del Sol'ist väljus buss. Teekond DF'i kestis 13 tundi ning kohale jõudsime kell 7 hommikul. Linna sisenedes ning bussiaknast välja vaadates oli esimene mõte, et olen jõudnud Moksvasse ainult, et praeguste külma kraadide asemel on palmipuud ning soojakraade veidi üle 20'ne. Peab küll tunnistama, et see oli meie jaoks külm, sest Tuxtlas oli viimastel päevadel sooja üle 30'ne kraadi. Esmamulje Mexico City eeslinnat oli kohutav, see oli hetk kui ma mõtlesin, et kui hea oleks ikka Lasnamäe valges kortermajas elada. Teil pole õrna aimugi kui palju teil vedanud on, et te Eestis elata. See esimene vaatepilt, mis hommikul silmade avamisel vastu vaatas oli kohutav! Ausalt! Need räämas kortermajad ning ilma akendeta pisikesed korterid. Samal ajal mängivad seal samas õue peal pisikesed poisid jalkat. Kuid sõidad 5 km edasi ning sa satud hoopis teise linna, sulle avanevad bussiaknast suured pilvelõhkujad ja uhked autod. Nüüd sain tõeliselt aru sellest pildist, mis näitab, kuidas vaesus ja rikkus täpselt kõrvuti elavad.

Bussijaama tuli meile Elizabeth vastu ning sõitsime taksodega lennujaama, kus ootasime teisi kuni kella 11ni. Selleks päevaks oli meil plaan külastada, antropoloogia muuseumit ja Mexico City keskparki - muidugi olid nii muuseum kui ka park umbes 10 korda suurem kui te enda vaimusilmas ette kujutada suudate. Kuna meile lubati õhtul pisut vaba aega siis läksime Mexico cityt oma hotelli ümbruses avastama. Ruben, yfu üks vabatahtlikest, viis meid kõrval hotelli katusele, kust avanes Mexico City peale meeletult kaunis vaade. Selle õhtuga armusin sellesse linna ära ning tegin endale lubaduse kindlasti siia tagasi tulla.

Õhtu lõpetasime kohalikus söögikohas quesadillasid nautides ning peale seda hotelli magama, sest tunne peale 13h bussisõitu on selline, nagu oleks eelmine õhtu suuremat sorti pidu olnud, seda ainult ilma vägijoogita.

Teine päev 03.02.2014 "Püramiidid ja Mexico City"

Hommikul vara äratus, kiire hommiku söök ning juba asusime teele püramiidide poole, kui ma õigesti mäletan ning kirjutan siis koha nimi oli Teotihuacan. Ringi tuulamiseks anti meile kaks tundi ning selle aja jooksul suutsime ära käia püramiidide otsas ning ka raha kulutada. Hiljem mõeldes, oleks pidanud ära lugema palju trepi astmeid seal oli, sest nende püramiidide kõrgust ei saanud võrreldagi sellega, mis me Palenque's nägime. Kihvt! Vaade on imeline ning kõik kellel rahakott kannatab soovitan kindlasti vaatama minna!

Tagasi sõites öeldi, et meid viiakse Mexico City peatänavale, kus on meil vabaaega, et ringi vaadata ning tüdrukutel aega ka muidugi shopata. Leonie'ga linna peal käies nägime, et keskväljakule olid viidud sõjaväe helikopterid ning kõik muud sõiduvahendid, mida vaja läheb. Saime jutule ühe koha peal olnud valvuriga ning rääkis, et see "muuseum" avatakse alles laupäeval, ehk siis lähemalt meil seda vaadata ei õnnestunud.

Õhtu poole viidi meid veel kohaliku parki, kus oli ka kõikide suveniiride turg ehk siis "mercado". Kuna Mehhiko on tuntud oma "churrode" poolest ning yfu vabatahtlike sõnul pidi just seal kõige paremad olema, siis ei saanud me neid ka proovimata jätta. Ei tea mis churro on? Kõige parem nimi mis ma Eesti keeles välja mõelda suutsin on Hispaania pontsik, mis kõige pealt raputatakse üle tuhksuhkruga ning hiljem sead juba valida, millise kastme peale soovid kallata - põldmarja ehk zarzamora oma on kõige parem! Jah, algselt on see hispaaniast pärit. http://en.wikipedia.org/wiki/Churro - kes inglise keelt mõistab saab lugeda ning kes sellest nii hea ei ole, siis pilti on ka tore vaadata ju.

Kuna õhtuti läheb siin kella 6 paiku pimedaks siis sellega kaasneb ka õhtune jahedus, meie olime muidugi veel enda päevaste riietega ning kellegil polnud mõtteski pusasid kaasa võtta. Samal ajal kui me Leonie'ga pargis külmetasime tulid meie juurde kolm meest ning küsisd, et kas sooviksime, et meist pilti joonistataks. Järgi oli meil kahepeale täpselt 20 peesot (umbes 1,5 eurot) ning olime kindlad, et selle eest ei saa me midagi. Muidugi olid kutid järjekindlad ning üks vanem härra, kes seal kõrval oli ütles, et laenab blondiinidele 20 peesot. Ehk siis külmetasime seal pargipingi peal veel umbes 20 minutit ning saime endale ilusa joonistuse. Leonie kommentaar pildi vaatamise peale oli, et nüüd ma saan aru, kuidas mehhiklased meid reaalsuses näevad. Sest ausalt öeldes ei näe me kumbki selle joonistuse peal enda moodi välja, vaid meenutame rohkem pisikeste tüdrukute lemmikuid Bratzi nukke.

Kolmas päev 04.02 "Kolm tundi bussisõitu Taxco'sse"

Hommikune äratus oli jälle varajane ning seekord võtsime seljakotiga kaasa kõik kolmeks päevaks vajaliku. Aitäh Rando selle Eesti seljakoti eest, millega panen kõik kohalikud endale järgi vaatama ning imestama, kust ma pärit olen!

Esimese öö veetsime hotellis ning meie jaoks oli tegemist luks hotelliga! Koos basseini ja kõige imelisema vaatega linnale. Ausalt öeldes pole mul kunagi hommikul pesus käies aknast nii ilusat vaadet olnud. Meie hotell oli teiselpool mäenõlval ning toast avanes perfektne vaade Taxco linnale!

Hotelli jõudes otsustasid poisid muidugi kohe ujuma minna ning minul oli hea võimalus pilte tegema minna. Basseini äärde jõudes otsustasid vabatahtlikud Bryan ja Paulo mind koos riietega vette visata. Ega siis midagi, telefon päikese kätte kuivama ning ise sinna kõrvale istuma.

Taxco - see linn on tuntud oma hõbeda kaevanduste poolest ning tõsi, linna jõudes müüakse igas teises poes hõbedast valmistatud ehteid. See linn on ilmeline! Tegemist on küll väikese linnaga aga kindlasti peaks see iga seikleja reisipunktiks olema! Linn asub mäe külje peal ning tänavad on hästi - hästi kitsad. Taksodeks seal linnas on vanad põrnika autod ning kesklinnas jalutades ning tänavates üles - alla jalutades, saab hea trenni osaliseks. Linnas olles peab kindlasti ära käima kirikus ning proovima ära maracuya jäätise chilli pulbriga. Tõsi see chilli pulber käib kõikide jäätiste peale seal linnas aga see on ka kohutavalt hea!
Kuna linnas kõndimine meid ära väsitas siis otsustasime võtta kohaliku ühistranspordi ehk siis combi ning vaadata kuhu see meid viib, maksis see 5 peesot. Ma küll ei tea, miks aga alati satun ma sakslaste seltskonda, olgu kokku on meid Mehhikos yfu'ga 31 - kellest 16 on sakslased nii, et võimalus selleks on suur. Tagasi tulles oskan nii hispaania kui ka saksa keelt! Ehk siis olime, mina, Leonie. Elias, Hannes ning Ruber (Ruben on küll Mehhiklane, kuid räägib puhtalt saksa keelt)
See kord eksisime selle combi valikuga ning lõpetasime kesklinnast mitme kilomeetri kaugusel eemal ning kuna Hannes oli kindel, et tema seda teed ülesse ja alla jalutada ei viitsi, lubas ta meile taksosõidu keskusesse tagasi kinni maksta. Olgugi, et kokku läks ainult 25 peesot siis siin elades on see kallis lõbu. Nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis taksodeks on vanad põrnikad, mida te all ka piltide pealt näha võite. Taksodel on juhi kõrval olev koht küll välja kisutud ehk siis ideaalis mahuks sinna täpselt kolm MEHHIKLAST. Miks ma kirjutasin mehhiklast suurte tähtedega? Sest saksa poisid just kõige lühemad ei ole. Hannesel on pikkust umbes 195 cm ning Eliasel 188cm, lisaks ei kuulu ka Ruben just kõige lühemate mehhiklaste hulka ning Leonie on minust pikem, mis tegi minu 172cm pika tüdruku meie seltskonnast kõige lühema. Nii me siis sinna 3-kohalisse põrnikasse kuuekesi ära üritasime mahtuda. Poisid ees, Leonie lamas kõigi nende kolme peal ning mina sain koera eest olla, kes kõige ees nii öelda juhi kõrvalise istme peal istus. Mis võrdus maas istumisega ning enesetunne oli täpselt nagu väiksel lapsel, kes üle lauaääre ei näe. Võite ette kujutada kui palju tsirkust me nendele kohalikele tegime, kes meid seal taksos istumas nägid ning kuuekesi pluss taksojuht nendest mägedest saada oli selle vana põrnika jaoks piisav katsumus.

Õhtu veetsime hotelli õues jutustades ja pokkerit mängides. Muidugi otsustati ka õhtul ujuma minna ning ka siis otsustati tüdrukuid vette visata - õnneks jäin mina sellest seekord välja!

05.02.2014 - 06.02.2014 "Sõit kohaliku paradiisi ning koskede peal turnimine"

EMMEL JA ISSIL OLI PULMA-AASTAPÄEV! Kahjuks kuna mul telefonis nendel päevadel levi ei olnud siis õnne soovida ei saanud!

Hommikul taaskord vara äratus ning tunnine sõit "mil cascadas'esse" Mil cascadas Eesti keelde tõlgituna on tuhat koske. See koht oli imeline ning kuskil täiesti eraldatud kohas - olgu tee sinna oli ka kohtuvad aga see koht oli seda väärt! Koha peal anti meile kätte kiivrid, päästevestid ning traksid. Tegemist on siis hispaania keeles rapple en cascadas - kahjuks pole mul õrna aimugi, kuidas see eesti keeles on. Kõrvale võite videot vaadata, kuidas see kõik käib. Rapple'ing on siis pms kosest 90 kraadise nurga all alla laskumine, kõik see muidugi koos kõik võimalike turvaliste abivahenditega. Meie esimene laskumine oli meil 35 meetrit ning teine 20 meetrit. Hiljem tegime tunnise matka seal samas koskede peal ning lõpetasime 8 - 10 meetri kõrguselt vette hüpates.
See laagriõhtu jääb mulle igaveseks meelde! Vabatahtlikega erinevad mänge mängides ning õhtul vahukomme lõkke ääres küpsetades ning kõikidega jutustades - see oli lihtsalt super!
Selle öö veetsime telkides. Õigemini olime neljakesi kaheses telgis. Mina koos Pauline, Leonie ja Teelega ning taaskord olen sunnitud ütlema, et olen nendest tšikkidest jällegi kõige lühem, ehk siis võite arvata, et see kahene telk meile just kõige paremini peale ei läinud.

Hommikul külma peale silmad lahti tehes sain halva üllatuse osaliseks, et kell on alles 5, magama sai mindud kella 1 paiku. Kuid und enam ei tulnud ning varsti oli kogu meie telk juba üleval. Välja minnes oli üks noormees otsustanud oma telgist öösel välja lageda taeva alla kolida. Tõsi, kui meie neli tüdrukut juba selles kaheses telgis hakkama ei saanud siis, mis veel poistest rääkida.

Järgmise päeva veetsime seal kohapeal olles ning võtsime osadega ette ka pooletunnise reisi ette koopasse. Koopa sees ujumine - check! Nägime nahkhiiri ning krabisid. Otsustasime mudavanni võtta ning koopa sees kaljult alla hüpata. Peale seda kui olime kõik üleni mudased oli meil kiire tagasi laagrisse, et loodusliku basseini ujuma minna. Tagasi teel leidis Šveitsi kutt ühe oksa peal mao, jah mao! Kindlasti oli tal vaja seda torkima minna, õnneks kohaliku sõnul see madu oli kahjutu ning midagi hullu poleks juhtunud. Kohalik - ta näeb täpselt välja nagu Vin Diesel! Muidugi ei suutnud ma vastu panna ning pidin talle selle kindlasti ära mainima. Selle peale ütles, et see ongi ta hüüdnimi ning oli sellega juba harjunud, et inimesed teda tema teisikuks peavad. Tegelik nimi oli tal Fernando.

Rääkides veel meie instruktoridest nendeks kaheks päevaks, siis ainuke naine, kes nendega kaasas oli, oli pärit hispaaniast, selle saime alles pärast teada. Algul mõtlesime, et miks ta küll nii imelikult ja võõralt räägib. Olgu aru saab aga tema hääldus oli nii teistsugune. Nimelt hispaanias hääldatakse "s" pehmelt ning susidedes, siin Mehhikos on see nii nagu eestlased harjunud hääldama.

Samal ajal kui meie seal olime, otsustasid osad tagasi eilsele matkarajale minna, sest taheti uuesti 10 meetri kõrguselt alla hüpata. See kahjuks läks ühele saksa tüdrukule Nelele eriti õnnetult, sest nii nagu juttudest aru sain, siis vette hüpates kukkus ta vastu kivi nii, et hüpekas läks liigesest välja ning koos sellega rebis lahti ka naha. Kokkuvõtteks lahtine luumurd ning hetkel on ta Mexico City's operatsioonist paranemas. Kohutav!

Kella 4 paiku hakkasime oma laagrist tagasi Mexico City'sse liikuma ning kohale jõudsime kella 8. Tagasi tulles sattusime bussi kõige energilistemate kuttidega ning terve tee käis meil bussis jäerele jäänud vahukommide sõda ning hiljem kutsuti meie bussi "diskobussiks", võite juba arvata, miks.

07.02.2014 "Reisi viimane päev ning seminar"

Viimasel päeva veetsime hotelli konverentsi saalis arutades kõiki probleeme, mis meil senimaani olnud on ning lisaks ka seda, kuidas meil endal läinud on ning kuidas perega oleme toime tulnud. Tagasi tulime lennukiga, mille YFU Mexico meile kinni maksis. Nii kurb oli kõigiga uuesti hüvasti jätta, sest just nemad on need inimesed, kes saavad kõigest sellest aru, mis sinuga toimunud on selle poolaasta sees. Tagasilend oli kell 4 lõunal ning lennujaamas sain korralduse Luisi'lt, et kindlasti pean kaasa talle ostma Krispy Kream donatseid.

Lennujaamas teadsin juba, et Luis mulle järgi ei tule ning Leonie hostisa lubas mu koju viia. Tuxtla lennujaama jõudes olid ühe Theresa ning Alma vanemad kohal, ehk siis jäime meie veel sinna ootama. Kõigest poolteist tundi ootamist ning lõpus jõudis Leonie hostisa kohale - mehhiklased. Olgu vähemalt tuli kohale, teine Theresa helistas peale 40 minutit ootamist oma hostõele, et kus nad on, selle peale vastati, et talle ei saa keegi järgi tulla ning vaadaku ise, kuidas koju saab. Ega midagi, kõik kolm blondiini Leonie isa auto peale ning 30 minutiline kojusõit!

Nii, minu nädala ajaline reis sai nüüd läbi. Loodan, et saan veel mõned pildid siia varsti lisada. Loodan, et saite veel rohkem innustust Mehhikosse tulla, sest ausalt, tegemist on üliilusa, värvika ning avatud riigiga! Ning inimesed põhjas ja lõunas on kohutavalt erinevad! Mexico City's ja Tuxtlas ringi käies on see vahe väga hästi märgatav!

Kuna kell on teie ajas juba seitse ning hommiku kohvi kõrvale on hea Marta blogi lugeda ajalehe asemel siis rohkem pilte laen üles järgmise ja eraldi postitusena! Homme mul ka koolipäev üle pika-pika aja ning peab vara magama minema!

Saludos,
MKP!
*Marta*

PS. PILTIDE PEAL KLIKIDES NÄED NEID SUUREMANA!