Esmaspäev, teisipäev ning kolmapäev möödusid tavaliste koolipäevade saatel ning õhtuti muidugi trennid. Neljapäeval jäi kool ära, sest Mehhikos tähistatakse Virgin Mary päeva. Virgin Mary on siis naine, kelle moodi püüavad kõik tüdrukud ja naised olla.
Neljapäeva õhtul läksin poistega jälle feriale kaasa seekord olid lisaks Alexile ja Luisile veel kaasas Antonio ja Hector. Neljapäeva õhtul esines ferial Banda MS, selle muusikaga harjub ära vaikselt ning arusaamisega hakkab ka edenema. Lisaks olen juba ära harjunud sellega, et oleme Genesiga ainukesed tüdrukud seltskonnas kui väljas käime poistega. Ferial said lõvikuningad muidugi väga kurjaks, pahaseks ja kadedaks kui keegi teine mind vaatas või minuga rääkida üritas. Niisamuti kui tänaval käies mingi auto signaali laseb tulevad sealt kohe tapvad pilgud vastu. Koju jõudsime umbes 2-3 paiku ning kohe magama ära, sest homne äratus oli kell 6, et varakult teele asuda.
Road tripi esimene päev.
Esimesel päeval läksime Las Grutase'sse. Tegemist on siis koobastega, meeletult külm oli muidugi. Pilte sellest teha ei saanud, sest nii pime oli. Alguses mõtlesime, et saame ka hobuseid vaatama minna aga jõudsime sinna liiga vara ning hobuseid polnud veel väljas.
Kui Tuxtla on suurlinn, siis Chiapase osariigis ringi sõites nägime tee ääres täielike slum'e ehk siis inimesed elasid pisikestes betoon majades, millel polnud aknaid ega uksi. Külad olid ehitatud täpselt tee kõrvale ning hoovi peal oli tavaline näha magavaid sigu, lambaid, kitsi ning nende vahel jooksmas lapsi ja kanu. Sõitsime mööda ka ühest kohalikust koolist, mis oli täpselt kalju nurga peale ehitatud. Kool koosnes kahest klassiruumist ning kossuväljakust.
Järgmine peatus Agua azul. Olgu, lootsin, et see siis päriselt ka on sinine nagu nimi ütleb aga sinna jõudes tuli välja, et see on sinine ainult aprillist. Hetkel pidime leppima pruuni veega. Sellegi poolest sai palju palju pilte tehtud. Luis otsustas muidugi, et kindlasti on vaja ka ujumas käia, kuid nii pea kui ta vette sai astuda oli ta sealt ka väljas. Siiski liiga külm. Parklates on muidugi väga palju vaesetest peredest lapsi, kes kõik võimalike asju müüvad.
Peale Agua azul'i läksime kohaliku koske vaatama Misol Ha (ha sõna lõpus tähendab vett) , mis oli küll väiksem kui kolm aastat vaatamas käidud Iguazu falls aga sellegi poolest ilus. Kutid läksid ka kose alla ning tulid tagasi märgade ning külmast lõdisevatena, sel hetkel olin küll õnnelik, et nendega kaasa ei läinud.
Õhtuks jõudsime hotelli ning pikalt toimus vaidlus, kes üksinda voodis saab olla. Muidugi jäin mina lõpuks peale ning kuulasin terve järgmise hommiku poistelt kui ebamugav oli olnud. Luis ütles, et ma tohin ainult ühe poole peal magada, sest muidu oleks pidanu Antonio ka tulema. Kindlasti! Kui poistel oli see õhtu kindel plaan linna peale minna ning seal aega veeta, olime kell üheksa juba kõik kutud hotelli toas ning mingit juttu välja minekust ei olnud ehk siis see öö magasime eilset ööd välja.
Road tripi teine päev.
Järgmine hommik algas meie jaoks kell 8, kui suutsime ennast üles ajada ning hommikust sööma minna. Muidugi oli ka taaskord üheks hommikusöögi osaks frijoles ehk siis meie mõistes pudruks keedetud tumedad oad, mida ma viimased 5 kuud iga jumala päev söönud olen. Võite ise arvata, et varsti ei suuda ma neid isegi vaadata enam. Igatahes hommikusöök söödud oli aeg minema hakata.
Teisel päeval plaanisime külastada Maiade templeid, mis asus seal samas linnas, kus meie hotellgi ehk siis Palenques. Raiskasin enda arust pileti peale meeletult kirve hinna kui maksin selle eest 57 peesot, mis tegelikult teeb eurodes kokku ainult umbes 4 eurot aga ikkagi. Kallis!
Seal koha peal olles on kohutavalt palju ekskursioonide firmasid, kes sulle kahe - kolme tunnist ekskursiooni peale üritavad määrida paarisaja peeso eest. EI! Mitte kunagi ära seda võtke, sest väravast sisse minnes ootavad teid umbes 10-12 aastased poisikesed. Kes teavad Maiade ajaloost ning templitest rohkem kui kõik meie abituriendid kokku ning selle 2 tunnise ekskurisooni teevad ära vaid 50 peeso eest!
Maiade templitest üles alla käimine väsitab ikka ära ning on paraja trenni eest, eriti siis kui kraade on üle 25. Poisid otsustasid väikese võistluse korraldada, kes saab kiiremini kõige kõrgemasse templisse joosta ning tagasi alla tulla. Kaotaja peab maksma lõunasöögi, selleks oli seekord Alex. Tagasi alla jõudes olid poisid mõlemad väsinud, et keeldusid 15 minutit paigalt liikuma ning sain üksi kohti avastada.
Peale seda kui templite juures olime ära käinud, ostsime väravate juurest veel agua de coco ning pärast ära joomist lõikab müüja sulle kookose lahti ning segab chilliga ära - kõige parem asi üldse! Kindlasti mõtlete seda, et see ju jube terva, aga teadmiseks, et chilli ei pea alati terav olema. Päeva lõpetasime kohalikus teeäärses mereanni restoranis.
Roadtripi kolmas ning ühtlasi ka viimane päev.
Laupäeva õhtul läksime magama ka vara, eesmärgiga, et tõuseme üles kell 6 ning asume teele Villahermosa'sse, kus pidime minema loomaparki. Jah, mõte oli hea. Pühapäeva hommikul saime alles kell 7 teele asuda ning kui eelmised päevad olid olnud päikesepaistelised siis poole autosõidu pealt hakkas meeletut padukat sadama. Muidugi olin otsustanud, et kuna eile oli nii ilus päev peab kindlasti võimalikult õhukeselt riidesse panema.
Villahermosasse jõudsime umbes 2-3 tunni pärast ning üllatus oli väga ebameeldiv kui saime teada, et see loomapark on hoopis kinni ning toimuvad mingisugused ehitustööd. Ega siis midagi, kuna kuhugile mujale ka minna ei saanud, sest sadu ära polnud lõppenud pidime suuna tagasi kodu poole võtma. Käisime Villahermosas ka oxxo'st läbi, et tee peale süüa kaasa osta. Oxxo puhul on siis tegemist R-kioski moodi poega.
Muidugi suutsime Villahermosas ära eksida ning ei leidnud teed linnast välja, ehk siis tiirutasime seal umbes 30-40 minutit. Arvestades ka seda, et selle aja peale uputasid tänavad juba korralikult ning pidime sõitma basseinis.
Sadu kestis vähemalt pool meie tagasi teed ning tänu sellele jõusime koju alles kella 4 paiku õhtul. Kokkuvõttes kulus meie roadtripi kolmas päev ainult autosõidule.
Tagasi koju tulles sõitis tee peale meile vastu Antonio ning kutsus meil feriale hobuseid vaatama. Vähemalt midagigi head selle päeva juures. Muidugi oli mul ikka seljas need samad lühikesed püksid ning pluus ja feriale jõudes oli meeletult külm ja tuul. Lisaks vaatasid kohalikud ming ikka päris imelikult, kui nad ise samal ajal sulejopesid ning mütse kandsid. (Hobuste võistlustest loe lähemalt piltide alt). Anotnio on ise ka charro ehk siis see, kes võistleb!
Koju jõudsime lõpuks peale kuut, kus hostema meile süüa oli teinud ning peale mida soovisin ainult sooja dušši alla minna ning plaanis oli ka esmaspäevaks koduseid töid teha. Poisid jooksid muidugi kohe kohaliku jalka finaali telekast vaatama.
Peale jalka matši tuli hostema mu tuppa ning ütles, et lähme Nancy juurde, nii palju siis minu õppimisest. Külla mineku põhjuseks oli see, et Alexil oli täna, esmaspäeval sünnipäev - 18 aastat! Olime nende juures kuni kella 11ni ning autos küsis ema, et kas tahan homme kooli minna või lähen Luisi ja Alexiga kaasa lennujaama, et Alexit ära saata. Sel hetkel meeldis mulle see teine variant palju rohkem.
Täna hommikul ärkasin üles kella 6 paiku, sain terve tunni kauem magada kui tavaliselt! Läksime poistega Chiapa de Gorzo'sse, mis on alev Tuxtla kõrval ning peale seda läksime lennujaama.
Reisiks oli ka koolis vaja vabastus küsida ning kuna mu nime siin ei osata kirjutada siis seegi kord olin lihtsalt Martha!
Unustasin eelnevalt mainida, et kolmapäeval käisime Tuxtla "kuusepuud" ja risti vaatamas!
Poisid vingusid pärast, et nii märg ja külm on olla!
Kutt, kes meile 2 tundi Maiadest rääkis
Tehke tutvust - laste wc! Kuidas meeldiks kui kodus praegu selline oleks?
Poiss rääkis nende treppide kohta igast põnevaid asju aga ainuke asi, mis ma selle hetkel mõelda suutsin oli see, et kui palju inimesi on surma saanud nendest alla kukkudes, sest ausalt öeldes oli tegemist väga kõrgete ning kaldus astmetega.
Viisime eesti lipu ka Maiade juurde!
Poisid olid väsinud peale väsitavat jooksu!
Alex
Sain oma jõulupaki ka emmelt ja issilt kätte! Aitäh!
Meie 800 kilomeetrine ring!
Cascada, mis tegelikuses peaks olema sinine.
Meie hotell! Tegemist oli kolme tärni hotelliga ning tõelise troopikaga!
Villahermosasse sõites nägime, kuidas kohalikud oma lehmi karjamaalt ära ajasid. Panid meie sõidutee paarikümneks minutiks kinni ning nagu arvata võite oli kohe kõikidel autojuhtidel draama lahti.
The Charreada ehk siis hispaania keeles lühemal charreria, mis on sarnane rodeole kuid pole päris sama. Võisteldakse siis erinevatel aladel ning see on traditsiooniline siis nö "Vanale Mehhikole" ning kirjeldatakse kui elavat ajalugu. Võistlus koosneb siis kokku 10 alast, millest 9 on mõeldud meestele nin 1 naistele.
Cala de Caballo - esimene ala on siis põhimõtteliselt nagu hobuste talendishow, kus peab näitama, kuidas hobune traavib, kaloppib , ringe ümber enda teeb, kui pikk on tema pidurdus joon jne jne.
Piales en Lienzo - charro peab enda hobuse seljast viskama noorele jooksvale traavlile lariati ümber tema jalgade.
Colas en el Lienzo, or Coleadero - tegemist on siis võistlusega, kus charro ratsutab hobusega väikse pulli kõrval ning sõidu ajal seob pulli saba enda jala külge ja üritab siis niimoodi pulli pikali visata. Esimesel pilgul hakkas nendest vaestest loomadest, kes selja peal lõpetasin küll kahju. Lisaks on erinevad reeglid, kuidas see pull peab kukkuma või püsti tõusma.
Terna en el Ruedo - tegemist on siis tiimi võistlusega, kus peab noore pulli nööridega kinni siduma. Osalevad kolm charrot ning üks charro peab pulli kaelast kinni püüdma, teine jalgadest ning kolmas seob ta lõpus kokku. Aega on sellest 6 minutit ning lisapunkte antakse erinevate trikkide eest, mida tehakse.
Jineteo de Yegua - ratsutatakse treenimata hobuse seljas, täpselt nagu pulliga aga lihtsalt seekord on selleks metsik hobune.
Manganas a Pie - sellel võistluse on charrol kolm võimalust püüda kinni hobune tema jalgadest ning ta maha kukutada, samal ajal peab hobune maas üle oma selja keerama. Lisapunkte jagatakse erinevate köie trikkide eest. Aega on selleks 8 minutit. Võistlus toimub charro jaoks ilma hobuseta.
Manganas a Caballo - sama, mis eelmine ainukese vahega, et seekord on charro hobuse seljas.
El Paso de la Muerte ehk siis inglise keeles death jump - kui charro peab hüppama ühe hobuse seljast teise - hobused on saduldamata ning ka taltsutamata. Kõige ohtlikum ala jäetakse muidugi kõige viimaseks!
Väike video ka sellest koos inglise keelsete subtiitritega!
Escaramuza - on siis mõeldud naistele, kes ratsutavad hobuste seljas koos oma pikkade kleitidega! Lisaks on seal ka erinevad punktid ja trikid aga neid ma täpselt ei tea.
Alexi sünnipäeva tähistamine! Mehhiklastel on kombeks, et sünnipäeva laps peab tordist esimese tüki hammustama ehk siis tavaliselt lükatakse ta kellegi poolt näoga tordi sisse! Hea, et Eestis sellist kommet ei ole!
Vabandust, et pildid on ebakorrektses järjekorras! Nende laadmine siia võttis meeletult palju aega! Loodan, et saite sellest väiksest kokkuvõttest tahtmise siia sõita ning kõik ise oma silmaga üle vaadata, kõigest ei saa ka kirjutada muidu endale ei ole reisides pärast üldse huvitav!
Sooviks päikest teile sinna aga endal läheb juba kolmas tass kohvi ning mõtlen, et peaks villaseid sokke kuduma hakkama - ööd on külmad taaskord!
MKP
*Marta*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar