Welcome to Mexico, Marta!

Niisiis, 7. augustil hakkasime Teelega kell 6 hommikul Mehhiko poole sõitma. Reis läks siis läbi Helsinki Pariisi ning edasi Mexico City-sse ning kestis kokku nii umbes 20 tundi. Paras seiklus oli pariisi lennujaama leida õige terminal, kui pileti peal on kiras 2E aga antuid terminale on kokku tervel 4, kuid enda "superhea" prantsuse keelega saime hakkama ning leidsime õige gate üles.  Pariisi lennujaamas olles saime  veel kokku kahe soomlase, Anna ja Meri'ga, kes samuti yfuga Mehhikosse tulid. Pariisi ja Mehhiko lennuk oli kahekordne!! ning saime endale istekohad teisele korrusele, veel ühe kogemuse võrra rikkam. 

Mehhikosse jõudes pidime ära täitma mingid paberid ning seisma umbes tund aega passikontrolli järjekorras, samuti oldi väga huvitatud mu seljakotis olevast kama'st ning mustast leivast.  Mehhiko lennujaamas nägime kohalike yfu'kaid ning kui sulle tuleb vastu kõige armsamate lokkidega ning pruunide silmadega kutt nimega Eduardo ja hakkab sinuga rääkima täiesti puhtas eesti keeles siis on ikka põhjust rõõmustada, et ei olegi me nii kauge ja tundmatu maa.  Mehhiko city'sse jõudes viis kohalik yfu  meid 3 päevasele orientatsioonile, mis toimus Morelos maakonnas Cuautla linnas. Hotell oli luks ning kolm päeva kestnud loengud väsitavad ja samad, mis Eestis ELO-l, ehk siis mida tohib teha, mida ei tohi, kuidas perega läbi saada jne. Sain targemaks, et Mehhikos on tabu lühikesi pükse, seelikuid ning kleite kanda, sest inimesed hakkavad sinust taga rääkima ning tekib ühine arvamus, et sa oled, vabandust välejnduse pärast, hoor ning kõik naised Mehhikos  peavad püüdlema(on selline sõna olemas?) "Virgin Mary" poole. Mehhiklaste usk on siis nimelt katoliiklus, mille on neile Hispaanlased sõjaga peale surunud ehk siis kas, belive or be killed. Nimelt usuvad Mehhiklased siis Lady of Guadalupe'sse, kellega kaasneb ka müüt, millese isegi need Mehhiklased, kes ei ole usklikud usuvad. Nimelt oli ühele  Mehhiklasele ühel öö'l ilmutanud Jeesus Kristuse ema Mary, kuid müüdi järgi nägi välja ta nagu tavaline mehhiklane - tumepruunide juuste, pruunide silmade, lühikest kasvu ning tumeda nahaga, ning praegu on sellest Lady of Guadalupe'st saanud Mehhikos üheks peamiseks usu sümboliks. Veel üksasi, mis Eduardo rääkis ning mulle see koheselt meeldima hakkas, tema ning ka paljude teiste mehhiklaste arust, ei vaja sa kirikut, et Jumalasse uskuda ning sellega ma olen 100% nõus.  

"The Day of the Death"

Veel üks tähtpäev, millest ma rääkida tahan. The day of the Death ehk siis Eestis tuntud kui hingedepäev ning seda peetakse ka 2. novembril on siis päev, mis on ainulaadne maailmas ning seda päeva peetakse nii ainult Mehhikos. Nimelt, kui Eestis on hingedepäev kurb sündmus ning mälestatakse neid, kes on surnud on see Mehhikos hoopis teistmoodi. 2. novembril toimub Mehhiko kodudes pidu, kus tehakse kodudes altar surnutele ning pannakse sinna surnu pilt ning kõik tema lemmikasjad (tubakas, tekiila, lemmiksöök jne.) ning tähitatakse seda, et neile anti võimalus elada. Sel päeval koguneb kogu pere kokku ning pidutseb ja on rõõmsas tujus. 

Niisiis veel orientatsioonist, reedel saadeti meid, Cuautla linna niiöelda siis Mehhiko eluga tutvuma.  Ülesandeks oli osta kolm asja mis olid kirjas hispaania keeles ning erinevad küsimused, mida pidi kohalike käest küsida. Üpris naljakas on vaadata 4-liikmelist blondiinide ning umbes peajagu pikemat gruppi keset Mehhiko lihaturgu küsimas enda VÄGA vigase hispaania keelega hetkel ametis oleva Mehhiko presidendi nime. Linnas ringi käies olime tõelised vaatamisväärsused ning inimesed käisid meil järgi küsides, kust pärit olete ning miks Mehhikos olete. Samal õhtul pidime tegema Eestist presentatsiooni, ehk siis tegime Teele ja Eduardoga suure plakati näitasime neile Eesti jalgpalli fänni salli, lasime Eduardo soovil teistele Arvo Pärdi muusikat ning laulsime laulu "Joo sõber joo" - mis on tegelikuses Mehhikos väga kuulus ja ilus rahvalaul, mis räägib armastusest - HÄBI EESTLASTELE, et selle ilusa laulu ära rikkusid! Reede õhtul hakkas pihta kohutav äikesetorm ning vihma kallas meeletult, ning kuna meil toimus söömine õues pidime seda siis vihma käes tegema, sest niiöelda katus enam vihmaga väga ei toiminud. Selle Mehhiko söögiga peab ikka veel harjuma, sest kui sa hommikusöögiks arvad, et võtad enda arust tavalist tomati-kurgi salatit ning pärat umbes kaks liitrit vett peale pead jooma enda, mitte ära suremise jaoks, siis pole see just tavaline minusuguse eestlase jaoks.

 Laupäeva hommikul saime kätte enda yfu id-kaardid ning sõitsime bussiga tagasi Mexico City'sse, et kõik enda hostperedesse saaksid minna. Meie neljakesi, kes Chiapase osariiki lähme + osad, kes lähevad põhja Mehhikosse, saime enda pere juurde minna lennukiga, mis sõitis nii umbes kaks tundi, kuid need, kes lähevad Oaxaca osariiki peavad taluma 14-tunnist bussisõitu.  

Soome tüdruk Meri, keda lennujaamas nägime - kõige crazy'm soomlane, keda ma tean.

Taga siis saksa tüdrukud mu kõrval ning paremal pool rootslane kõige ees YFU vabatahtlik Ian

Vabatahtlikult Chema ja Ian ning saksa tüdruk, sakslase käes on selline on külmutatud mango, mis nende jaoks on jäätis.

Peale linnas käiku sõitsime kohaliku bussiga tagasi.

Saksa tüdruk, kes minuga koos Tuxtla's on. 

Esimene päev peres

Lennujaamas oli vastas Luis, Luise ema Dina ning Cynthia, kaasa suur kiri "Tere tulemast Marta!", eesti lipp ning Luisel oli seljas eesti jalgpalli koondise särk! Mu ema, vanaema on megasuper armsad ja nii pisikesed! Koju sõitsime lennujaamast umbes pool tundi ning siin on kõik nii super ilus ja megasoe. Koju tulles oli vanaema ning kaks koera vastas. Nimelt on üks toakoer ja teine õuekoer, toakoeraks on hästi-hästi pisike chiuahua - Maffioso ning õuekoeraks, ehk siis nende arust liiga suur koer, et sees olla umbes cavalier spanjeli suurune koer. Esimeseks õhtusöögiks sain lasanjet!! Nii hea oli, Cynthia töötab kokana ning tegi lasanje kõrvale veel ahjus tehtud ciabatat, millelele oli peale määrinud küüslauguvõid .. nii hea!  

Üks naljakas ja imelik lugu ka veel esimese päeva kohta, nimelt, peale õhtusööki mõtlesime minna välja kolmekesi ning enne seda pidime ennast veel valmis sättima. Olles pesus ning šampoon peas lõpetas vesi duššikraanist jooksimse, okei .. mõtlesin, et ootan veidi, sest ei hakka kohe esimesel päeval endast imeliku muljet jätma ning nende, ette jooksma, et tüdruk Eestist ei oska duššist vett jooksma panna. Olgu, ootasin umbes viis minutit ikka ei midagi, võtsin julguse kokku ning karjusin vannitoa ukse vahelt Cythiat, et mulle appi tuleks. Niisiis keeras tema dušsikraani ning nagu võluväel hakkas vesi jooksma .. okei, jäin seekord lolli olukorda, saatsin siis Cythia vannitoast välja ning uuesti pessu minnes jäi vesi uuesti seisma .. okei, oma targa peage mõtlesin, et pesen siis juustesse jäänud šampooni siis kraanist tuleva veega ära, mõeldud tehtud. Hiljem vannitoast välja tulles näen oma hostema  ning Cythiat naermas, et kogu majas läks vesi korraks ära ning kõik see polnud minu blondiini ajuga midagi seotut. Olgu läksin siis oma tuppa ning nägin, et vahepeal oli hullult vihma hakanud sadama ning äikest lõi. Nii kui ma sain enda ukse toa kinni pandud läks elekter toas ära, no tore, jooksin siis kähku ukse juurde, et vaadata, kas ainult minu toas või mujal ka ning nii kui ma ukse lahti tegin nägin ma kahte inimest uudishimulikult oma telefonidega minu peale valgust näidates, et, kas minuga on ikka kõik korras, peaks mainima veel seda, et olin siiani veel ainult rätiku väel. Lõpuks tuli Luis trepist üles koridori ning ütles mulle naerdes, et Welcome to Mexico, Marta! Jep võib öelda, et see esimene päev hostperes oli piisavalt imelik ning naljakas aga ma juba ARMASTAN MEHHIKOT! 

Lennupilet Mexico City'st Tuxtla'sse - sain uue nime endale

Kingituseks oreo'd ning kõikide kallite pildid oli ta kleepinud peegli peale! Super armas 

Postitid, mis Luis mulle tegi, et aidata hispaania keelt õppida

Lähipäevade jooksul lisan perest ka pilte ning oma linnast, homme pidime kuhugile jõe äärde minema .. can't wait. 

xoxo

*Marta*