Kuna viimased päevad olen kõige vastikuma seljavaluga võidelnud ning täna oma voodist kaugemale liikuda ei saa siis on paras aeg teiega oma mõtteid jagada. Arsti juurde jõuan alles teisipäeval ning seni pean oma koduste ravimitega selle valu vastu astuma. Kohutav! Ma siiski ütlen teile sissejuhatuseks, et mõtteid on täna palju ning üritan kõik loogilisse järjekorda panna ning võimalikult vähe kirjavigu teha. Vabandused ette!
Alustuseks tahaksin, et te kujutaksite ette väiksele lapsele kingitud uut mängukaru. Esimestel päevadel ning isegi ka nädalatel on mängukaru uus ja huvitav ning kõik naabrilapsed ning sõbrad tahavad selle karuga mängida. Samuti tuuakse kaasa ka enda uued mängukarud ning mängitakse nendega koos. Kuid paari kuu pärast unustatakse see karu ning jäetakse ta kuhugile kapinurka seisma, teda küll vaadatakse kaugelt ning iga nädal pühitakse ta pealt tolmu, et liiga mustaks ei läheks aga üldiselt ei ole kellegil enam suurt huvi tema vastu. Väljaarvatud, kui tuleb keegi uus sõbranna külla, siis peab ju kõik oma mänguasjad välja tooma ning neid uuesti näitama. Kas see tähendab, et selle mängukaru omanik on paha ja halb? Ei, ei tähenda. Me tüdineme kõik ajapeale asjadest ning tekib vajadus uute järgi.
Mida ma selle jutuga teile öelda tahtsin? Mina olengi see mängukaru. Esimesed kuud siin peres oli kõik super, mind tutvustati uutele inimestele, minuga käidi väljas ning samuti räägiti õhtul, isegi siis kui ma aru ei saanud kõigest. Praegu? Praegu olen enamasti oma toas ning väga ei huvituta, kus ma käin või, mida ma teen. Aga see ei tee mu host - perekonnast halbu inimesi. Ma ei saa mitte midagi halba nende kohta öelda, sest nad on väga toredad ning sõbralikud inimesed. Täpselt nagu kõik teised. Kuid ühte ma pean siiski ütlema. Ehk on minu blogi lugejate juures ka neid perekondi, kes plaanivad endale tulevikuks vahetusõpilase koju võtta. Olete te kindlad, et suudate teda võtta enda perekonda täpselt nii nagu teie teised lapsed? Mõtte, et teie koju tuleb paariks kuuks uus ja huvitav noor teisest riigist ning hirmus tore oleks teda teistele oma sõpradele näidata nagu seda "uut mängukaru", võite kohe peast välja visata. See noor tuleb sinu koju saama kogemust perekonnast, mitte sellest, mängukarude näitusest. Ärge saage valesti aru, te võite olla kohutavalt hea pere ja toredad inimesed, aga kas te võtaksite endale koju kutsika, kui teaksite, et teil ei ole aega temaga koos olla?
Võib-olla tõesti olen ma sellest vahetusaasast valesti aru saanud ja võib-olla peabki nii olema. Kuid vaadates, kui palju aega veedavad teised vahetusõpilased, kes just siin Mehhikos on, oma peredega aega ning võrreldes ennast nendega siis on midagi väga-väga erinevat. Ma olen üksi! Uskuge mind, ma mõtlesin ka sellele perevahetusele, kuid, mida ma ütleks neile? Ma ei saa ju midagi halba oma pere kohta öelda. Läbisaamine nendega on ju hea ning nad on väga lahked ja toredad. Ehk siis, mida ma vingun?
Toon teile näite, kes veel aru ei saanud. Nimelt juba viimased paar nädalat on mul seljaga halvad lood olnud ning viimastel päevadel on asi eriti halvaks läinud. Oma hostemale ma ütlesin seda alles paari päeva eesti, aga see selleks. Nimelt neljapäeva öösel ei suutnud ma üldse magada tänu sellele, et mu selg mind piinas terve öö. Kui kella 4 paiku öösel magama jäin siis hommikuse kella 5.30 äratuse magasin ma maha ning silma tegin lahti kell 11.30 päeval. Olgu. Ise siiski muretsedes, et mida võib mu hostema selle peale öelda, saatsin kiiremas korras talle sõnumi, et magasin sisse ning kooli ei jõudnud. Kella 4 paiku päeval, kui olin oma toas (märkus: uks oli lahti ning mu tuba on köögist näha) sain hostemalt sõnumi: "Oot, et, kas sa siis kooli ei läinudki või?". Misasja? Sa tulid kell 3 päeval koju, sa nägid, et ma olin oma toas ning kell 4 kirjutad mulle vastu sõnumi, et, kas ma kooli ei läinud? Normaalne oleks see olnud kui sa hommikul oleks minu tuppa tulnud ning kurjustanud, et aja oma tagumik voodist püsti ning mine kooli. Või on minu arusaam siis nii vale perekonnast?
Igatahes nädala aja pärast läheb Luis Eestisse ning ma juba ootan, mis siis siin saama hakkab. Hetkel ennast voodist kaugemale liigutada ei saa ning nädalavahetuse pean arvatavasti kodus istuma.
Rääkides veel natukene koolist, siis meie filosoofia õpetaja vahetus. Mäletate, just see sama õpetaja, kes aru ei saanud, kuidas mul kindlat religiooni pole. Ühel päeval tuli ta meie klassi hiljaks jäädes ning halva tujuga ning hakkas karjuma ning asju loopima. Mehhiklased. Paar karmimat sõna õpilaste peale ning direktor oli kohal. Ehk siis kokkuvõttes on meil uus mees õpetaja. Hüüdnimedeks: minion ja hobbit. Miks? Kui mu silmad mind ei peta siis tema pikkuseks võiksin öelda, et on umbes 140 cm. 104 CM !!! Te üllatate mind ikka ja jälle, kulla mehhiklased!
Kelle ma selle tumeda juuksevärvi pildiga facebookis ära ehmatasin, siis peaksite teadma, et see kulus paari pesu korraga välja ning nüüd olen jälle oma normaalses olekus tagasi. So much fun!
Eelmine teisipäev sain Eesti YFU'lt oma tagasituleku aja teada. Kui ajavahet ei arvestataks siis lendame tagasi 24h!! Igatahes tagasi Eestis olen plaanide kohaselt 26. juuni! Huh. Hakkasin juba mõtlema, kuidas kõik oma kola sellesse pisikesse kohvrisse mahutada.
Peaaegu, et juba unustasin oma kõige tähtsamast teemast, mille pärast ma üldse täna tahtsin blogi kirjutada. Nimelt eile käisin ma filmi vaatamas "12 years of slavery" ehk siis "12 aastat orjapõlve" oli selle nimi vist eesti keeles. Hea film! Soovitan! Iga täiemõistuse juures olev inimene võiks selle ka ära vaadata. Rääkides edasi mõistuse juures olevatest inimestest siis eile kinosaalis olles, seda filmi vaadates kuulsime Leni'ga taga olevaid mehhiklasi naermas ning omavahel rääkimas. Kus juures see jutt, mida nad selle filmi ajal rääkisid, pani meid saksa tüdrukuga suu ammuli vahtima. Kus su mõistus on? Kas sa ei saa aru, et see kõik toimus päriselt? Kas sa ei saa aru, et see kõik toimus su kõrval riigis, samal ajal kui su vanavanemad kurgust tekiilat alla kulistasid? Tekkis tahtmine temalt kahest kõrvast kinni võtta ning nii kõvasti raputada, kuni tal mõistus lõpuks koju tuleb! Lisaks peaks mainima, et tegemist oli umbes 40-50 aasta vanuste mehe ja naisega. Mõistus hakkab külma piiri pealt pihta, tõsi jutt. Ärge nüüd hakake arvama, et see nii kõigi mehhiklaste seas on, aga ega te palju ka mööda ei pane, kui nii arvate. Kuid sellest kinosaalist välja tulles, muutus mu siiani enam-vähem normaalne arvamus mehhiklastest täiesti! Kuidas on see võimalik? Täpselt selline küsimus valdas meid selle saksa tüdrukuga peale filmi. Kuidas on see võimalik, et sa naerad samal ajal, kui kedagi teist pekstakse ning räägid väga ebasobivaid asju?
Rääkides veel sellest mehhiklaste silmaringi kitsusest siis hiljuti oli meil inglise keele tunnis eksam ning õpetaja palus mul mehhiklaste kohta paar fakti välja tuua. Üheks faktiks oli see, et nad ei tea, kus asub Eesti. Selle peale hakkas klassis pihta protest ning vaidlus, et teavad ikka küll. Olgu, seda on ju imelihtne välja selgitada. Andsin siis paarile klassivennale kaardi ette ning nende nelja peale suutsid nad välja mõelda, et Eesti asub kuskil Kanada saarestikus. Mainima peaks veel, et olen neile mitmeid kordi näidanud maailma kaardi peal, kus see Eesti siis täpselt asub. Jah, ma ka ei tea, kus kõik maailma riigid asuvad aga kui üks blond tüdruk su klassis pea üle poole aasta käinud on, siis võiks teada ju. Või ei?
Neid näiteid sellest kitsast silmaringist on mul veel palju ning kindlasti saate nendest uutest postitustest lugeda, hetkel aga mina üritan oma selja nii võrd soojalt sisse mässida ning üritada midagi kasuliku ka teha. Nimelt on arvatavasti alaseljas närvipõletik aga selle saab täpsemalt teada, kui teisipäeval arsti juurde lähen. Loodan, et tagasi ma ilma jalgadeta ei tule, sest sellest kohalikust meditsiinist võib kõike loota.
Minu arvamust te enam mehhiklastest kahjuks niipea muuta ei saa! Võib-olla olen kuri aga vähemalt olen aus.
Päikest!
MKP
*Marta*
Alustuseks tahaksin, et te kujutaksite ette väiksele lapsele kingitud uut mängukaru. Esimestel päevadel ning isegi ka nädalatel on mängukaru uus ja huvitav ning kõik naabrilapsed ning sõbrad tahavad selle karuga mängida. Samuti tuuakse kaasa ka enda uued mängukarud ning mängitakse nendega koos. Kuid paari kuu pärast unustatakse see karu ning jäetakse ta kuhugile kapinurka seisma, teda küll vaadatakse kaugelt ning iga nädal pühitakse ta pealt tolmu, et liiga mustaks ei läheks aga üldiselt ei ole kellegil enam suurt huvi tema vastu. Väljaarvatud, kui tuleb keegi uus sõbranna külla, siis peab ju kõik oma mänguasjad välja tooma ning neid uuesti näitama. Kas see tähendab, et selle mängukaru omanik on paha ja halb? Ei, ei tähenda. Me tüdineme kõik ajapeale asjadest ning tekib vajadus uute järgi.
Mida ma selle jutuga teile öelda tahtsin? Mina olengi see mängukaru. Esimesed kuud siin peres oli kõik super, mind tutvustati uutele inimestele, minuga käidi väljas ning samuti räägiti õhtul, isegi siis kui ma aru ei saanud kõigest. Praegu? Praegu olen enamasti oma toas ning väga ei huvituta, kus ma käin või, mida ma teen. Aga see ei tee mu host - perekonnast halbu inimesi. Ma ei saa mitte midagi halba nende kohta öelda, sest nad on väga toredad ning sõbralikud inimesed. Täpselt nagu kõik teised. Kuid ühte ma pean siiski ütlema. Ehk on minu blogi lugejate juures ka neid perekondi, kes plaanivad endale tulevikuks vahetusõpilase koju võtta. Olete te kindlad, et suudate teda võtta enda perekonda täpselt nii nagu teie teised lapsed? Mõtte, et teie koju tuleb paariks kuuks uus ja huvitav noor teisest riigist ning hirmus tore oleks teda teistele oma sõpradele näidata nagu seda "uut mängukaru", võite kohe peast välja visata. See noor tuleb sinu koju saama kogemust perekonnast, mitte sellest, mängukarude näitusest. Ärge saage valesti aru, te võite olla kohutavalt hea pere ja toredad inimesed, aga kas te võtaksite endale koju kutsika, kui teaksite, et teil ei ole aega temaga koos olla?
Võib-olla tõesti olen ma sellest vahetusaasast valesti aru saanud ja võib-olla peabki nii olema. Kuid vaadates, kui palju aega veedavad teised vahetusõpilased, kes just siin Mehhikos on, oma peredega aega ning võrreldes ennast nendega siis on midagi väga-väga erinevat. Ma olen üksi! Uskuge mind, ma mõtlesin ka sellele perevahetusele, kuid, mida ma ütleks neile? Ma ei saa ju midagi halba oma pere kohta öelda. Läbisaamine nendega on ju hea ning nad on väga lahked ja toredad. Ehk siis, mida ma vingun?
Toon teile näite, kes veel aru ei saanud. Nimelt juba viimased paar nädalat on mul seljaga halvad lood olnud ning viimastel päevadel on asi eriti halvaks läinud. Oma hostemale ma ütlesin seda alles paari päeva eesti, aga see selleks. Nimelt neljapäeva öösel ei suutnud ma üldse magada tänu sellele, et mu selg mind piinas terve öö. Kui kella 4 paiku öösel magama jäin siis hommikuse kella 5.30 äratuse magasin ma maha ning silma tegin lahti kell 11.30 päeval. Olgu. Ise siiski muretsedes, et mida võib mu hostema selle peale öelda, saatsin kiiremas korras talle sõnumi, et magasin sisse ning kooli ei jõudnud. Kella 4 paiku päeval, kui olin oma toas (märkus: uks oli lahti ning mu tuba on köögist näha) sain hostemalt sõnumi: "Oot, et, kas sa siis kooli ei läinudki või?". Misasja? Sa tulid kell 3 päeval koju, sa nägid, et ma olin oma toas ning kell 4 kirjutad mulle vastu sõnumi, et, kas ma kooli ei läinud? Normaalne oleks see olnud kui sa hommikul oleks minu tuppa tulnud ning kurjustanud, et aja oma tagumik voodist püsti ning mine kooli. Või on minu arusaam siis nii vale perekonnast?
Igatahes nädala aja pärast läheb Luis Eestisse ning ma juba ootan, mis siis siin saama hakkab. Hetkel ennast voodist kaugemale liigutada ei saa ning nädalavahetuse pean arvatavasti kodus istuma.
Rääkides veel natukene koolist, siis meie filosoofia õpetaja vahetus. Mäletate, just see sama õpetaja, kes aru ei saanud, kuidas mul kindlat religiooni pole. Ühel päeval tuli ta meie klassi hiljaks jäädes ning halva tujuga ning hakkas karjuma ning asju loopima. Mehhiklased. Paar karmimat sõna õpilaste peale ning direktor oli kohal. Ehk siis kokkuvõttes on meil uus mees õpetaja. Hüüdnimedeks: minion ja hobbit. Miks? Kui mu silmad mind ei peta siis tema pikkuseks võiksin öelda, et on umbes 140 cm. 104 CM !!! Te üllatate mind ikka ja jälle, kulla mehhiklased!
Kelle ma selle tumeda juuksevärvi pildiga facebookis ära ehmatasin, siis peaksite teadma, et see kulus paari pesu korraga välja ning nüüd olen jälle oma normaalses olekus tagasi. So much fun!
Eelmine teisipäev sain Eesti YFU'lt oma tagasituleku aja teada. Kui ajavahet ei arvestataks siis lendame tagasi 24h!! Igatahes tagasi Eestis olen plaanide kohaselt 26. juuni! Huh. Hakkasin juba mõtlema, kuidas kõik oma kola sellesse pisikesse kohvrisse mahutada.
Peaaegu, et juba unustasin oma kõige tähtsamast teemast, mille pärast ma üldse täna tahtsin blogi kirjutada. Nimelt eile käisin ma filmi vaatamas "12 years of slavery" ehk siis "12 aastat orjapõlve" oli selle nimi vist eesti keeles. Hea film! Soovitan! Iga täiemõistuse juures olev inimene võiks selle ka ära vaadata. Rääkides edasi mõistuse juures olevatest inimestest siis eile kinosaalis olles, seda filmi vaadates kuulsime Leni'ga taga olevaid mehhiklasi naermas ning omavahel rääkimas. Kus juures see jutt, mida nad selle filmi ajal rääkisid, pani meid saksa tüdrukuga suu ammuli vahtima. Kus su mõistus on? Kas sa ei saa aru, et see kõik toimus päriselt? Kas sa ei saa aru, et see kõik toimus su kõrval riigis, samal ajal kui su vanavanemad kurgust tekiilat alla kulistasid? Tekkis tahtmine temalt kahest kõrvast kinni võtta ning nii kõvasti raputada, kuni tal mõistus lõpuks koju tuleb! Lisaks peaks mainima, et tegemist oli umbes 40-50 aasta vanuste mehe ja naisega. Mõistus hakkab külma piiri pealt pihta, tõsi jutt. Ärge nüüd hakake arvama, et see nii kõigi mehhiklaste seas on, aga ega te palju ka mööda ei pane, kui nii arvate. Kuid sellest kinosaalist välja tulles, muutus mu siiani enam-vähem normaalne arvamus mehhiklastest täiesti! Kuidas on see võimalik? Täpselt selline küsimus valdas meid selle saksa tüdrukuga peale filmi. Kuidas on see võimalik, et sa naerad samal ajal, kui kedagi teist pekstakse ning räägid väga ebasobivaid asju?
Rääkides veel sellest mehhiklaste silmaringi kitsusest siis hiljuti oli meil inglise keele tunnis eksam ning õpetaja palus mul mehhiklaste kohta paar fakti välja tuua. Üheks faktiks oli see, et nad ei tea, kus asub Eesti. Selle peale hakkas klassis pihta protest ning vaidlus, et teavad ikka küll. Olgu, seda on ju imelihtne välja selgitada. Andsin siis paarile klassivennale kaardi ette ning nende nelja peale suutsid nad välja mõelda, et Eesti asub kuskil Kanada saarestikus. Mainima peaks veel, et olen neile mitmeid kordi näidanud maailma kaardi peal, kus see Eesti siis täpselt asub. Jah, ma ka ei tea, kus kõik maailma riigid asuvad aga kui üks blond tüdruk su klassis pea üle poole aasta käinud on, siis võiks teada ju. Või ei?
Neid näiteid sellest kitsast silmaringist on mul veel palju ning kindlasti saate nendest uutest postitustest lugeda, hetkel aga mina üritan oma selja nii võrd soojalt sisse mässida ning üritada midagi kasuliku ka teha. Nimelt on arvatavasti alaseljas närvipõletik aga selle saab täpsemalt teada, kui teisipäeval arsti juurde lähen. Loodan, et tagasi ma ilma jalgadeta ei tule, sest sellest kohalikust meditsiinist võib kõike loota.
Minu arvamust te enam mehhiklastest kahjuks niipea muuta ei saa! Võib-olla olen kuri aga vähemalt olen aus.
Päikest!
MKP
*Marta*
Ma kõhklesin pikka aega perevahetusideega, sest ma ei saanud ka pea kunagi OTSESELT öelda, mis viga oli. Pikka aega kartsin seda teemat üles võtta, eriti seepärast, et ainult 4 kuud veel, aga siis tegin selle ära. Ja kaks nädalat uues peres olnuna... ma poleks saanud paremat otsust teha.
VastaKustutaAga eks see uudsus kaobki ära ja tuleb ise end peale suruda (uhh. vastik. aga vajalik. :D) ja mul on selline tunne, et sul on mingi hiline pisike kultuurishokk seda lugedes. Hoian sulle pöialt igatahes ;)
Ega ma praegu pere küll vahetama ei kavatse hakata, kõik oli emotsiooni pealt kirjutatud. Alati võib hullemasse perre sattuda. :P
KustutaHaha, kultuurišokk oli mul alguses ära ning seda mul olla ei saa, lihtsalt see tobe rutiin kool-kodu-trenn hakkab ära juba tüütama. ;)
Sulle ka edu sinna kaugele Norra!
Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-pos (amaah.credit.offer@gmail.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: ( maviscalos_laen_laenamine@outlook.com ). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.
VastaKustutaDO YOU NEED LOAN FOR PERSONAL BUSINESS? IF YES CONTACT OUR EMAIL ABOVE TO PROCEED WITH YOUR LOAN TRANSFER IMMEDIATELY OK.