Esimene asi millest kirjutan, et siin on NII KÜLM! Öösel on kuni 15 kraadi ja jah ma tean, et see on soojem kui Eestis aga ikkagi. Hommikul välja minnes on mul seljas kaks pusa, kuid tuul on nii tugev ja külm, et muutun varsti kivikujuks. Täna sain koolis Luisilt "kurja" sõnumi, et kus ta pusa on, mis muidugi mul koolis seljas oli. Nii hea soe oli klassis vähemalt sellega. :) Lisaks magan öösel kahe paksu tekiga ning teen varsti mingi haiguse rekordi, sest iga nädala tagant avastan ennast köhides ning taskurätikute seltsis. Räägime veel soojast? Pluss koolis kõik imestavad, et miks mul külm on, sest Eestis on ju veel külmem .. johhaidii, ma olen praegu siin ja siin on ka külm ja siin on õhemad riided. Kuigi pean tänulik olema, et mind Mehhiko linna lähistele ei paigutatud, sest kuulsin, et seal pidi praegu -2 kraadi olema.
Niisiis viimasest nädalavahetusest natukene.
Reede õhtul läksin Ordaz'i ujumisvõistlust vaatama, mu esimene ujumisvõistlus elus!
Kui laupäeva veetsin kodusena siis pühapäeval läksime Luisi, Edagri, Enrique ja Hugo'ga feria'le. Mis meenutab siis meie õllesummerit ainult et kordades suurem ja uhkem. Välja minek tähendas muidugi seda, et tagasi jõudsime ikka vara hommikul, sest bändiks oli Calibre50. Feria toimus siis umbes 30 minuti autosõidu kaugusel ning kontserdi saime nautida kõrgemal asuval baar/restoranist, sest olgem ausad, seal lava ees paar tundi keksida küll poleks suutnud.
Pühapäeva päeval õpetas mu hostema mulle, kuidas teha empanada'si, kõik on superlihtne ning lubas mulle tagasi mineku ajaks ka vaja minevad asjad kaasa anda. (Riided võib vist kõik siia jätta.) Muidugi jättis ta mulle praadimise töö ning suutsin nii mõnedki kõrbema jätta ning ära rikkuda aga pole hullu, kõigel on esimene kord.
Esmaspäevast koolipäeva oli muidugi eriti raske üle elada tänu sellele, et sain ainult poolteist tundi magada. Tänu sellele jätsin ka õhtused trennid vahele, sest uni oli liiga suur.
Eile ehk siis teisipäeval tuli mulle mu kossutreener koolis vastu jutuga, et olen valitud koahliku Tuxtla korvpalli mingisuguse koondise kandidaatide nimekirja ning pidi mulle teada andma kuna trenn on. Täna sain muidugi teada koolis, et peaksin trenni kooli ajal ning otsekohe minema, ehk siis seekord jäi see asi katki. Muidugi oleks tore olnud seda kõike kaasa teha aga neid võimalusi tuleb ehk veel.
Täna ja eile on need hetked koolis olnud, kus vaikselt see kultuurišokk hakkab peale käima. Jah, muidugi olid algul kõik need musitamised ja kallistamised toredad, kuid hetkel hakkab see kõik nii üle viskama, sest on jäänud mulje, et mul on koolis kaks valikut, kas nad tahavad sinust kõike teada, iga viimse kui detailini või sa oled nendele täielikult võõras. Muidugi kõlab see esimene variant neile paremini, kuid mul on varsti tunne, et ma ei jõua neile kogu aeg vastu naeratada. Ega siis midagi iga hommik enne koolimajja sisenemist feik naeratus ette ja kannatame ära need paar nädalat sellega harjumist. Koolis väldin hetkel rahvarohkeid kohti, sest kõikidel koolikaaslastel on hirmsasti vaja minu tähelepanu võita, olgu see siis kas minu juukseid katsudes, kõrva puhudes, näpistades, kallistades jne jne, ning uskuge ming, ideedest neil juba selles kohas puudust ei tule.
Koolpäeva lõpuks tuleb blokk ette, et ei ma ei taha, ma ei taha seda vastikut ja segast hispaania keelt enam mitte sõnagi kuulata ning rääkida. Ma ei jõua sulle enam naeratades vastata, kust ma pärit olen ja miks ma siin olen ning ma ei jõua iga su "hola wera, como estas?" peale reageerida. Palun ära solvu selle peale kui ma su nime ei mäleta, sest mind on ainult üks, kelle nime sa pead meelde jätma aga teid on nii palju ning kui ma sinuga iga päevaselt ei suhtle siis ma lihtsalt ei jõua. Ma lihtsalt ei jõua!
Lisaks ei suuda ma ikka uskuda, et mitte keegi mu klassist niisama raamatut kätte ei võta ning lugema ei hakka, kõik ikka imestavad, kui ma tunni ajal ajaviiteks raamatut loen. Suutsin lõpuks vist oma klassikaaslastele selgeks teha, et inglise keele tunni ajal mul ei ole vaja kõike hispaania keeles teha, sest erinevalt neist, räägin mina iga päev hispaania keeles ning see on ainuke tund nädalas, kus mul on võimalik inglise keelt nautida.
Enne Mehhikosse tulekut ütles mulle mu vanaema kindlalt, et õpi kindlasti tantsima ning see võimalus on mul nüüd täitsa olemas. Arvestades, et mu päevaplaan sisaldab hetkel ainult kossu ja jõusaali trenni mõistes, siis lubas mu paralleel klassivend mulle Ladina-Ameerika tantse õpetama hakata, lisaks ütles Enrique kindlat pühapäeval, et lubab seda sama mulle teha ning pidin Cabrera juurde tagasi hip-hop'i nö algkursustele minema, ehk siis individuaal trennid ning kõik see tasuta. Mulle sobib, sest hetkel olen vaene nii kui nii! Raha kulub ikka metsikult aga ma pole veel suutnud välja mõelda, mille peale. Kuigi arvestades seda, et kuu peale on mõeldud umbes 150-200 eurot taskuraha ning sinna hulka lähevad siis iga kuised jõusaali, telefoni, shampoonide ja kõige muude iluvidinate, söögi(sest näiteks toorjuustu söön meie peres mina ainukesena, kuna ei suuda seda majoneesi võikude peale kogu aeg määrida), transpordi ning ka väljas käimiste peale. Ehk siis palju! Esimestel kuudel pidin ostma ka kooli jaoks riideid ja jalanõusid ning ka külmade ilmade jaoks vähe soojemaid riideid.
Igatahes, millest veel. Paari nädala päevast pidi Alex meile külla tulema, Alex on siis teine vahetusõpilane, kes Luisi'ga koos Eestis oli eelmine aasta. Koos temaga plaanime minna paaripäevasele tripile mööda Chiapast ning vaadata erinevaid kohti. Ehk saan ka lõpuks San Cris'is ära käia, kõik kogu aeg räägivad, kui ilus jne seal on ning imestavad, et ma sinna veel jõudnud pole.
Hostema läks tagasi tööle ning osad koolid hakkasid uuesti tunde andma, mis minu jaoks tähendas muidugi comb'ide sõidu liinide muutust. Arvestades seda, et enne oli igal pool peatänavatel õpetajad siis sõitsid enamikud combid teist teed pidi. Tore, just jõudsin enam vähem ära õppida, kus miski asi liigub aga ega midagi, ega need jalutuskäigud midagi halba ei tee.
Pisike asi veel, mis algul mulle kohutavalt imelikuna ning kohatuna tundus. Teatavasti pole Eestis avalikus kohas väikelapse imetamine väga tavaline, siis siin see muidugi nii ei ole. Ehmatus suur kui, emmed riidepoes, keset jalanõude proovimis pinke või keset combi sõitu last imetama hakkasid aga eks tasapisi peab kõigega harjuma.
Homme on kossmäng kell 9 õhtul ning arvestades seda, et combid lõpetavad sõitmise kell 10 ütlesin kossutreenerile, et ma ei saa tulla, sest olen vaene ning takso jaoks raha pole. Kõik see oli muidugi naljaga mõeldud aga treener ütles kohe, et tema maksab mu takso eest või viib mu ise koju, kuigi pigem kaalun seda esimest varianti, sest elan kesklinnast ikka päris kaugel ning keegi sinna niisama sõita ei viitsi. Muidugi väljaarvata need kutid, kellel mu vastu crush on ning, keda ma heameelega ära kasutan, sest koju on alati hea saada tasuta ning paari põsemusi eest.
Hetkel ootan kannatamatult kuu algust, sest siis saan raha välja võtta uuesti(tegin lubaduse endale, et kulutan vaid kuni 200 eurot kuus, sest muidui viin vanemad pankroti), sest hetkel on mul kõik shampoonid, palsamid ja muud vaja minevad asjad otsas.
Theresa sai oma perevahetusega asjad korda ning elab nüüd oma klassiõe pere juures. :)
Igatahes sellega on hetkel kõik ning saate lõpus veel pilte ka vaadata! Olge tublid seal kaugel!
MKP
*Marta*
Näide Calibre50 muusikast: http://www.youtube.com/watch?v=FTKmo2jMOv0
Lisaks, kui keegi tunneb ära prantsuse keelse laulu, millest ainuke osa, mida tean on - na na na na na na + mingid prantsuse keelsed sõnad, mida kirjutada ei oska - siis palun ütle mulle, see on mu peas juba viimased kaks nädalat ning hakkan vaikselt hulluks minema!
Niisiis viimasest nädalavahetusest natukene.
Reede õhtul läksin Ordaz'i ujumisvõistlust vaatama, mu esimene ujumisvõistlus elus!
Kui laupäeva veetsin kodusena siis pühapäeval läksime Luisi, Edagri, Enrique ja Hugo'ga feria'le. Mis meenutab siis meie õllesummerit ainult et kordades suurem ja uhkem. Välja minek tähendas muidugi seda, et tagasi jõudsime ikka vara hommikul, sest bändiks oli Calibre50. Feria toimus siis umbes 30 minuti autosõidu kaugusel ning kontserdi saime nautida kõrgemal asuval baar/restoranist, sest olgem ausad, seal lava ees paar tundi keksida küll poleks suutnud.
Pühapäeva päeval õpetas mu hostema mulle, kuidas teha empanada'si, kõik on superlihtne ning lubas mulle tagasi mineku ajaks ka vaja minevad asjad kaasa anda. (Riided võib vist kõik siia jätta.) Muidugi jättis ta mulle praadimise töö ning suutsin nii mõnedki kõrbema jätta ning ära rikkuda aga pole hullu, kõigel on esimene kord.
Esmaspäevast koolipäeva oli muidugi eriti raske üle elada tänu sellele, et sain ainult poolteist tundi magada. Tänu sellele jätsin ka õhtused trennid vahele, sest uni oli liiga suur.
Eile ehk siis teisipäeval tuli mulle mu kossutreener koolis vastu jutuga, et olen valitud koahliku Tuxtla korvpalli mingisuguse koondise kandidaatide nimekirja ning pidi mulle teada andma kuna trenn on. Täna sain muidugi teada koolis, et peaksin trenni kooli ajal ning otsekohe minema, ehk siis seekord jäi see asi katki. Muidugi oleks tore olnud seda kõike kaasa teha aga neid võimalusi tuleb ehk veel.
Täna ja eile on need hetked koolis olnud, kus vaikselt see kultuurišokk hakkab peale käima. Jah, muidugi olid algul kõik need musitamised ja kallistamised toredad, kuid hetkel hakkab see kõik nii üle viskama, sest on jäänud mulje, et mul on koolis kaks valikut, kas nad tahavad sinust kõike teada, iga viimse kui detailini või sa oled nendele täielikult võõras. Muidugi kõlab see esimene variant neile paremini, kuid mul on varsti tunne, et ma ei jõua neile kogu aeg vastu naeratada. Ega siis midagi iga hommik enne koolimajja sisenemist feik naeratus ette ja kannatame ära need paar nädalat sellega harjumist. Koolis väldin hetkel rahvarohkeid kohti, sest kõikidel koolikaaslastel on hirmsasti vaja minu tähelepanu võita, olgu see siis kas minu juukseid katsudes, kõrva puhudes, näpistades, kallistades jne jne, ning uskuge ming, ideedest neil juba selles kohas puudust ei tule.
Koolpäeva lõpuks tuleb blokk ette, et ei ma ei taha, ma ei taha seda vastikut ja segast hispaania keelt enam mitte sõnagi kuulata ning rääkida. Ma ei jõua sulle enam naeratades vastata, kust ma pärit olen ja miks ma siin olen ning ma ei jõua iga su "hola wera, como estas?" peale reageerida. Palun ära solvu selle peale kui ma su nime ei mäleta, sest mind on ainult üks, kelle nime sa pead meelde jätma aga teid on nii palju ning kui ma sinuga iga päevaselt ei suhtle siis ma lihtsalt ei jõua. Ma lihtsalt ei jõua!
Lisaks ei suuda ma ikka uskuda, et mitte keegi mu klassist niisama raamatut kätte ei võta ning lugema ei hakka, kõik ikka imestavad, kui ma tunni ajal ajaviiteks raamatut loen. Suutsin lõpuks vist oma klassikaaslastele selgeks teha, et inglise keele tunni ajal mul ei ole vaja kõike hispaania keeles teha, sest erinevalt neist, räägin mina iga päev hispaania keeles ning see on ainuke tund nädalas, kus mul on võimalik inglise keelt nautida.
Enne Mehhikosse tulekut ütles mulle mu vanaema kindlalt, et õpi kindlasti tantsima ning see võimalus on mul nüüd täitsa olemas. Arvestades, et mu päevaplaan sisaldab hetkel ainult kossu ja jõusaali trenni mõistes, siis lubas mu paralleel klassivend mulle Ladina-Ameerika tantse õpetama hakata, lisaks ütles Enrique kindlat pühapäeval, et lubab seda sama mulle teha ning pidin Cabrera juurde tagasi hip-hop'i nö algkursustele minema, ehk siis individuaal trennid ning kõik see tasuta. Mulle sobib, sest hetkel olen vaene nii kui nii! Raha kulub ikka metsikult aga ma pole veel suutnud välja mõelda, mille peale. Kuigi arvestades seda, et kuu peale on mõeldud umbes 150-200 eurot taskuraha ning sinna hulka lähevad siis iga kuised jõusaali, telefoni, shampoonide ja kõige muude iluvidinate, söögi(sest näiteks toorjuustu söön meie peres mina ainukesena, kuna ei suuda seda majoneesi võikude peale kogu aeg määrida), transpordi ning ka väljas käimiste peale. Ehk siis palju! Esimestel kuudel pidin ostma ka kooli jaoks riideid ja jalanõusid ning ka külmade ilmade jaoks vähe soojemaid riideid.
Igatahes, millest veel. Paari nädala päevast pidi Alex meile külla tulema, Alex on siis teine vahetusõpilane, kes Luisi'ga koos Eestis oli eelmine aasta. Koos temaga plaanime minna paaripäevasele tripile mööda Chiapast ning vaadata erinevaid kohti. Ehk saan ka lõpuks San Cris'is ära käia, kõik kogu aeg räägivad, kui ilus jne seal on ning imestavad, et ma sinna veel jõudnud pole.
Hostema läks tagasi tööle ning osad koolid hakkasid uuesti tunde andma, mis minu jaoks tähendas muidugi comb'ide sõidu liinide muutust. Arvestades seda, et enne oli igal pool peatänavatel õpetajad siis sõitsid enamikud combid teist teed pidi. Tore, just jõudsin enam vähem ära õppida, kus miski asi liigub aga ega midagi, ega need jalutuskäigud midagi halba ei tee.
Pisike asi veel, mis algul mulle kohutavalt imelikuna ning kohatuna tundus. Teatavasti pole Eestis avalikus kohas väikelapse imetamine väga tavaline, siis siin see muidugi nii ei ole. Ehmatus suur kui, emmed riidepoes, keset jalanõude proovimis pinke või keset combi sõitu last imetama hakkasid aga eks tasapisi peab kõigega harjuma.
Homme on kossmäng kell 9 õhtul ning arvestades seda, et combid lõpetavad sõitmise kell 10 ütlesin kossutreenerile, et ma ei saa tulla, sest olen vaene ning takso jaoks raha pole. Kõik see oli muidugi naljaga mõeldud aga treener ütles kohe, et tema maksab mu takso eest või viib mu ise koju, kuigi pigem kaalun seda esimest varianti, sest elan kesklinnast ikka päris kaugel ning keegi sinna niisama sõita ei viitsi. Muidugi väljaarvata need kutid, kellel mu vastu crush on ning, keda ma heameelega ära kasutan, sest koju on alati hea saada tasuta ning paari põsemusi eest.
Hetkel ootan kannatamatult kuu algust, sest siis saan raha välja võtta uuesti(tegin lubaduse endale, et kulutan vaid kuni 200 eurot kuus, sest muidui viin vanemad pankroti), sest hetkel on mul kõik shampoonid, palsamid ja muud vaja minevad asjad otsas.
Theresa sai oma perevahetusega asjad korda ning elab nüüd oma klassiõe pere juures. :)
Igatahes sellega on hetkel kõik ning saate lõpus veel pilte ka vaadata! Olge tublid seal kaugel!
MKP
*Marta*
Näide Calibre50 muusikast: http://www.youtube.com/watch?v=FTKmo2jMOv0
Lisaks, kui keegi tunneb ära prantsuse keelse laulu, millest ainuke osa, mida tean on - na na na na na na + mingid prantsuse keelsed sõnad, mida kirjutada ei oska - siis palun ütle mulle, see on mu peas juba viimased kaks nädalat ning hakkan vaikselt hulluks minema!
Koolis oli inglise keele tunnis presentatsioon, kus pidime iga grupp mingist kindlast puust rääkima.
Isac
Leia orav!
Iga kord kui õhtul trenni lähen combiga, sõidan mööda pisikeste poiste karate trennist. Nimel toimub trenn ühe maja garaažis ning vanemad istuvad õues ning jälgivad pingsalt. Pilt on muidugi eriti hea.
Reedene Oradz'i ujumisvõistlus
Empanadas'e taigen
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar