Viimastest päevadest veidi, reedel käisime päeval mööda poode ringi ning õhtul läksime Luisi, Antonio, ja Maxiga välja, käisime tlayudast söömas, mis on nagu taco ainult suurem variant sellest. Nägin Antonio 2-aastast sugulast, nii armas ei ole võimalik, et üks pisike poiss on oma suurte pruunide silmadega, pikkade tumedate ripsmetega ning mustade lokkis juustega, ütlesin juba, et Eestisse tagasi minnes võtan ta endaga kaasa.
Eile kella 1 paiku läksime poolpary'le, ostsime enne igasugust süüa kaasa. Nii tore on, kui kõik tahavad sinuga rääkida aga nemad enamikust ei oska inglise keelt ja sina ei oska hispaania keelt. Aga vahelduseks oli hea ka tüdrukute seltskonnas olla. :D Igatahes, meile pidu läks kuni 12 õhtul välja ning koju minnes jäin kohe magama. Nii väsinud igapäev aga eks see uue eluga harjumine võtab aega ikka.
Täna läksime hommikul ema ja vanaemaga turule. See on nii kihvt hoopis teistsugune kui Eestis ning seda on raske kirjeldada, peab ikka oma silmaga ära vaatama kui siia tuled. Sa kõnnid siin ringi ja sa oled selle elu sees, mis on nii äge.
Kui siia tuled siis küsivad kõik kohe, et miks Mehhiko valisin ning saate aru, et ma ei oska sellele korraliku vastust leida. Aga kui ma täna seal linnapeal ringi käisin ja kõike seda elu vaatasin, mis toimub, kuidas kohalikud räägivad omavahel, müüvad asju, kõik need söögid jne. See, et nad püüvad jääda iseendaks, samal ajal olles ameerikalik, see on kõige parem kombo, mida tahta. Võin julgusega öelda. et see on just see, miks ma selle koha valisin, seda pole võimalik kirjeldada aga see miski on siin olemas, mis mind nii väga paelub. See
Järgmise postituseni!
Musidkallidpaid
*Marta*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar