First day of school

Nii .. täna oli siis mu esimene koolipäev Mehhikos.

Olen kõige viimases klassis ning mu klassis käib 19 inimest, ise ka imestan juba, et kuidas mulle kogu aeg nii väheste inimeste arvuga klassid satuvad, kuna see pidavat kooli üks väiksematest klassidest olema. Nimelt käin siis "sociales" klassis. Siin koolis on nii, et mitte sina ei liigu klasside vahel ringi vaid õpetajad tulevad sinu koduklassi kogu aeg.

Hommikul ärkasin kooli mineku jaoks kell 5, jah mina ärkasin kell 5. Või no olgu magasin 20 minutit sisse ka aga pole hullu, vajab harjumist veel. Kool hakkab kell 7 ja lõppeb 13.40 ning jäin muidugi kohe esimesel päeval hiljaks veidi aga pole hullu - ma olen Mehhikos. Koos minuga on veel üks saksa vahetustüdruk koolis aga klass allapool. Õnneks on mu klassis Emilia, kes käis eelmine aasta vahetusõpilaseks prantsusmaal ning räägib hästi inglise keelt, teiste inglise keel on samal tasemel kui minu hispaania keel, ehk siis ainult viisakusväljendid ja ropud sõnad. Koolis absoluutselt kõik vaatasid -  blondie nagu ma olen on kooli tulnud ikkagi ju!

Minu tunniplaan siis, peale klikates näed suuremalt!  

See aasta on mul siis ainult 10 tundi, või vähemalt pool aastat, vist. Nimelt on mul siis, law, kus õpime Mehhiko seadusi, niipalju kui ma muidugi sellest aru sain aga võin ka eksida. Siis on antropoloogia, filosoofia, statistika - mis on midagi matemaatika sarnast aga veidi helgem variant sellest, hispaania keel, ajalugu, 9. tunnist ma veel päristäpselt pole aru saanud, mingi koolitus peaks olema aga ehk vaatab kui kolmapäeval see tund tuleb ning viimaseks inglise keel.

Esimene tund täna oli economia, isegi sain midagi aru, muidugi nendest sõnadest, mis on samastatavad inglise keelega aga ikkagi. Siin on isegi siis põnev tunnis olla kui midagi aru ei saa, sest miskipärast need õpetajad suudavad sind nii hästi kuulama panna - pluss Mehhiko koolis! Filosoofia õpetaja - kes oskab peaaegu ainukesena õpetajatest inglise keelt rääkis täna minu pärast tunni nii inglise kui ka hispaania keeles - armas. Inglise keele õpetaja räägib umbes sama vigase grammatikaga nagu meie 5. klassis aga no, vähemalt räägib. Täna pidime inglise keeles kõik klassi ette minema ning enda nime, vanuse ja hobid ütlema - arvestades seda, et pooled inglise keelt üldse ei oska oli see üpris naljakas. Vahepeal käis direktor tunnis ja rääkis meile asju, millest ma muidugi aru midagi ei saanud aga ta mäletas mu nime!! Viimases tunnis sain nii armsa kirja oma klassiõelt, panen pildi ka alla poole, saate näha, tuju läks rõõmsaks kohe selle peale.  Vahetunnis tulid kõik kohe rääkima aga no hablas espanol, igatahes oli Emilia väga hea google translate .. ning kõik kohe küsisid, kas Luis on Su vend, jap on ja päris hea ka teine! 

Koolivormi saan alles nädala pärast ning siin on see lihtsalt tavaline polosärk, ei midagi erilist. Pean mainima, et igal esmaspäeval peame kandma musti kingi, muudel päevadel võib ükskõik, mis jalas olla ning sain vist ka sellest aru, et iga kuu esimesel esmaspäeval laulame hümni?? Pole veel kindel, kuna täna me kindlasti ei laulnud aga eks see selgub kui september tuleb. Tunnid on siin 50 minutit pikad ning ainult kahe tunni vahel on vahetunnid, muidu jookseva kõik järjest, mis on isegi hea, ei pea pikalt passima tundide vahel. 

Ma juba unustasin teile mainida, et Montoya oli nõus oma pisikese pruunisilmse poisi mulle Eestisse kaasa andma, et talle sealt tüdruk leida - Indrek,kui Sa seda loed ning kui teil tüdruk sünnib siis talle on kutt juba olemas - ilus ka ausalt, äkki saan temast pilti lähiajal ka!! :)  Rääkides veel sellest .. mulle on juba päris mitu korda kedagi sokutatud - naljaga muidugi - lõbus on kuulata kõiki neid jutte, et minu tädi poja-poeg otsib naist, et jää ikka Mehhikosse jne. 

Fakt veel, siin on rohkem meesõpetajaid kui naisõpetajaid! 

Seniks aga musidkallidpaid teile,

*Marta*

Imeline miski

Viimastest päevadest veidi, reedel käisime päeval mööda poode ringi ning õhtul läksime Luisi, Antonio, ja Maxiga välja, käisime tlayudast söömas, mis on nagu taco ainult suurem variant sellest. Nägin Antonio 2-aastast sugulast, nii armas ei ole võimalik, et üks pisike poiss on oma suurte pruunide silmadega, pikkade tumedate ripsmetega ning mustade lokkis juustega, ütlesin juba, et Eestisse tagasi minnes võtan ta endaga kaasa.

Eile kella 1 paiku läksime poolpary'le, ostsime enne igasugust süüa kaasa. Nii tore on, kui kõik tahavad sinuga rääkida aga nemad enamikust ei oska inglise keelt ja sina ei oska hispaania keelt. Aga vahelduseks oli hea ka tüdrukute seltskonnas olla. :D Igatahes, meile pidu läks kuni 12 õhtul välja ning koju minnes jäin kohe magama. Nii väsinud igapäev aga eks see uue eluga harjumine võtab aega ikka.

Täna läksime hommikul ema ja vanaemaga turule. See on nii kihvt hoopis teistsugune kui Eestis ning seda on raske kirjeldada, peab ikka oma silmaga ära vaatama kui siia tuled. Sa kõnnid siin ringi ja sa oled selle elu sees, mis on nii äge. 

Kui siia tuled siis küsivad kõik kohe, et miks Mehhiko valisin ning saate aru, et ma ei oska sellele korraliku vastust leida. Aga kui ma täna seal linnapeal ringi käisin ja kõike seda elu vaatasin, mis toimub, kuidas kohalikud räägivad omavahel, müüvad asju, kõik need söögid jne. See, et nad püüvad jääda iseendaks, samal ajal olles ameerikalik, see on kõige parem kombo, mida tahta. Võin julgusega öelda. et see on just see, miks ma selle koha valisin, seda pole võimalik kirjeldada aga see miski on siin olemas, mis mind nii väga paelub. See

Järgmise postituseni! 

Musidkallidpaid

*Marta*

Öö politsei saatkonnas!

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu Agu Sihvka raamatus, pean alustama sellest, et täna õhtul kella 10 paiku läksime Luisiga Antonio juurde, et niisama juttu rääkida, kuid sellest muidugi arenes edasi see, et läksime koos Antonio ja Luisiga vaateplatvormile hoopis, oleks pidanud siiski kella 11 koju tagasi minema, sest homme on Luisil ülikool. Olgu, ma saan aru, et mulle tänaval järgi vaadatakse ning kõiksuguseid muid asju tehakse aga see oli küll esimest korda. This is Mexico blondie!

Istudes vaateplatvormil ning minule hispaania keelt õpetades tulid juurde kaks üsna suurt ja lihastes 30ndates aastates meest, küsides, et kas mina, blondie, tahaks nendega koos jooma minna, muidugi oli minu vastus, et ei ning no hablo espanol. Olgu Luis ja Antonio pidid seekord veidi valjemaid sõnu kasutama aga ära nad läksid. 

Rahulikult edasi rääkides tulid need samad kutid ning veel üks viisakamates riietes härrasmees meie juurde ning hakkasid küsima, kust ma pärit olen ning, miks hispaania keelt ei räägi. Kui Luis ja Antonio ära seletasid, et olen Eestist ning siiski ei soovi nendega koos ära minna, arvas üks "härrasmeestest", et mängib hästi kõva venda ning hakkab teisi sõimama ning võttis vöö vahelt noa välja. Luis käskis mul selle peale tema selja taha minna, sest olin miskipärast täpselt kahe kamba vahele jäänud. Kuna asi selle peale aga väga ei lahenenud, kästi mul autosse minna ning räägiti hispaania ning ka vahepeal rusikate keeles edasi. Olgu, saime mehed kuidagi istuma uuesti ning Antonio hakkas igasuguseid telefonikõnesid tegema. Algul olin üpris segaduses, et, miks me lihtsalt ära ei võiks minna aga saades vastuseks, et Mehhiko värk oli asi selge, et niimoodi seda asja ei jäeta. Paarikümne minuti pärast tulid kohale Antonio õe mees, kes töötab kuidagi mingi politseiga seotud teemas, päris täpselt ei oska öelda ning tema sõber, kes nägid välja ikka piisavalt hirmuäratavad ning eelnevalt kõvad löömavennad värisedes istuma läksid. Kõige selle vahepeal tuldi kogu aeg minu juurde ja küsiti, et kas kõik on korras jne, kohtusin ka ühe uue kutiga, kes oskas inglise keelt!! Saime päris pikad jutud seal vahepeal ära räägitud. Mis mul ikka viga seal autos istuda ja kogu seda "showd" pealt vaadata aga hirmus oli küll kui Luis auto juurde tuli ning "kindalaeka" lahti tegi ning sealt suur kööginuga silma paistis.

Päris ausalt arvasin, et olgu, said õppetunni kätte ning nüüd lähme minema aga nagu hiljem selgus oli ka Chiapase politsei kutsutud kohale ning viis mehed jaoskonda, meie koos nendega. Pidin politseile ära näitama, et, kes need tüübid olid, kes meie juurde tulid ning läksime siis jaoskonna poole. Üks hea asi oli selle juures, et üpriski kihvt oli mööda Chiapast politsei jaoskonna poole kihutada. Algul meid kolmekesi sisse ei lastud nign pidime ootama värava taga. Kuid hiljem läksime sisse ning olime seal umbes 2 tundi, andes kõik enda andmed. Mehhiklased ikka üldse ei tea midagi Eestist ning oma id kaarti andes olid kõik naeru suuga. Samuti pidin umbes 10 korda üle kordama, et ei ma ei ole Saksamaalt vaid Eestist. Vähemalt see blondie lõbustas neid + suutsin ma päris mitu korda jaoskonnas erinevaid putukaid nähes kiljuma pista. Igatahes kuulati meie tunnistused ära ning koostati raport. Oleks siis nii olnud, et me need tunnistused õigesti andsime, sest pool tuleb ju Mehhiko moodi alati juurde lisada. Lõpuks saadi raport valmis ning pidime kuhugile mujale jaoskonda veel minema, mis asus umbes 15 minuti kaugusel. Süüdistus esitati "abuso sexual" kujul, kuigi midagi sellist tegelikult ei toimunud ning selle eest võib Mehhikos saada 8-25 aastat vanglakaristust. Kuid õnneks meie kolm kutti Antonio, Luis ja Monteyo (oletame, et see on tema nimi) süüdistust ei esitanud ning asi läks nende jaoks leebemaks. Kui oleks ma mehhiklane olnud poleks midagi tehtu aga kuna olin välismaalane siis on see väga suur asi ning süüdistuse puhul oleks võinud asi hullemaks minna veel. Päris jube oli neid relvadega vendi selle jaoskonna ees vaadata.

Olgu läksime siis autoga, mina, Luis ja Antonio teise politsei jaoskonda. Kuid kahjuks me täpselt ei teadnud, kus see politseimaja asub ning tiirutasime paarisaja meetri ulatuses ringi, muidugi pidi Antonio sellisest kohast vasakule keerama, kus oli see keelatud, ning muidugi pidi sel samal hetkel seal kõrval olema liikluspolitsei, kes meid kinni pidas. Pendejo Antonio! Olgu, politsei kinni pidamisel näidati minu id-kaarti ning tehti kurba nägu, et me ei leidnud politseimaja üles. Irooniline, huh? Samal ajal jõudsid juba teised politseid koos kinnipeetude ning Monteyoga sinna ning õnneks seekord pääsesime trahvist.

Peale seda pidime veel ootama umbes pool tundi selle teise politseimaja ees ning jõuti otsusele, et mitte ei anna neile süüdistust vaid nemad peavad maksma mingi summa. Korruptsioon! See summa küll kõikus kogu aeg aga lõpuks jõuti otsusele, et maksavad kamba peale 6000 peesot, mis on nii umbes 350 eurot.

Siis tuli välja, et peame uuesti tagasi selle teise jaoskonna juurde sõitma ning ootama seal "natuke aega" Umbes poole tunni pärast lasti kutid vabaks ning anti meile meie 6000 peesot, millest umbes 2000 või rohkem läks politseile, 2000 Monteyo-le, et ta meid aitas ning ülejäänud meie kolme vahel jagamisele. Ole veel blondiin ja välismaalane, teeniksid ühe õhtuga selle eest ligi 6000 peesot. Muidugi oli poistel politseimaja ees igav ning hakkasid mõtlema plaani, et võiks iga nädalavahetus mind selle eesmärgi nimel kasutada.


Aga igatahes koju jõudsin, oodatud kella 11 asemel pool 6 hommikul, kuid see oli väärt kogemus!


Fakt: 100 apelsini maksab 60 peesot, 60 peesot!!!!

Musidkallidpaid,

*Marta*

Sisalikud ja augud

Nii nüüd aega veidi kirjutada ka. Viimased päevad nii palju tegemist olnud ning õhtul koju jõudes silmad lihtsalt lahti ei püsi. Aga, Sumidero Canyonist veidi, see on nii ilus ja suur! Üles minemiseks peab küll maksma 27 peesot mis on nii umbes 2,3 eurot, Eestis üldse mitte palju aga siin on see suur summa. Hindadega üldse nii palju, et võib arvestada nii nagu oli krooni ajal, palju lihtsam, ei pea kogu aeg eurodeks ümber arvestama. Aga veel kanjonist, nimelt seda ümbritseb looduspark ning see kanjon tekkis umbes samal ajal kui USA-s Grand Canyon. Super ilus vaatepilt oli sealt ülevalt ikka küll ning nii soe oli, olgu soe oli ainult minu jaoks, aga ikkagi.

Peale kanjonis käiku läksime Tuxtla suurimasse kaubanduskeskusesse, Liverpooli, mis on peaaegu nagu meil kaubamaja. Vaatasime niisama ringi ning ostsin endale uusi riideid, kogu mu sularaha on peaaegu läinud juba, sest miskipärast mu pangakaarte siin ei aksepteerita, peab välja mõtlema, kuidas see rahaga toimetamine saama hakkab. Liverpoolis sõime selliseid chipse, mis on kaetud chilli ja juustuga, nii hea oli aga selle chilliga peab veel harjuma. Kodus tehti õhtul ka mingit Mehhiko kohaliku toitu, selline frikadelli supi moodi, muidu oli hea aga still CHILLI! Neile pakub muidugi nalja, kui kogemata siiski söön seda ning siis pool tundi üritan seda maitset suust ära saada.

Samal õhtul läksime veel kahe Luisi sõbraga välja taco-si sööma, no Eestiga ei anna võrreldagi, siin on nii palju sellised tee äärseid kohti, kus neid saab ning nagu ma olen aru saanud siis need on palju populaarsemad ja PAREMAD kui suured söögikohad. Aga muy bueno. Peale seda läksime ühele vaateplatvormile, kus oli vaade tervele Tuxtlale, ma armastan seda linna! Pean mainima, et Mehhiko kutid lõhnavad nii hästi, ma sulan iga kord, kui välja läheme!!

Vahepeal käisime Cinthyaga linnas ning sõime maailma kõige paremat jäätist! See oli nagu külmutatud virsiku jogurt, kus oli sees terved kiivi, maasika ja kirsi tükid, muy rico. Cinthya kinkis mulle nii armsa dream-catcheri. Aga mu kullakallis Cinthya läheb homme juba ära, tagasi Cancuni. Ma loodan, et ma näen teda siis, kui meil YFU reis sinna on, siis saate väikese üllatuse ka teada.


Eile hommikul oli äratus suhteliselt vara ning viisime ema tööle, ise käisime migratsiooniametis, no mitte midagi ei saanud sellest kiirest hispaania keelest aru, mis nad räägivad seal aga pean mingid paberid täitma ning pilte tegema, siis saan ametliku elamisloa ka siin. Peale seda käisime mu koolis, mis on täpselt migratsiooniameti kõrval, see selline campuse moodi, selline nagu USA filmides ja seriaalides näete. Rääkisime direktoriga ka, või no Luis rääkis, sest tema no habla ingles ja mina no habla espanol. Pärast koolis käiku läksime Luisi ülikooli, peab ikka sellega ära harjuma, et kõik kogu aeg vaatavad ning kui ma neile otsa vaatan siis kohe naeratavad, ei tea, kas see hea või halb. Aga Luisi sõbrad on nii kihvtid, isegi siis kui kõigest aru ei saa aga no selleks ju Luis ongi et google translate mängida. Üks asi veel, siis kui mehhiklane ütleb, et ta pisut räägib inglise keelt, räägib ta seda piisavalt hästi, et aru saada. Tüdrukud räägivad hästi aga kardavad rääkida. Peale seda läksime mulle Mehhiko telefoni kaarti saama aga no see iphone muidugi ei võinud ju töötada selle kohaliku kaardiga, olgu, viisime selle iphone kohaliku esindusse, et lukust lahti tehtaks, umbes 60 euri maksis aga läks vist asja ette ära. Öeldi, et saab umbes 1-2 tunni pärast kätte, Mehhiko mõistes on see nii umbes 4-5 tundi, peab selle ajaga ning hilinemistega harjuma veel.

Õhtul viis Luis mu koju ning ise läks tagasi kooli. Pean vahepeal mainima, et siin on nii palju vanaaegseid põrnikaid ja pikape. Aga saate aru kui hea tunne see on kui sa saad aru, mis räägitakse!! Tegime vanaemaga kohvi ning tegime süüa. Õhtul tulid naabrid meie juurde ning ma õppisin ära seekord värvid, nädalapäevad ja kuud. Too much spanish for today!

Täna hommikul viisime ema tööle ning tegime migratsiooniameti jaoks pildid ära, peale seda läksime Nancy juurde, üks inimene, kes räägib inglise keelt!! Nancy ema nimi on Martha ning ta on meie emaga parimad sõbrannad. Käisime linna peal ringi ning pärast läksime nende juurde tagasi ja sõime mingit traditsioonilist Mehhiko toitu, nii hea. Vaatasime Nancy-ga Mehhiko seebikaid, nendest saab isegi siis aru, kui sa hispaania keelt ei oska.

Mehhiko söökidest ja jookidest  veel

Nii, ma olen proovinud ja näinud nii palju uusi asju, et pean eraldi need välja tooma.

Kõigepealt, bolis, mida täna mulle Martha andis, see on selline jäätise moodi asi. Nii hea! See on nagu meie homemade jäätis.

Siis, michelada, see on selline jook, kuhu on lisatud laim, sool, worcestershire ning selline hot sauce ja põhja võib panna, kas krevette, mangot jne. Selline soolane õlle-kokteil on igatahes.

 Siis veel "mole", see selline kaste, mida riisiga süüakse. Nii hea, aga ma ausõna ei tea, mis seal sees on.

Ja viimane asi ning kõige parem! Rambutan, see puuvili on Chiapasest pärit ning selline õuna ja viinamarja vahepealne, magus ja nii hea!

Ja veel, sisalikud, kas te saate aru et neid on nii palju siin. Olgu, oleks siis veel, et õues aga nad on toas!! Täna nägin neid esimest korda ning lausa kolme sisaliku. Kohutav, ma usun, et mu kiljumist on päris kaugele kuulda kui ma mõne enda toast avastan. Nad teevad sellist erilist piuksuvat häält, nagu võtaks mõne koera mängulooma ning piuksutaks seda. Öösel on see päris häiriv peaks mainima. 

Mafiosa ehk Mafi

Canyon

Udu, Luis ei oska pilte teha aga paremalt siis vanaema(78 aastane),Cinthya ja vasakul ema

ema ja Luis

No on ilus ju?

Tuxtla

Siin kaubanduskeskustes on eraldi lastejuuksur .. samal ajal kui juukseid lõigatakse saab multikaid vaadata spets autotoolist.

Tuxtla öösel, päriselus on see palju ägedam, ilusam ja soojem! 

SISALIK, no on jube ju, kui selline Sulle öösel tuppa tuleb!

Ning kullakesed kõige viimaseks, loeme paar tänusõna Savisaarele, sest Tallinna teed on super head võrreldes Tuxtla poole meetri sügavuste aukudega! 

Welcome to Mexico, Marta!

Niisiis, 7. augustil hakkasime Teelega kell 6 hommikul Mehhiko poole sõitma. Reis läks siis läbi Helsinki Pariisi ning edasi Mexico City-sse ning kestis kokku nii umbes 20 tundi. Paras seiklus oli pariisi lennujaama leida õige terminal, kui pileti peal on kiras 2E aga antuid terminale on kokku tervel 4, kuid enda "superhea" prantsuse keelega saime hakkama ning leidsime õige gate üles.  Pariisi lennujaamas olles saime  veel kokku kahe soomlase, Anna ja Meri'ga, kes samuti yfuga Mehhikosse tulid. Pariisi ja Mehhiko lennuk oli kahekordne!! ning saime endale istekohad teisele korrusele, veel ühe kogemuse võrra rikkam. 

Mehhikosse jõudes pidime ära täitma mingid paberid ning seisma umbes tund aega passikontrolli järjekorras, samuti oldi väga huvitatud mu seljakotis olevast kama'st ning mustast leivast.  Mehhiko lennujaamas nägime kohalike yfu'kaid ning kui sulle tuleb vastu kõige armsamate lokkidega ning pruunide silmadega kutt nimega Eduardo ja hakkab sinuga rääkima täiesti puhtas eesti keeles siis on ikka põhjust rõõmustada, et ei olegi me nii kauge ja tundmatu maa.  Mehhiko city'sse jõudes viis kohalik yfu  meid 3 päevasele orientatsioonile, mis toimus Morelos maakonnas Cuautla linnas. Hotell oli luks ning kolm päeva kestnud loengud väsitavad ja samad, mis Eestis ELO-l, ehk siis mida tohib teha, mida ei tohi, kuidas perega läbi saada jne. Sain targemaks, et Mehhikos on tabu lühikesi pükse, seelikuid ning kleite kanda, sest inimesed hakkavad sinust taga rääkima ning tekib ühine arvamus, et sa oled, vabandust välejnduse pärast, hoor ning kõik naised Mehhikos  peavad püüdlema(on selline sõna olemas?) "Virgin Mary" poole. Mehhiklaste usk on siis nimelt katoliiklus, mille on neile Hispaanlased sõjaga peale surunud ehk siis kas, belive or be killed. Nimelt usuvad Mehhiklased siis Lady of Guadalupe'sse, kellega kaasneb ka müüt, millese isegi need Mehhiklased, kes ei ole usklikud usuvad. Nimelt oli ühele  Mehhiklasele ühel öö'l ilmutanud Jeesus Kristuse ema Mary, kuid müüdi järgi nägi välja ta nagu tavaline mehhiklane - tumepruunide juuste, pruunide silmade, lühikest kasvu ning tumeda nahaga, ning praegu on sellest Lady of Guadalupe'st saanud Mehhikos üheks peamiseks usu sümboliks. Veel üksasi, mis Eduardo rääkis ning mulle see koheselt meeldima hakkas, tema ning ka paljude teiste mehhiklaste arust, ei vaja sa kirikut, et Jumalasse uskuda ning sellega ma olen 100% nõus.  

"The Day of the Death"

Veel üks tähtpäev, millest ma rääkida tahan. The day of the Death ehk siis Eestis tuntud kui hingedepäev ning seda peetakse ka 2. novembril on siis päev, mis on ainulaadne maailmas ning seda päeva peetakse nii ainult Mehhikos. Nimelt, kui Eestis on hingedepäev kurb sündmus ning mälestatakse neid, kes on surnud on see Mehhikos hoopis teistmoodi. 2. novembril toimub Mehhiko kodudes pidu, kus tehakse kodudes altar surnutele ning pannakse sinna surnu pilt ning kõik tema lemmikasjad (tubakas, tekiila, lemmiksöök jne.) ning tähitatakse seda, et neile anti võimalus elada. Sel päeval koguneb kogu pere kokku ning pidutseb ja on rõõmsas tujus. 

Niisiis veel orientatsioonist, reedel saadeti meid, Cuautla linna niiöelda siis Mehhiko eluga tutvuma.  Ülesandeks oli osta kolm asja mis olid kirjas hispaania keeles ning erinevad küsimused, mida pidi kohalike käest küsida. Üpris naljakas on vaadata 4-liikmelist blondiinide ning umbes peajagu pikemat gruppi keset Mehhiko lihaturgu küsimas enda VÄGA vigase hispaania keelega hetkel ametis oleva Mehhiko presidendi nime. Linnas ringi käies olime tõelised vaatamisväärsused ning inimesed käisid meil järgi küsides, kust pärit olete ning miks Mehhikos olete. Samal õhtul pidime tegema Eestist presentatsiooni, ehk siis tegime Teele ja Eduardoga suure plakati näitasime neile Eesti jalgpalli fänni salli, lasime Eduardo soovil teistele Arvo Pärdi muusikat ning laulsime laulu "Joo sõber joo" - mis on tegelikuses Mehhikos väga kuulus ja ilus rahvalaul, mis räägib armastusest - HÄBI EESTLASTELE, et selle ilusa laulu ära rikkusid! Reede õhtul hakkas pihta kohutav äikesetorm ning vihma kallas meeletult, ning kuna meil toimus söömine õues pidime seda siis vihma käes tegema, sest niiöelda katus enam vihmaga väga ei toiminud. Selle Mehhiko söögiga peab ikka veel harjuma, sest kui sa hommikusöögiks arvad, et võtad enda arust tavalist tomati-kurgi salatit ning pärat umbes kaks liitrit vett peale pead jooma enda, mitte ära suremise jaoks, siis pole see just tavaline minusuguse eestlase jaoks.

 Laupäeva hommikul saime kätte enda yfu id-kaardid ning sõitsime bussiga tagasi Mexico City'sse, et kõik enda hostperedesse saaksid minna. Meie neljakesi, kes Chiapase osariiki lähme + osad, kes lähevad põhja Mehhikosse, saime enda pere juurde minna lennukiga, mis sõitis nii umbes kaks tundi, kuid need, kes lähevad Oaxaca osariiki peavad taluma 14-tunnist bussisõitu.  

Soome tüdruk Meri, keda lennujaamas nägime - kõige crazy'm soomlane, keda ma tean.

Taga siis saksa tüdrukud mu kõrval ning paremal pool rootslane kõige ees YFU vabatahtlik Ian

Vabatahtlikult Chema ja Ian ning saksa tüdruk, sakslase käes on selline on külmutatud mango, mis nende jaoks on jäätis.

Peale linnas käiku sõitsime kohaliku bussiga tagasi.

Saksa tüdruk, kes minuga koos Tuxtla's on. 

Esimene päev peres

Lennujaamas oli vastas Luis, Luise ema Dina ning Cynthia, kaasa suur kiri "Tere tulemast Marta!", eesti lipp ning Luisel oli seljas eesti jalgpalli koondise särk! Mu ema, vanaema on megasuper armsad ja nii pisikesed! Koju sõitsime lennujaamast umbes pool tundi ning siin on kõik nii super ilus ja megasoe. Koju tulles oli vanaema ning kaks koera vastas. Nimelt on üks toakoer ja teine õuekoer, toakoeraks on hästi-hästi pisike chiuahua - Maffioso ning õuekoeraks, ehk siis nende arust liiga suur koer, et sees olla umbes cavalier spanjeli suurune koer. Esimeseks õhtusöögiks sain lasanjet!! Nii hea oli, Cynthia töötab kokana ning tegi lasanje kõrvale veel ahjus tehtud ciabatat, millelele oli peale määrinud küüslauguvõid .. nii hea!  

Üks naljakas ja imelik lugu ka veel esimese päeva kohta, nimelt, peale õhtusööki mõtlesime minna välja kolmekesi ning enne seda pidime ennast veel valmis sättima. Olles pesus ning šampoon peas lõpetas vesi duššikraanist jooksimse, okei .. mõtlesin, et ootan veidi, sest ei hakka kohe esimesel päeval endast imeliku muljet jätma ning nende, ette jooksma, et tüdruk Eestist ei oska duššist vett jooksma panna. Olgu, ootasin umbes viis minutit ikka ei midagi, võtsin julguse kokku ning karjusin vannitoa ukse vahelt Cythiat, et mulle appi tuleks. Niisiis keeras tema dušsikraani ning nagu võluväel hakkas vesi jooksma .. okei, jäin seekord lolli olukorda, saatsin siis Cythia vannitoast välja ning uuesti pessu minnes jäi vesi uuesti seisma .. okei, oma targa peage mõtlesin, et pesen siis juustesse jäänud šampooni siis kraanist tuleva veega ära, mõeldud tehtud. Hiljem vannitoast välja tulles näen oma hostema  ning Cythiat naermas, et kogu majas läks vesi korraks ära ning kõik see polnud minu blondiini ajuga midagi seotut. Olgu läksin siis oma tuppa ning nägin, et vahepeal oli hullult vihma hakanud sadama ning äikest lõi. Nii kui ma sain enda ukse toa kinni pandud läks elekter toas ära, no tore, jooksin siis kähku ukse juurde, et vaadata, kas ainult minu toas või mujal ka ning nii kui ma ukse lahti tegin nägin ma kahte inimest uudishimulikult oma telefonidega minu peale valgust näidates, et, kas minuga on ikka kõik korras, peaks mainima veel seda, et olin siiani veel ainult rätiku väel. Lõpuks tuli Luis trepist üles koridori ning ütles mulle naerdes, et Welcome to Mexico, Marta! Jep võib öelda, et see esimene päev hostperes oli piisavalt imelik ning naljakas aga ma juba ARMASTAN MEHHIKOT! 

Lennupilet Mexico City'st Tuxtla'sse - sain uue nime endale

Kingituseks oreo'd ning kõikide kallite pildid oli ta kleepinud peegli peale! Super armas 

Postitid, mis Luis mulle tegi, et aidata hispaania keelt õppida

Lähipäevade jooksul lisan perest ka pilte ning oma linnast, homme pidime kuhugile jõe äärde minema .. can't wait. 

xoxo

*Marta*

Lennuinfo

Viisast ja Perest

Nii räägin siis natuke viisa kätte saamisest. Nimelt Eestis Mehhiko saatkonda ei asu ning viisa jaoks peab Soome minema. Kartsin, et jään selle kätte saamisega hiljaks, kuid kaks päeva peale helistamist sain aja. Pidin enne neile vajalikud dokumendid saatma - kooli kinnitus paberid ning Mehhiko YFU ja Eesti YFU-st saadud kirjad. Saatkonnas andsin sõrmejäljed ning tehti ka pilt ja küsiti erinevaid küsimusi, miks tahan minna just Mehhikosse jne. Öeldi, et sinna maale jõudes pean saatkonnast läbi käima 30 päeva jooksul ning oma viisat pikendada kuna praegu sain selle ainult kuuks ajaks.


Nii perest siis ka veidikene, nimelt hakkan koos elama koos ema, vanaema ja vennaga, muidugi ka kaks koera. Ema töötab õpetajana algkoolis ning venna, Luis, käis eelmine aasta YFU-ga Eestis, ehk siis saab mul esimestele nädalatel kerge olema, tänu tema vapustavale eesti keele oskusele.

7 päeva minekuni!