Jõulud? Väljas on 30 kraadi sooja, mis jõuludest me räägime? Esimesed märgid jõuludest olid Mehhikos juba oktoobri lõpus, kui poodidesse ilmusid võlts kuused ning pisikesed plastmassidest kujukesed. Miskipärast lootsin, et siin jääb ära see ameerikalik jõulukujukeste ja tulekeste traditsioon. Eksisin. Peaaegu, et iga maja küljas ripub tuledes jõuluvana või päkapikk ning plastmassist jõulukuused kaunistavad kodusid. Jah, mitte küll meie majas. Peaksin selle üle vist ääretult õnnelik olema, et mulle öösel mingi särav päkapikk seina pealt vastu ei vaata. Olen allergiline nende suhtes.
Pean ära märkima, et selliselt oleks ma kirjutamist eile alustanud ning ka lõpuks postitanud kui kodus poleks elekter ning internet koos sellega ära läinud.
Ehk siis parandan eilse vea ning ütlen, et tänu väikesele tripile, mis eile Luisi, Alejandro, Ameti ning Genesisega ette võtsime tuli jõulutunne peaaegu, et peale juba. Nimelt jõudsin lõpuks San Cristobalisse. Esimene märkus, kes iganes, ning sel hetkel mõtlen ma Luisi, suutis mulle öelda, et San Cristobal näeb välja nagu Tallinn, valetas! Põhjus, miks see nii on, pidi olema, et seal oli palju välikohvikuid nagu Tallinnast. Tõsi, see küll ei olnud tüüpiline lõunamaa linn, vaid pigem segu euroopalikust väikelinnast ning lõuna-ameerikalikest inimestest ehk siis kokkuvõttes kõige sarnasema linnake sellele oleks minu arvates Rumeenias olev Arad.
Aga külm, meeletult külm. Hindasin muidugi oma külma tundlikust üle seekord, sest viimastel päevadel on Tuxtlas soe olnud ning seda ka öösel. Seekord võtsin endaga kaasa ühe mitte just kõige soojema pusa, samal ajal kui kohalikud paksude sulejopede, talvesaabaste ning talvemütsidega ringi käisid. Mehhikosse tulles ei oleks osanud arvatagi, et ma siin nii pea venelastega kokku puutun, kuid eile San Cris'is olles kuulsin siiski ääretult palju vene keelt. Lisaks narrisid Alex ja Luis mind, et mul nii külm on , kui nägid kahte vene neidu lühikeste pükste ning t-särkide väel.
San Cristobalist endast veidike. Nimelt on tegemist linnaga, mis asub 2,200 m kõrgusel mägedes ning nagu juba enne ütlesin on see vägagi erinev tavalisest lõunamaa linnakesest. Linn ise asub Tuxtlast umbes 30 minuti autosõidu kaugusel ning on tuntud kohalikude pirukate ning saiakeste poolest. San Cris on kindlasti üks turistide meelispaiku Chiapases ning väärt külastamist!
Lisaks San Cristobalis on meeletult palju hipisid ning lisaks on seal ka palju turiste. Hea oli kõndida tänaval, kus keegi sulle järele ei vaata ning sa teistega sama pikk oled. Pluss oli ka vene keelele kuulda tänavatel briti inglise keelt ning saksa keelt. Feels like home! Kui jutt juba kodu peale läks, siis samal ajal kui Luisi ja Alexiga söömas käisime näitas telekast hispaania keelset "Home alone'i" ning ma juba lootsin, et see aasta seda vaatama ei pea.
Tagasi tulime umbes 10 paiku ning peale seda läksime Ameti juurde. Autoga sõites on neil välja kujunenud üks ütleme nii, et osade inimeste suhtes vägagi karm "mäng" aga sellest siin avalikult kirjutama ei hakka, kellel soov teada saada siis kirjutage mulle ning ma räägin teile.
Eelmine nädal oli täpselt selline nagu sellest eelmine ja üle-eelmine, välja arvatud need hetked, kui neljapäeva õhtul arvasin, et mul on super võimed ning olen piisavalt kuumust taluv, et gaasipliidi peal olev metallist kohvikann kätte võtta. Öösel oli muidugi hea magada enda ära põletatud käega.
Reede õhtul läksime Leonie, Theresa ning Julesiga feriale. Vahelduseks oli hea neidude seltskonnas olla, kuid need pilgud, mis sealt tulevad kui kolm vahetusõpilast koos väljas on meie suhtes vägagi jubedust tekitavad. Pidime ära tõrjuma kõik need purjus mehhiklased, kes meiega suhelda üritasid. Tagasi jõudsime alles kella 3 paiku öösel ning laupäevaks oli hostema mulle tavapärasest rohkem kodutöid välja mõelnud ehk siis magamiseks aega ei jäänud. Koristamise käigus suutsin ümber ajada veini, tee veel midagi ilma magamata. Kuid killud toovad õnne ju!?
Järgmine nädal plaanime Luisi ja Alejandroga Chiapasega tutvuma minna ehk siis võtame ette väikese auto tripi. Muidugi lootuses, et keegi meiega veel kaasa tuleb, sest muidu läheks reis liiga kalliks. Loodan Leonie endaga kaasa sokutada, et ei peaks kogu aeg poiste seltskonnas aega veetma.
P.S. Vabandan nende kirjavigade pärast, mis te siit kõik leida võite! Ärge pikka viha pidage!
Pean ära märkima, et selliselt oleks ma kirjutamist eile alustanud ning ka lõpuks postitanud kui kodus poleks elekter ning internet koos sellega ära läinud.
Ehk siis parandan eilse vea ning ütlen, et tänu väikesele tripile, mis eile Luisi, Alejandro, Ameti ning Genesisega ette võtsime tuli jõulutunne peaaegu, et peale juba. Nimelt jõudsin lõpuks San Cristobalisse. Esimene märkus, kes iganes, ning sel hetkel mõtlen ma Luisi, suutis mulle öelda, et San Cristobal näeb välja nagu Tallinn, valetas! Põhjus, miks see nii on, pidi olema, et seal oli palju välikohvikuid nagu Tallinnast. Tõsi, see küll ei olnud tüüpiline lõunamaa linn, vaid pigem segu euroopalikust väikelinnast ning lõuna-ameerikalikest inimestest ehk siis kokkuvõttes kõige sarnasema linnake sellele oleks minu arvates Rumeenias olev Arad.
Aga külm, meeletult külm. Hindasin muidugi oma külma tundlikust üle seekord, sest viimastel päevadel on Tuxtlas soe olnud ning seda ka öösel. Seekord võtsin endaga kaasa ühe mitte just kõige soojema pusa, samal ajal kui kohalikud paksude sulejopede, talvesaabaste ning talvemütsidega ringi käisid. Mehhikosse tulles ei oleks osanud arvatagi, et ma siin nii pea venelastega kokku puutun, kuid eile San Cris'is olles kuulsin siiski ääretult palju vene keelt. Lisaks narrisid Alex ja Luis mind, et mul nii külm on , kui nägid kahte vene neidu lühikeste pükste ning t-särkide väel.
San Cristobalist endast veidike. Nimelt on tegemist linnaga, mis asub 2,200 m kõrgusel mägedes ning nagu juba enne ütlesin on see vägagi erinev tavalisest lõunamaa linnakesest. Linn ise asub Tuxtlast umbes 30 minuti autosõidu kaugusel ning on tuntud kohalikude pirukate ning saiakeste poolest. San Cris on kindlasti üks turistide meelispaiku Chiapases ning väärt külastamist!
Lisaks San Cristobalis on meeletult palju hipisid ning lisaks on seal ka palju turiste. Hea oli kõndida tänaval, kus keegi sulle järele ei vaata ning sa teistega sama pikk oled. Pluss oli ka vene keelele kuulda tänavatel briti inglise keelt ning saksa keelt. Feels like home! Kui jutt juba kodu peale läks, siis samal ajal kui Luisi ja Alexiga söömas käisime näitas telekast hispaania keelset "Home alone'i" ning ma juba lootsin, et see aasta seda vaatama ei pea.
Tagasi tulime umbes 10 paiku ning peale seda läksime Ameti juurde. Autoga sõites on neil välja kujunenud üks ütleme nii, et osade inimeste suhtes vägagi karm "mäng" aga sellest siin avalikult kirjutama ei hakka, kellel soov teada saada siis kirjutage mulle ning ma räägin teile.
Eelmine nädal oli täpselt selline nagu sellest eelmine ja üle-eelmine, välja arvatud need hetked, kui neljapäeva õhtul arvasin, et mul on super võimed ning olen piisavalt kuumust taluv, et gaasipliidi peal olev metallist kohvikann kätte võtta. Öösel oli muidugi hea magada enda ära põletatud käega.
Reede õhtul läksime Leonie, Theresa ning Julesiga feriale. Vahelduseks oli hea neidude seltskonnas olla, kuid need pilgud, mis sealt tulevad kui kolm vahetusõpilast koos väljas on meie suhtes vägagi jubedust tekitavad. Pidime ära tõrjuma kõik need purjus mehhiklased, kes meiega suhelda üritasid. Tagasi jõudsime alles kella 3 paiku öösel ning laupäevaks oli hostema mulle tavapärasest rohkem kodutöid välja mõelnud ehk siis magamiseks aega ei jäänud. Koristamise käigus suutsin ümber ajada veini, tee veel midagi ilma magamata. Kuid killud toovad õnne ju!?
Terve kool on juba koolivaheaja ootuses, mis meil hakkab 18. detsember ning kestab kaks-kolm nädalat, samal ajal kui teise vahetusõpilase koolivaheaeg hakkas sellel reedel ning kestab peaagu, et 2,5 kuud.
Järgmine nädal plaanime Luisi ja Alejandroga Chiapasega tutvuma minna ehk siis võtame ette väikese auto tripi. Muidugi lootuses, et keegi meiega veel kaasa tuleb, sest muidu läheks reis liiga kalliks. Loodan Leonie endaga kaasa sokutada, et ei peaks kogu aeg poiste seltskonnas aega veetma.
San Cristobalis olevad inimesed, kes on rahvariietesse mässitud
San Cris
Pea katedraal San Cris'is
Eelmine nädalavahetus tekkis isu koogi tegemise järgi, ise küll maitsa ei suutnud, sest toorjuustu igapäev kohupiimaga asendada ei saa aga kiideti! Algselt mõtlesin teha rullbiskviiti aga välja tuli omalooming muidugi.
Valmistume talveks!
Mu kallis Jules!
Midagi Mehhiko pärast!
Hetkel millestki muust rääkida polegi ning uut postitust võite oodata nii pea kui midagi põnevat siin pool maakera juhtub!
MKP
*Marta*
P.S. Vabandan nende kirjavigade pärast, mis te siit kõik leida võite! Ärge pikka viha pidage!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar