Et kõik ausalt ära rääkida, nagu Agu Sihvka raamatus, pean alustama sellest, et täna õhtul kella 10 paiku läksime Luisiga Antonio juurde, et niisama juttu rääkida, kuid sellest muidugi arenes edasi see, et läksime koos Antonio ja Luisiga vaateplatvormile hoopis, oleks pidanud siiski kella 11 koju tagasi minema, sest homme on Luisil ülikool. Olgu, ma saan aru, et mulle tänaval järgi vaadatakse ning kõiksuguseid muid asju tehakse aga see oli küll esimest korda. This is Mexico blondie!
Istudes vaateplatvormil ning minule hispaania keelt õpetades tulid juurde kaks üsna suurt ja lihastes 30ndates aastates meest, küsides, et kas mina, blondie, tahaks nendega koos jooma minna, muidugi oli minu vastus, et ei ning no hablo espanol. Olgu Luis ja Antonio pidid seekord veidi valjemaid sõnu kasutama aga ära nad läksid.
Istudes vaateplatvormil ning minule hispaania keelt õpetades tulid juurde kaks üsna suurt ja lihastes 30ndates aastates meest, küsides, et kas mina, blondie, tahaks nendega koos jooma minna, muidugi oli minu vastus, et ei ning no hablo espanol. Olgu Luis ja Antonio pidid seekord veidi valjemaid sõnu kasutama aga ära nad läksid.
Rahulikult edasi rääkides tulid need samad kutid ning veel üks viisakamates riietes härrasmees meie juurde ning hakkasid küsima, kust ma pärit olen ning, miks hispaania keelt ei räägi. Kui Luis ja Antonio ära seletasid, et olen Eestist ning siiski ei soovi nendega koos ära minna, arvas üks "härrasmeestest", et mängib hästi kõva venda ning hakkab teisi sõimama ning võttis vöö vahelt noa välja. Luis käskis mul selle peale tema selja taha minna, sest olin miskipärast täpselt kahe kamba vahele jäänud. Kuna asi selle peale aga väga ei lahenenud, kästi mul autosse minna ning räägiti hispaania ning ka vahepeal rusikate keeles edasi. Olgu, saime mehed kuidagi istuma uuesti ning Antonio hakkas igasuguseid telefonikõnesid tegema. Algul olin üpris segaduses, et, miks me lihtsalt ära ei võiks minna aga saades vastuseks, et Mehhiko värk oli asi selge, et niimoodi seda asja ei jäeta. Paarikümne minuti pärast tulid kohale Antonio õe mees, kes töötab kuidagi mingi politseiga seotud teemas, päris täpselt ei oska öelda ning tema sõber, kes nägid välja ikka piisavalt hirmuäratavad ning eelnevalt kõvad löömavennad värisedes istuma läksid. Kõige selle vahepeal tuldi kogu aeg minu juurde ja küsiti, et kas kõik on korras jne, kohtusin ka ühe uue kutiga, kes oskas inglise keelt!! Saime päris pikad jutud seal vahepeal ära räägitud. Mis mul ikka viga seal autos istuda ja kogu seda "showd" pealt vaadata aga hirmus oli küll kui Luis auto juurde tuli ning "kindalaeka" lahti tegi ning sealt suur kööginuga silma paistis.
Päris ausalt arvasin, et olgu, said õppetunni kätte ning nüüd lähme minema aga nagu hiljem selgus oli ka Chiapase politsei kutsutud kohale ning viis mehed jaoskonda, meie koos nendega. Pidin politseile ära näitama, et, kes need tüübid olid, kes meie juurde tulid ning läksime siis jaoskonna poole. Üks hea asi oli selle juures, et üpriski kihvt oli mööda Chiapast politsei jaoskonna poole kihutada. Algul meid kolmekesi sisse ei lastud nign pidime ootama värava taga. Kuid hiljem läksime sisse ning olime seal umbes 2 tundi, andes kõik enda andmed. Mehhiklased ikka üldse ei tea midagi Eestist ning oma id kaarti andes olid kõik naeru suuga. Samuti pidin umbes 10 korda üle kordama, et ei ma ei ole Saksamaalt vaid Eestist. Vähemalt see blondie lõbustas neid + suutsin ma päris mitu korda jaoskonnas erinevaid putukaid nähes kiljuma pista. Igatahes kuulati meie tunnistused ära ning koostati raport. Oleks siis nii olnud, et me need tunnistused õigesti andsime, sest pool tuleb ju Mehhiko moodi alati juurde lisada. Lõpuks saadi raport valmis ning pidime kuhugile mujale jaoskonda veel minema, mis asus umbes 15 minuti kaugusel. Süüdistus esitati "abuso sexual" kujul, kuigi midagi sellist tegelikult ei toimunud ning selle eest võib Mehhikos saada 8-25 aastat vanglakaristust. Kuid õnneks meie kolm kutti Antonio, Luis ja Monteyo (oletame, et see on tema nimi) süüdistust ei esitanud ning asi läks nende jaoks leebemaks. Kui oleks ma mehhiklane olnud poleks midagi tehtu aga kuna olin välismaalane siis on see väga suur asi ning süüdistuse puhul oleks võinud asi hullemaks minna veel. Päris jube oli neid relvadega vendi selle jaoskonna ees vaadata.
Olgu läksime siis autoga, mina, Luis ja Antonio teise politsei jaoskonda. Kuid kahjuks me täpselt ei teadnud, kus see politseimaja asub ning tiirutasime paarisaja meetri ulatuses ringi, muidugi pidi Antonio sellisest kohast vasakule keerama, kus oli see keelatud, ning muidugi pidi sel samal hetkel seal kõrval olema liikluspolitsei, kes meid kinni pidas. Pendejo Antonio! Olgu, politsei kinni pidamisel näidati minu id-kaarti ning tehti kurba nägu, et me ei leidnud politseimaja üles. Irooniline, huh? Samal ajal jõudsid juba teised politseid koos kinnipeetude ning Monteyoga sinna ning õnneks seekord pääsesime trahvist.
Peale seda pidime veel ootama umbes pool tundi selle teise politseimaja ees ning jõuti otsusele, et mitte ei anna neile süüdistust vaid nemad peavad maksma mingi summa. Korruptsioon! See summa küll kõikus kogu aeg aga lõpuks jõuti otsusele, et maksavad kamba peale 6000 peesot, mis on nii umbes 350 eurot.
Siis tuli välja, et peame uuesti tagasi selle teise jaoskonna juurde sõitma ning ootama seal "natuke aega" Umbes poole tunni pärast lasti kutid vabaks ning anti meile meie 6000 peesot, millest umbes 2000 või rohkem läks politseile, 2000 Monteyo-le, et ta meid aitas ning ülejäänud meie kolme vahel jagamisele. Ole veel blondiin ja välismaalane, teeniksid ühe õhtuga selle eest ligi 6000 peesot. Muidugi oli poistel politseimaja ees igav ning hakkasid mõtlema plaani, et võiks iga nädalavahetus mind selle eesmärgi nimel kasutada.
Aga igatahes koju jõudsin, oodatud kella 11 asemel pool 6 hommikul, kuid see oli väärt kogemus!
Fakt: 100 apelsini maksab 60 peesot, 60 peesot!!!!
Musidkallidpaid,
*Marta*
Päris ausalt arvasin, et olgu, said õppetunni kätte ning nüüd lähme minema aga nagu hiljem selgus oli ka Chiapase politsei kutsutud kohale ning viis mehed jaoskonda, meie koos nendega. Pidin politseile ära näitama, et, kes need tüübid olid, kes meie juurde tulid ning läksime siis jaoskonna poole. Üks hea asi oli selle juures, et üpriski kihvt oli mööda Chiapast politsei jaoskonna poole kihutada. Algul meid kolmekesi sisse ei lastud nign pidime ootama värava taga. Kuid hiljem läksime sisse ning olime seal umbes 2 tundi, andes kõik enda andmed. Mehhiklased ikka üldse ei tea midagi Eestist ning oma id kaarti andes olid kõik naeru suuga. Samuti pidin umbes 10 korda üle kordama, et ei ma ei ole Saksamaalt vaid Eestist. Vähemalt see blondie lõbustas neid + suutsin ma päris mitu korda jaoskonnas erinevaid putukaid nähes kiljuma pista. Igatahes kuulati meie tunnistused ära ning koostati raport. Oleks siis nii olnud, et me need tunnistused õigesti andsime, sest pool tuleb ju Mehhiko moodi alati juurde lisada. Lõpuks saadi raport valmis ning pidime kuhugile mujale jaoskonda veel minema, mis asus umbes 15 minuti kaugusel. Süüdistus esitati "abuso sexual" kujul, kuigi midagi sellist tegelikult ei toimunud ning selle eest võib Mehhikos saada 8-25 aastat vanglakaristust. Kuid õnneks meie kolm kutti Antonio, Luis ja Monteyo (oletame, et see on tema nimi) süüdistust ei esitanud ning asi läks nende jaoks leebemaks. Kui oleks ma mehhiklane olnud poleks midagi tehtu aga kuna olin välismaalane siis on see väga suur asi ning süüdistuse puhul oleks võinud asi hullemaks minna veel. Päris jube oli neid relvadega vendi selle jaoskonna ees vaadata.
Olgu läksime siis autoga, mina, Luis ja Antonio teise politsei jaoskonda. Kuid kahjuks me täpselt ei teadnud, kus see politseimaja asub ning tiirutasime paarisaja meetri ulatuses ringi, muidugi pidi Antonio sellisest kohast vasakule keerama, kus oli see keelatud, ning muidugi pidi sel samal hetkel seal kõrval olema liikluspolitsei, kes meid kinni pidas. Pendejo Antonio! Olgu, politsei kinni pidamisel näidati minu id-kaarti ning tehti kurba nägu, et me ei leidnud politseimaja üles. Irooniline, huh? Samal ajal jõudsid juba teised politseid koos kinnipeetude ning Monteyoga sinna ning õnneks seekord pääsesime trahvist.
Peale seda pidime veel ootama umbes pool tundi selle teise politseimaja ees ning jõuti otsusele, et mitte ei anna neile süüdistust vaid nemad peavad maksma mingi summa. Korruptsioon! See summa küll kõikus kogu aeg aga lõpuks jõuti otsusele, et maksavad kamba peale 6000 peesot, mis on nii umbes 350 eurot.
Siis tuli välja, et peame uuesti tagasi selle teise jaoskonna juurde sõitma ning ootama seal "natuke aega" Umbes poole tunni pärast lasti kutid vabaks ning anti meile meie 6000 peesot, millest umbes 2000 või rohkem läks politseile, 2000 Monteyo-le, et ta meid aitas ning ülejäänud meie kolme vahel jagamisele. Ole veel blondiin ja välismaalane, teeniksid ühe õhtuga selle eest ligi 6000 peesot. Muidugi oli poistel politseimaja ees igav ning hakkasid mõtlema plaani, et võiks iga nädalavahetus mind selle eesmärgi nimel kasutada.
Aga igatahes koju jõudsin, oodatud kella 11 asemel pool 6 hommikul, kuid see oli väärt kogemus!
Fakt: 100 apelsini maksab 60 peesot, 60 peesot!!!!
Musidkallidpaid,
*Marta*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar