Eesti tüdrukud ja prantsuse backpacker!

Nüüd on mul aega ning saan teid pisikese postitusega jälle rõõmsaks teha.

Nimelt tuli reedel mulle külla Teele! Teil pole õrna aimugi kui hea meel mul selle üle oli ning kui imelik oli temaga eesti keeles rääkida. Tõsi meie jutustamine tavaliselt hakkas hispaania keeles ning lõppes eesti keelega aga see selleks.

Teele pidi meie algsete plaanide järgselt kella 5 paiku reede hommikul Tuxtla'sse jõudma. Kuid nii nagu juba teada on siis Eestis on ainult blondiinid ning hommikul talle järele minnes ning helistades, et kus sa siis oled tuli vastus, et sõidab ta kuskil mägede vahel. Mägede vahel? Okei, küsi nüüd kohe kiiresti kellegilt järgi, et kus täpselt oled ning kuna sa siia jõuad. Lõpuks sai Teele küsimuse peale, et kuhu poole Tuxtla jääb oma kaasreisija käest vastuseks pöidla viibutuse taha poole. Kes siis veel aru ei saanud, siis nimel sõitis mu armas blondiin Tuxtlast mööda ning jõudis omadega San Cris'i. Ega midagi, bussipilet ostetud ning tagasisõit Tuxtla poole. Kohale ta jõudis ning seekord läks kõik hästi!

Kuna mu armas tuli mulle külla ainult neljaks päevaks siis pidime muidugi ka öödest laenu võtma, ehk siis magamisest see nädalavahetus väga midagi välja ei tulnud.

Laupäeval käisime suures linnas shoppamas ning keskusega tutvumas ja pühapäeva hommikul tegime Eestis kombe kohaselt pühapäeva hommikusi pannkooke EESTI MOOSIGA! Pannkoogid söödud, võtsime suuna kino poole, kus vaatasime ühte kohaliku hispaania keelset filmi.

Pühapäeva lõuna paiku tuli meie juurde kaheks päevaks üks prantsuse backpacker, Ludvig, kes meilt öömaja sai. Kuna meil siin Mehhikos on enamasti tegemist päkapikkudega, siis me Teelega vaatsime suu ammuli seda pikka prantslast, usun, et pikkust oli tal umbes 195 cm.
Kuna tema hispaania keelt väga ei osanud siis otsustasime Teelega, et läheme tema ja Luisiga linna veelkord uudistama. Kihvt! Teelega oli hea õhtul ta kõrval linnapeal jalutada, kes ei tahaks endale pikka ja musklis kutti kõrvale. Olgu vanust oli tal juba 30 aga siiski.

Esmaspäeval võtsime suuna San Cristobali'sse, seekord siiski kindla eesmärgiga, et sinna jõuda ning turiste mängida. Tuxtlas oli meil parasjagu tegemist, et San Cris'i viiv bussiterminal üles leida, eriti siis kui meil siin kogu aeg ehitustööd toimuvad. Peab mainima, et ehitusmeestelt teed pole mõtet küsida, sest Teelega tänaval kõndides saime ainult järgi vilistamisi ning koerte moodi haukumisi. Jällegi, Mehhiklaste fantaasial piire pole. San Cris'is jälle turupeal endale asju kokku ostetud ning palju pilte tehtud. Plussid seal käies - kõik inimesed on pikemad kui Tuxtlas; on superpalju turiste; kuuled kogu aeg inglise keelt; hipid!

 Siiski pean teile ütlema, et iga seikleja peaks korra elus San Cristobalis ära käima! Tegemist on superkihvti linnaga! 

Kuna minul sai nendest vilistamistest ja järgi vaatamistest kõrini siis sai laupäeva õhtul linnas olles spontaalselt juuksurisse mindud ning juuksed tumedaks värvitud. Eks siis saab näha kas tähelepanu saamine jääb samaks või muutub! 

Meie hommikused pannkoogid .. vabandan pildi kvaliteedi pärast! 

Ning nüüd saate San Cristobali ning Tuxtla turistikaid näha! Viimaks!