Mi vida en México 2013/14: Sisalikud ja augud

Nii nüüd aega veidi kirjutada ka. Viimased päevad nii palju tegemist olnud ning õhtul koju jõudes silmad lihtsalt lahti ei püsi. Aga, Sumidero Canyonist veidi, see on nii ilus ja suur! Üles minemiseks peab küll maksma 27 peesot mis on nii umbes 2,3 eurot, Eestis üldse mitte palju aga siin on see suur summa. Hindadega üldse nii palju, et võib arvestada nii nagu oli krooni ajal, palju lihtsam, ei pea kogu aeg eurodeks ümber arvestama. Aga veel kanjonist, nimelt seda ümbritseb looduspark ning see kanjon tekkis umbes samal ajal kui USA-s Grand Canyon. Super ilus vaatepilt oli sealt ülevalt ikka küll ning nii soe oli, olgu soe oli ainult minu jaoks, aga ikkagi.

Peale kanjonis käiku läksime Tuxtla suurimasse kaubanduskeskusesse, Liverpooli, mis on peaaegu nagu meil kaubamaja. Vaatasime niisama ringi ning ostsin endale uusi riideid, kogu mu sularaha on peaaegu läinud juba, sest miskipärast mu pangakaarte siin ei aksepteerita, peab välja mõtlema, kuidas see rahaga toimetamine saama hakkab. Liverpoolis sõime selliseid chipse, mis on kaetud chilli ja juustuga, nii hea oli aga selle chilliga peab veel harjuma. Kodus tehti õhtul ka mingit Mehhiko kohaliku toitu, selline frikadelli supi moodi, muidu oli hea aga still CHILLI! Neile pakub muidugi nalja, kui kogemata siiski söön seda ning siis pool tundi üritan seda maitset suust ära saada.

Samal õhtul läksime veel kahe Luisi sõbraga välja taco-si sööma, no Eestiga ei anna võrreldagi, siin on nii palju sellised tee äärseid kohti, kus neid saab ning nagu ma olen aru saanud siis need on palju populaarsemad ja PAREMAD kui suured söögikohad. Aga muy bueno. Peale seda läksime ühele vaateplatvormile, kus oli vaade tervele Tuxtlale, ma armastan seda linna! Pean mainima, et Mehhiko kutid lõhnavad nii hästi, ma sulan iga kord, kui välja läheme!!

Vahepeal käisime Cinthyaga linnas ning sõime maailma kõige paremat jäätist! See oli nagu külmutatud virsiku jogurt, kus oli sees terved kiivi, maasika ja kirsi tükid, muy rico. Cinthya kinkis mulle nii armsa dream-catcheri. Aga mu kullakallis Cinthya läheb homme juba ära, tagasi Cancuni. Ma loodan, et ma näen teda siis, kui meil YFU reis sinna on, siis saate väikese üllatuse ka teada.

Eile hommikul oli äratus suhteliselt vara ning viisime ema tööle, ise käisime migratsiooniametis, no mitte midagi ei saanud sellest kiirest hispaania keelest aru, mis nad räägivad seal aga pean mingid paberid täitma ning pilte tegema, siis saan ametliku elamisloa ka siin. Peale seda käisime mu koolis, mis on täpselt migratsiooniameti kõrval, see selline campuse moodi, selline nagu USA filmides ja seriaalides näete. Rääkisime direktoriga ka, või no Luis rääkis, sest tema no habla ingles ja mina no habla espanol. Pärast koolis käiku läksime Luisi ülikooli, peab ikka sellega ära harjuma, et kõik kogu aeg vaatavad ning kui ma neile otsa vaatan siis kohe naeratavad, ei tea, kas see hea või halb. Aga Luisi sõbrad on nii kihvtid, isegi siis kui kõigest aru ei saa aga no selleks ju Luis ongi et google translate mängida. Üks asi veel, siis kui mehhiklane ütleb, et ta pisut räägib inglise keelt, räägib ta seda piisavalt hästi, et aru saada. Tüdrukud räägivad hästi aga kardavad rääkida. Peale seda läksime mulle Mehhiko telefoni kaarti saama aga no see iphone muidugi ei võinud ju töötada selle kohaliku kaardiga, olgu, viisime selle iphone kohaliku esindusse, et lukust lahti tehtaks, umbes 60 euri maksis aga läks vist asja ette ära. Öeldi, et saab umbes 1-2 tunni pärast kätte, Mehhiko mõistes on see nii umbes 4-5 tundi, peab selle ajaga ning hilinemistega harjuma veel.

Õhtul viis Luis mu koju ning ise läks tagasi kooli. Pean vahepeal mainima, et siin on nii palju vanaaegseid põrnikaid ja pikape. Aga saate aru kui hea tunne see on kui sa saad aru, mis räägitakse!! Tegime vanaemaga kohvi ning tegime süüa. Õhtul tulid naabrid meie juurde ning ma õppisin ära seekord värvid, nädalapäevad ja kuud. Too much spanish for today!

Täna hommikul viisime ema tööle ning tegime migratsiooniameti jaoks pildid ära, peale seda läksime Nancy juurde, üks inimene, kes räägib inglise keelt!! Nancy ema nimi on Martha ning ta on meie emaga parimad sõbrannad. Käisime linna peal ringi ning pärast läksime nende juurde tagasi ja sõime mingit traditsioonilist Mehhiko toitu, nii hea. Vaatasime Nancy-ga Mehhiko seebikaid, nendest saab isegi siis aru, kui sa hispaania keelt ei oska.

Mehhiko söökidest ja jookidest veel

Nii, ma olen proovinud ja näinud nii palju uusi asju, et pean eraldi need välja tooma.

Kõigepealt, bolis, mida täna mulle Martha andis, see on selline jäätise moodi asi. Nii hea! See on nagu meie homemade jäätis.

Siis, michelada, see on selline jook, kuhu on lisatud laim, sool, worcestershire ning selline hot sauce ja põhja võib panna, kas krevette, mangot jne. Selline soolane õlle-kokteil on igatahes.

Siis veel "mole", see selline kaste, mida riisiga süüakse. Nii hea, aga ma ausõna ei tea, mis seal sees on.

Ja viimane asi ning kõige parem! Rambutan, see puuvili on Chiapasest pärit ning selline õuna ja viinamarja vahepealne, magus ja nii hea!

Ja veel, sisalikud, kas te saate aru et neid on nii palju siin. Olgu, oleks siis veel, et õues aga nad on toas!! Täna nägin neid esimest korda ning lausa kolme sisaliku. Kohutav, ma usun, et mu kiljumist on päris kaugele kuulda kui ma mõne enda toast avastan. Nad teevad sellist erilist piuksuvat häält, nagu võtaks mõne koera mängulooma ning piuksutaks seda. Öösel on see päris häiriv peaks mainima.