Kilpkonnamunad ning imelised Mehhiko rannad!

Nädal aega on möödas ja minu nädalane reis Juchitani ja Huatulcosse on läbi, nii et oleks paras aeg ka teile minu imelisest nädalast teada anda. 

Nimelt, neljapäeva hommikul kella 11 paiku võtsin oma kodinad kaasa ning suuna Plaza del Sol'i bussiterminali. 5h sõit ning Oaxaca osariigis ma olingi, väikeses linnakeses nimega Juchitan. Sinna sõites, möödusime suurtest mango istandustest ning väikestest teeäärsetest asulatest. Imeline! Paar minutit bussijaamas ootamist ning nägin juba enda blondi Teelet, kes mulle vastu oli tulnud. 

Sellel samal õhtul otsustasime Teele ja tema vahetusõega kinno minna ning hiljem jalutasime koju. Olgem ausad linn on ikka rohkem kui poole väiksem Tuxtlast. Esimest korda elus sõitsin ka mototaksoga, mille üks sõit on umbes 10-15 peeso vahel. Siiski, pole just kõige turvalisem nendega seal sõita, eriti õhtul. Kuulates Teele lugusid sellest, kuidas politseil käsi otsast lõigati selle eest, et ta tahtis ühe mototaksojuhile trahvi teha, ajas ikka külmavärinad peale küll ja seda kõike päise päeva ajal! 

Kinost välja tulles tuli meie juurde üks noor naine, kes küsis, et kas mu blondiinist sõbranna ei tahaks ühele laste-etendusele minna Elsat mängima. Elsa on siis tegelane alles välja tulnud "Frozen"'i multikast. Fun! Neiu hakkab nüüd hispaania keeles "Libre soooy, libre soooy'd" laulma. 

Reede hommikul, olgu reedel kell 11 tegelikuses, hakkasime Huatulco poole sõitma, koos Teele tädi, tema mehe, kahe lapse ning Teele hostemaga. Umbes 3,5h sõitu ning kohal me olimegi. Teele tädi elab Huatulco lähedal linnas nimega Pochutla. Sõit täis lastelaule laulvat isa, palun tuletage mulle meelde, et ma kunagi enam temaga ühes autos ei istuks. Härra, kellel enda arust on imeline lauluhääl ning arvab, et lõbustab meid terve autosõidu. Oh, please.

Õhtul läksime Teelega Pochutlat avastama, see tähendab, et ainult keskparki. Nimelt oli samal õhtul tapetud ära ühe perekonna naine ning 12 aastane laps, ehk siis Teele tädi mees ütles, et targem oleks kõrval tänavatest hoiduda. Kuid park oli ilus ning rahvast palju. Istusime ühes pargi lähedal asuvas kohvikus ning nautisime oma kohvi, samal ajal vaadates, kuidas kohalikud noored oma tantsu trenni pargis tegid. Muidugi ei puudunud ka need "oh, vaata blondid" pilgud ning mõni julgem tuli meiega isegi rääkima. Olime vist ainukesed vaatamisväärsused selles linnas. 

Järgmisel hommikul võtsime suuna Huatulco randa. Miskipärast arvasin, et see rannajoon on veidike pikem. Õnneks oli seal rannas isegi näha mõnda sakslasest turisti ning lootsime, et me seekord nii väga välja ei paista. Kuid miskipärast on igalpool alati see üks kutt, kes tahab sulle välja teha ning hirmsasti jutustada. Tavaliselt on ta sinust lühem ning juuksed geeliga nii ära sätitud, et kui ma teda puudutaksin siis võiksin need ära murda. Ma olen selles surmkindel. 

Peale randa läksime Teele teise tädi juurde, kes elab täpselt ranna kõrval, lõunat sööma. Hiljem juba "koju" tagasi. Õhtul kella 9-10 paiku võtsime suuna 40 minuti kaugusele, ühte söögikohta. Kuna ka Teele polnud seal käinud siis mingisugust ettekujutust meil sellest kohast polnud. 

Olles poolel teel nägime vilkuritega politsei autosid ning arvasime hoogu maha võttes, et järjekordne avarii on toimunud. Jah, oleks see vaid avarii olnud. Nii kui ma enda kõrval olevast aknast vasakule vaatasin nägin sissesõidu teel maas lamavat ära tapetud meest. Peaks ära mainima, et laibale mingit katet peale ei pandud nagu filmides nähtud, vähemalt siin mitte. Aitäh Mehhiko, see pilt on mu silme ees veel mõnda aega. 

Jättes halvad asjad kõrvale. Sõitsime läbi mõndaest ranna äärsetest küladest, mis enamasti koosnesid hotellidest ning restoranidest. Imeline! Täpselt nagu pildiraamatust välja lõigatud. Hotellide ees võis näha igasuguseid turiste. Enamasti olid kõik, kas rastapatsidega või pikkade juustega blondid austraalased või eurooplased. Surfarid. 

Olin päris kindel juba, et lähme mõnes siin külas olevasse restorani sööma, kuid järgmine pööre paremale ning olime keset metsa. Ee, kas sa oled ikka kindel, et oleme ikka õiges kohas? Parkisime auto ühe kõrge hoone ette, mille tuledes sildi pealt võis välja lugeda sõna "Hotel". Kõndisime treppidest alla ning kõrvus oli kuulda ookeani kohinat. Samal ajal ümbritsesid sind põlevad tõrvikud ning küünlad. 

Me jõudsime randa, kus ookeani piiri pealt veidi kaugemale oli seatud lauad, nii et su varbad puudutasid istudes liiva. Igal pool oli tulede asemel küünlad ning tõrvikud ja puude vahele olid riputatud Mehhikole omapärased võrkkiiged. Kõrvus kostis jazz muusika ning ookeani mühin vaheldumisi. See oli imeline! Olin armunud esimesest silmapilgust! Olgugi, et menüü oli turistidele mõeldes isegi inglise keeles, siis selles paigas polnud neid peaaegu, et ühtegi. Teistest rannaäärsest hotellidest asus see kaugemal ning veel avastamata paigas. 

Järgmisel hommikul võtsime suuna järgmiste randade poole. See kord külastasime maailmas paremuselt kolmandat surfiparadiisi ning kohale jõudes võis juba näha pikajuukselisi, päevitunud blonde poisse. Oh, kas ma võin endale ühe koju kaasa võta, palun? Kahjuks see hommik oli valgetest jänkudest ookean tühi ning vee peal kedagi näha polnud. Siiski sinna surfiparadiisi me kauaks ei jäänud ning sõitsime järgmisesse, kõrval olevasse randa. Treppidest jällegi alla kõndides avanes meile imeline vaade, jällegi nagu pildiraamatust välja võetud! Seal olime terve päeva ning sellest vähemalt poole veetsime Teelega vees. 

Nii oligi meie paaripäevane Huatulco reis läbi ning pühapäeva öösel suundusime juba bussiga Teele juurde koju tagasi. 

Esmaspäeval läksime Juchitaniga tutvuma ning käisime kohalikul turul, istusime kohvikus ning saime üle pika-pika aja Eesti keeles pläkutada. Uskuge mind, isegi meile oli see võõras ning lauseehitustest ei tasuks enam rääkida. Õhtul käisime Teele perega tlayudast söömas, tegemist on nagu suure tacoga, mis on kõige parem Oaxaca osariigis. 

Teisipäeval läksime Teele venna ning tema sõpradega basseinide juurde. Meie algne plaan Teelega mitte ujuda läks muidugi untsu ning umbes 20 minuti pärast olime mõlemad märjad. Olen vist juba maininud, et mehhiklannad ujuvad enamasti riietega ehk siis hakkame juba midagi õppima! Koju jõudes ei suutnud ma kuidagi naeru pidama saada, sest Teele oli sellest päevast nii ära põlenud. Taaskord. Kuid meil hommikul ei tulnud pähegi, et päikesekreemi peale panna, sest erandkorras oli äärmiselt külm ning tuul. Jumal tänatud, et ma ära ei põlenud! Õhtul mängisime Teele õdede, venna ning venna sõbraga terve õhtu kaarte. Felt like home! 

Kolmapäeva päeva veetsime kodus ning pealelõunal hakkasime sööki tegema. Juchitan on maailmas üks väga eriline paik, see on ainuke koht, kus võib legaalselt kilpkonna mune süüa. Ega siis minagi alla ei saanud jääda ning pidin selle ära proovima. Esiteks näevad need välja nagu mõlgitud pinksi pallid, kuid ilma kõva kooreta vaid see koor on pehme nagu nahk. Pärast ära keetmist, tehakse see koor ühest kohast katki ning peale pannakse soola ning laimi mahla. Peale seda sa lihtsalt kallad selle endale suhu. Kujutade ette, et sul on kanamuna peale keetmist, ainult, et munakollane on ära keedetud ning see valge osa on vedelaks jäetud. Täpselt nagu austreid ajaks endale suust sisse. Mina üle ühe kahjuks ära ei suutnud süüa. Õnneks tegime peale kilpkonna munade ka veel tortasid. Torta'd on nagu suured võileivad, mille vahele pannakse kõike mida hing ihaldav, alates juustust ja vorstist lõpetades õlis praetud banaanidega. 

Üks asi, mida Juchitani tulles veel proovida saab, on Iguaani lihast tehtud tamales ehk siis maisijahu sisse topitakse see liha ning keedetakse ära. Tuxtlas süüakse meil seda kanalihaga. Siiski, olles alles hiljuti lugenud raamatut "Koka rännakud" ning Anthony Bourdaini kirjelduse järgi ei suutnud selle looma liha süüa. Kõike, mida ma loomaaias klaasi tagat vaadata võin, jääb sinna. Teele kirjelduse järgi pidi see maitsema täpselt nagu kanaliha. Ei jää muud üle kui teda uskuda. 

Õhtul läksime Teelega linnapeale kõndima ja istusime kohvikus. Tagasi koju minnes rääkisin Teele kindlalt , et pean oma blogis kirjutama, kuidas ma  krokodilli mune proovisin. Oota, krokodilli mune? Jah, see hetk oli meil tänu minu valesti ütlemisele lõbu laialt. Kodu poole kõndides hakkasime keset tänavat ABBA laule laulma ning veendusime, et peame meie viimasel koosolemise õhtul "Mamma Mia" filmi vaatama. Enne seda jõudsime kodus veel ligi kaks tundi vanu eurovisiooni ning Eesti lugusid kuulata ning nende järgi laulda. Ma usun, et ta vennal oli päris lõbus vaadata, kahte blondiini laulmas eurovisiooni lugusid, samal ajal ise mitte midagi aru saamast. 

Rääkides veel Juchitanist ülevaatlikult siis asub see minu linna kõrval osariigis Oaxacas. Eesti välisministeeriumi kodulehel on kirjas, et sinna ei ole soovitav reisida, sest seal on ääretult kõrge kuritegevus. Tõsi ja tõsi. Kuritegevus on meeletult kõrge ning ei möödu päevagi kui sa ajalehes mõne laiba pilti ei näe. Jah, siin pannakse ka sellised pildid ajalehtedesse, kus mehel on kõri läbi lõigatud. Lapsed ajalehti lugema, nii saavad nad kõige paremini lugemise selgeks! Kuid, miks saadetakse enamus Mehhikosse tulnud vahetusõpilastest just sinna osariiki? Sest nii saad sa selle õige Mehhiko kogemuse kätte. 

Üks põhjus miks kuritegevus seal nii kõrge on, räägin ma just Juchitanist, on sellepärast, et öösiti sõidab linnast läbi Guatemala rong, mille peale ripuvad põgenikud ning Juchitan on just paras paik maha tulemiseks. Räägime veel öösel ringi liikumisest? Kuigi linnakeses on just peamisteks kurjategijateks just mototaksojuhid. Teele vanemad, selle postitusega ei tahtnud ma teid ära hirmutada, selleks on Teelel superhoolivad hostvanemad, kes vaatavad, et temaga kõik korras oleks! 

PS. Ma nüüd ei mäleta, kas see oli teisipäev või kolmapäev kui me seda ilusat verekuud Mehhiko taevast näha võisime. Raudselt lugesite seda ka Eesti uudistest. 

Neljapäeva hommikul startisin tagasi Tuxtla poole, olgugi, et paar päeva enne tuli meil mõte, et ka Teele minuga kaasa tuleb. Tema hostisa just sellest ideest vaimustatud polnud. Teine kord. Põhjuseks võis olla see, et päev varem juhtud üks kohutav õnnetus, kus kokku põrkasid veoauto ning reisibuss, surma sai 36 inimest ning ellu jäi vaid 4. Uskuge mind, ka minul oli hirm tagasi sõita. Bussis istudes kõndis mööda vahekäiku üks vormirõivastudes naine, kes videokaameraga filmis kõikide reisijate nägusid. Seotud selle bussiõnnetusega ehk? 

Nüüd olen Tuxtlas tagasi, kuid tahaksin ikka veel Juchitanis olla, ma polnud terve aasta jooksul ennast nii koduselt tundud kui see nädal aega. Olen kade, tõsiselt kade. 

Olles Tuxtlas tagasi veedan lihavõtted üksi kodus, olen kuni teisipäevani täiesti üksi. Mu hostema otsustas kuhugile teise linna sõprade juurde minna ning vanaema ööbib oma poja majas. Huvitav, kas YFU'l vahetusperedele reegleid pole? Ma pole just kõige suurem fänn Mehhiko ühes linnaäärses suures betoonamajas üksi ööbimisele, arvestades ka seda veel, et kõik mu sõbrad ning klassikaaslased samal ajal reisivad oma peredega ning päeval pole ka mitte kui midagi teha. Täna hommikul tuli hostemalt ainult sõnum: "Anna koertele süüa." Saab tehtud boss! 

Nii siis minu seiklustest on see kord kõik, varsti jälle! Soovin teile sinna palju palju päikest ning ilusaid ilmasid! Minul on pime, välku lööb ning tuul puhub aknad eest ära ning kõige lõpuks olen üksi koos kräunuva chiuhuahuaga. 

MKP

*Marta*

ÜKS SUUR PALVE TEILE, KES TE SEDA BLOGI LOETE! NIMELT OSALEN MA ÜHEL FACEBOOKI VÕISTLUSEL, MILLE VÕITMINE AITAB MUL SAADA REISI CANCUNI PALMIDE ALLA LAUSA 50% ODAVAMALT. TEIE ÜLESANNE OLEKS AINULT MINU PILDI POOLT HÄÄLETADA NING LOOTA, ET KA TEISED SEDA TEEVAD! SIIS SAAN JUBA VARSTI TEILE PILTE JAGADA IMEILUSAST CANCUNIST! SUUR AITÄH SULLE!

MINU POOL HÄÄLETADA SAAD SIIT:

https://www.socialtools.me/apps.php?id=102988&app_data=eyJzZWN0aW9uIjoiZ2FsZXJpYSIsInVzZXJfaWQiOjIxMzQ4NjN9 www.socialtools.me

 Siin on teile pilte ka, vabandust, et järjekord on segamini, blogspot streigib ning pilte ma liigutada ei saa, ehk siis peate pikalt alla kerima sest pilte on seekord lausa 160 ringis!

Nii sõidetakse surfama! 

Vasakult: Teele hostema, tädi, Teele, tädi kaks last ning tädi mees! Pild on tehtud õhtul rannas söömas olles.

Oleks vaid Eestis nii lubatud.

Surfiparadiis, kus käisime! 

Kellegil on soovi hipibussi vastu?

Rand, kus me teisel Huatulco päeval käisime ujumas! 

Rand, kus me teisel Huatulco päeval käisime ujumas! 

Rand, kus me teisel Huatulco päeval käisime ujumas! 

Rand, kus me teisel Huatulco päeval käisime ujumas! 

Rand, kus me teisel Huatulco päeval käisime ujumas!  On ilus vaade ju! 

Juchitanis turu peal

Juchitanis turu peal

Kohalikud rahvariided, nimelt on Juchitani rahvarõivad ühed kaunimad kogu Mehhikos ning võitnud palju auhindu. 

Mu ääretult hea kvaliteediga iphone pildid muidugi.

Sellise käsitsi tehtud ühe kleidi hind on enamasti umbes 5000 peesot, mis on umbes 300 eurot, odavamaid versioone, kus pole nii kirevaid mustreid võib saada ka 1000 peeso eest. 

Turuhoones sees on sellised söögikohad. Kujutaksid sellist kohta Eestis ette? Ei? Mina ka mitte. 

Kilpkonna munad! Ütlesin ju, et need näevad nagu pinksipallid väja! 

Mehhikole traditsioonilised võrkkiiged. Paljudes kodudes üldse voodeid ei ole ning magatakse nendes! 

Juchitani keskpark

Tahame horchatat! Horchata on jook, mida tehakse riisist! Nimelt keedetakse riis ning pannakse üleöö vette ligunema koos kaneelipulkadega, tulemuseks imemaitsev jook! 

Nii pakutakse horchatat

Muru! Tuxtlas muru absoluutselt ei leidu ning igatusus selle järgi on suur! 

Jäätist?

Semana Santa puhul on igal pool müügil lilled

Põhiline koht, kus sellises väikelinnas nagu Juchitan minna on, on Italian Coffee. Sealsed juustukoogid meenutavad natukenegi euroopat.

Võrkkiik, kus Teele terve minu seal oldud aja öösiti magas, mina vallutasin oma valutava seljaga ta voodi! Kujutaksite ette oma vanemaid sellises asjas öösiti magamas? Mina küll mitte. Teele vanematel on toas meeletult suur voodi aga selle asemel magavad nad mõlemad oma võrkkiiges. Vähemalt pole tülli mineku ajal isal vaja diivanile kolida.  

Meie kuuvarjutus

Päev basseinide juures, nagu näha polnud ilm just kõige parem. Kuidas ta küll ära suutis põleda? 

Pildil olev inimene peaks teoorias olema Teele hostvend.

Tortade valmistamine! 

Kilpkonna munad peale keetmist

Söök!! 

Meie õhtune eurovisiooni lugude vaatamine ja kaasa laulmine! 

Teele vend

Mamma mia ka muidugi

Koju jõudes oli vähemalt sööki mulle jäetud, tamales. Mu hostema arvab et ma millestki muust ei toitu vist. 

Pilt teile minu koolist koju tuleku teest mille ma kunagi tegin. Kui teie silmanägemine on hea siis juhin teie tähelepanu katusel oleva pruuni koera peale! 

Trafico

Lubasin teile eelmises postituses, et siin näitan teile ka Puerto Arista randa, ehk siis see rand, kus eelmine kolmapäev poistega käisin ning asub kahe tunni kaugusel Tuxtlast. 

Bussisõit Juchitani

Mototakso näeb siis täpselt selline välja, sisse mahub umbes kolm inimest. / Ma räägin euroopa mõõtmetes olevatest inimestest

Mangopuude istandused

Okei arvasin juba, et pilte Puerto Arista rannast enam pole ning usun, et olen surnud kui Hector teada saab, et need pildid temast üles panin! 

Tagasisõit auto kastis

Mototaksos

Ärge küsige, mul pole õrna aimugi, mis kuju see on 

Valmis olla, start, läksime! Sõit Huatulcosse

Kutt oli kindel, et see plätu talle jalga läheb

Tantsutrenn Pochutla pargis

Huatulcosse sõites niideti parasjagu just muru. Kui sa kaheksa kuud pole värske niidetud muru lõhna tundud ning seda lagunenud bussi aknast tunned, siis tead täpselt, mida sa taga oled igatsenud.

Esimese päeva rand Huatulcos

Ma armastan Sind, Mehhiko!

09.04.2014 - päev, mis jääb mulle alatiseks meelde ning mõnel teisel päeval on seda raske üle lüüa.


Teisipäeva õhtul kell kaheksa helistasid mulle Hector ja Amet küsimusega, et mis ma homme teen ning kutsusid mind teistega randa, mis asub Tuxtlast umbes kahe tunni autosõidu kaugusel. Võite arvata, et kui mu hostema kell 11 õhtul koju tuli siis, millise näoga ma teda palusin, et ta mul homme koolist lubaks puududa ning teistega randa minna. Minu oodatud vastus oleks ilmselt olnud, et ei kindlasi mitte, ära ole idioot, sa pead kooli minema. Minu hostema? Muidugi võid, mine lõbutse. Aitäh! Kuigi õhtul oli mul veel suht kindel plaan, et nendega ma ei liitu, sest koolis oli viimane päev enne vaheaega. Jumal tänatud, et kaasa läksin!

Ehk siis kolmapäeva hommikul veidi peale kaheksat võttis Hector mu kodust peale ning suundusime kõige pealt Amet'i juurde. Õnneks tuli seekord ka Beto tüdruksõber kaasa, nii et ma ei peanud ainukese tüdrukuna jälle poiste seltskonnas olema. Kõik 8 kutti ja 2 tüdrukut, koos söökide ja jookidega auto peale ja minekut. Läksime seekord Hectori kastikaga nii, et viis inimest istus taga kastis ning viis ees. Autos said poisid teada, et ma pole kordagi veel Mehhikos rannas käinud ning kutsusid mind Virgen de playa, kes aru saab see saab, teistele ei ütle.

Kujuta ette, et sa sõidad kastikaga mööda Mehhiko autopaane(eksisteerib selline sõna, eks?), aknad all, väljas on üle 30 kraadi sooja ning raadiost kõlab vaheldumisi hispaania ja inglise keelne muusika ning su kõrval istuvad su vahetusaasta kõige paremad sõbrad. Paremat elu ei tahakski ja siis ühel hetkel vaatad huvi pärast, mis number kiirusenäidikul ees on ning selleks oli 190 km/h. HECTOOOOOR!!!!!!!!

Tonalast möödudes tuli kastist küsimus, et kas meil ees on sibulate, tomatite ning muude ostetud juurikate kilekott ning muidugi oli kohe paanika kui tuli välja, et see on maha unustatud. Ehk siis sai Tonalas turu peale mindud, see linn on ikka nii teistsugune. Muidugi on see mitu korda väiksem kui Tuxtla ning linnas olles saad seda väikelinna elu ka näha.

Randa jõudsime umbes 12 paiku ning esimese asjana pandi muusika mängima ja võeti söögid välja. Sa istud rannas võrkkiiges, rannariba on poole laiem kui Pärnu rannas, vesi on kolm korda soojem ning see on täiesti inimtühi. Olgu, väljaarvatud need teenindajad, kes kõik meie päralt olid.

Ma peaaegu sain isegi oma mere pelgamisest ka üle, rõhutan sõna peaaegu, siiski sinna veel kohe esimese asjana sisse tormata ei taha. Hiljem mängisime rannas võrku ning jalkat ja poistel tuli kõige geniaalsem idee liiva sisse võidu peale auke kaevata. Ehk siis, kelle kaevatud auk on sügavam võidab. Meie Mayga vaatasime pealt ning võtsime päikest. Rääkides päikesest siis mina tulin Mehhikose enda 15+ päikesekreemiga, May vaatas mind rannas nagu idiooti, võttis kotist välja 90+ kreemi ning ütles, et peale selle peale panemist pead sa veel palevatama, et ära ei kõrbeks. Ups!
Kuna me Mayga oleme vaid kaks korda selle aasta jooksul näinud siis jutustamist oli palju ning jutu käigus sain teada, et väljas käies, räägivad poisid, minust vähemalt kord. Mida täpsemalt, seda ta mulle ei öelnud, nii et ma siiamaani mõtlen, kas see on siis hea või halb. Kuid kuna nad mind igale poole endaga kaasa kutsuvad siis olen vist endast piisavalt hea mulje jätnud.

Õhtul kella kaheksa paiku panime oma asjad kokku ning hakkasime tagasi sõitma, kuna poiste vahel käis pidev vaidlemine, kes kastis istub ja kes mitte, siis mõtlesin, et vahetpole ju, võin minagi sinna ronida. Esimesed pooltundi oli maailma kõige parem tunne. Sa oled tervepäeva rannas olnud ning tagasisõites on väljas ka peaaegu et 30 kraadi sooja, sa istud pikapi kastis ning tähed ja kuu paistavad taevad. Heaven!

Kas te lugesite, et see oli kõigest esimesed pool tundi? Nüüd ma sain aru, mis poisid ei tahtnud kastis istuda. Mäletate, et ma kirjutasin kui külm San Cristobalis oli? Ehk kujutage, ette sama külma ainult tuule ja lisaks auto kastis 120 km/h kiirusega sõites. Mitte just kõige parem. Seda mägede vahel sõitmist võib Austria suusakuurortis külma ilmaga kondlis loksumisega võrrelda, ainuke vahe, et paksude suusariiete asemel on sul seljas teksad, õhuke pusa ning jalas plätud. Sõidu ajal reaalselt hambad plagisevad ning sa oma jalgu ega käsi enam ei tunne. Olgu, see kätte ja jalgade mitte tundmine oli tingitud veel ka sellest, et Hector mu peal pooleldi lamas ning olin poole oma kehaga vastu jääkasti surutud. Olime nagu muumiad oma pusadesse sisse mässitud nii, et ainult ninaotsad paistsid välja.

Sa teed silmad lahti ning tuled paistavad sulle erksalt silma, su käed ja jalad on külmast ja tuulest nii kanged, et sa ei suuda ennast kuidagi liigutada. Korraks läheb meel rõõmsaks, et oh jess, me oleme kohal, me oleme Tuxtlas ning samal kiiresti need tuled ka kaovad. Amet kõrvalt sosistas mulle, ära rõõmusta, meil umbes tund aega veel sõita. Uskuge, mind need inimesed, kes seal bussis istusid, kui meist mööda sõitsid, nad ei tea, milline luks elu neil on. Mul on tunne, et me olime ainukesed lollid, kes autoga selle tee peal sõitsid, sest kõik üle jäänud sõidukid koosnesid veokitest ning suurest reisibussidest.

Ma isegi ei taha mõelda, mis oleks juhtunud kui me oleks avarii selle tee peal teinud, ilmselt oleks me sealt kastist kõik nagu põrkepallid välja lennanud.

Unustasin teile veel mainida, et see rannas veedetud päev oli veel hea, sest ühe draama sain jälle ära unustatud. Nimelt, paar kuud tagasi läksime Antonioga nii tülli, et me ei rääkinud üksteisega ning isegi välja minnes ei tervitanud. Sellega on nüüd korras! Thank God.

Tuxtlasse jõudes hakaks meie, kastis olijate, ning autos istujate vahel toimuma sõda. Käiku läksid kõik vee ja coca pudelid ning isegi ka jääkastis olev jää. Ehk siis käis üksteise võidu pritsimine ja asjade loopimine, kõik see muidugi samal ajal kui me veel sõitsime.

Tagasi koju jõudsin umbes pool 12 öösel, olgugi, et oli lubanud hostemale, et jõuan tagasi umbes 6 paiku õhtul siis mehhiklastele kombeks jäin natukene hiljaks.

Kuigi ma olen enam kui kindel, et keegi poistest seda blogi ei loe siis ma ei kujutaks oma vahetusaastat ilma nendeta ette. Peab vist hea põhjus olema kui mind nendega igale poole kaasa veetakse ning see, et nad esimesest hetkest peale mind oma tiiva alla võtsid. Aitäh!

Pilte praegult te veel ei saa, sest mina jooksen kohe varsti Plaza del Sol'i, et minne bussi peale ja sõita viis tundi oma kullakesele külla! :) Ehk siis pilte saate näha paari päeva pärast!

Päikest!
MKP
*Marta*

Oh, I'm in love!

Ma olen armunud.

Ma olen armunud igasse salsa tantsijasse, kes minu silmade ulatusse sellel reedesel salsaõhtul jäi.  Nimelt on mul üks meeletult hea sõbranna Julianne(loe: Hulianne), kes on profesionaalne salsatantsija ning nagu ka lõpuks meil õnnestus, läksime tema võistlust vaatama. Mul on tunne, et ma selle õhtu jooksul kordagi oma silmi ei pilgutanud ning tantsijatest saan ainult ülivõrdes rääkida. Nüüd tantsukingad jalga ja ise harjutama, eks? Neid vaadates tundub see kõik imeliselt lihtne.

Nii tahaks teile ka video siia postitada, mille tegin aga miskipärast ei luba armas blogger seda mul ülesse laadida.

Rääkides eelmisest nädalavahetusest siis suundusin jällegist San Cristobalisse. Nimelt oli mu klassiõel sünnipäev tundus see täpselt õige koht seda tähistama minna. San Cris'i kliima ning terve see linn meeldib mulle kordades rohkem kui Tuxtla. Tegemist on siis euroopaliku Ladina-Ameerika linnaga, kes veel ei tea.

Laupäeva õhtul bussiga tagasi sõites, teised otsustasid veel üheks ööks linna jääda, nägin ma maailma kõige ilusamat vaadet. Uskuge mind. Mehhiko romantikutega 7 kuud koos elades võiks ma seda hispaania keeles kirjeldama jäädagi. Kuna mu tagasituleku kellaaeg oli 6-7 vahel ning just see kell päike siin pool loojub, siis võite arvata, milline see kõik välja nägi. Sõidad õhtul loojuva päikesega mägede vahel ning taevas vahetab pidevalt värve alustades tumesinisest ning lõpedas tumepunase ning helekollasega. Poleks ainult bussi liikumiskiirus ning  iphone kaamera omavahel niivõrd tülis olnud siis oleks teile ka mõned pildid siia saanud postitada.

Kui ärkate hommikul kell viis ülesse heli peale nagu keegi oleks köögis dušši all siis võite arvata, et see on teie hostema, kes aiavoolikuga ülemise korruse basseiniks üritab muuta. Jah, te lugesite õigesti. Ilmselgelt on tavaliselt kasutatavad vahendid põrandate pesuks liiga ekstreemsed, et selled meetmed peab kasutusele võtma.
Asi muutub veel põnevamaks siis kui su hostema viskab ämbri täie fairy'ga segatud vett köögipõrandale ning vaatab paluva näoga otsa sul see ära koristada. Enne kui sa arugi saad oled ühes ruumis ainult sina, mopp ning jalge all vahutav bassein ning hostema on alla korrusele tööks valmis sättima läinud. Kas ma jõudsin õigeks ajaks kooli? Kindlasti mitte. Kurta ei saa, nüüd on vist kõik kogemused põrandapesuga seoses olemas. Vajate abi? Mina tulen, aiavoolik kaenlas, otselennuga Mehhikost!

Usun, et ma teile siia kirjutanud pole, kuid nimelt on meie osariigi koolides kombeks, et lõpuklass teeb endale lõpetamise jaoks särgid, mida tavalise koolivormi asemel kanda. Meie särk kujutab endast pesapalli särki, millel on taga nimi ja number. Marta endiselt, jätame selle "h" Mehhikosse ning ei hakka Eestisse kaasa tooma. Tsiteeriksin teile enda klassivenna kommentaari peale särgi selja panemist: "Ma näen välja nüüd nagu Tiger Woods ju!" Oh kullake, sul on veel nii palju õppida ja selgeks saada keskkooli lõpuks. Võib-olla tõesti kannab Tiger Woods vabal ajal pesapalli särke ning mu sõbral on temaga lähemad tutvused. Kõik on võimalik.

Nagu tavaliselt nädalavahetuse hommikutel üles ärgates olen üksi kodus. Võib-olla jah, saab süüdistada minu hilist ärkamist, kuid siiski, kell kaheksa hommikul ja hiline ärkamine? Oh, please. Kuigi jah tublid mehhiklased on ka juba nädalavahetuseti hommikul kella 7 üleval. Tõesti need 7 kuud pole mind siiski veel nii palju nende sarnaseks muutnud, tänan Jumalat selle eest. Peaks kehtestama seaduse, et nädalavahetuste hommikul enne kella 8 üles ei tohiks tõusta. Ära isegi mõtle vetsu minemisele.

Käisin Leonie'ga juuksuris kaasas ning sooviks oli ombre stiilist otsad ära värvida. Oh mexicans you just keep surprising me. 

 Ning üks väheseid kordi kui ma oma hostemaga samal ajal kodus olen, käsil oli tamale'se valmistamine ning sain ka foto sellest tehtud. 

The amazing San Cris

Parkimisplats tundus talle kõige sobivam koht pildi tegemiseks. 

Mu kaks kallis tüdrukut! :)

Rääkisin teile eelnevalt sellest imelisest tagasitulekust San Cris'ist. Mu kirjeldus oli poole parem ning see pilt rikkus kõik ära, eks? Tulge ise kohale ja vaadake järgi parem! 

Räägime paar sõna Mehhiko tundidest? Ja minu küsimus on järgmine: miks ma ei või paariks päevaks teist linna külastada kooli ajast? Sest me ju õpime siin nii palju. Siia tulles jääge ainult küsimuste juurde, mis puudutavad Ameerika kontinenti, sest väljaspool seda elu puudub. 

Uskuge mind, meil oli ka klassipilt kõigi 26 õpilasega, kuid selle siia riputamise jaoks pean veel julgust koguma. Pildid pole mulle kunagi meeldinud.

Mu kullakallis triatlonist Isac. 

 Tehte tutvust, minu uus filosoofia õpetaja aka minion. Vabandage aga härrale on Jumala poolt ainult 140cm pikkust jagatud. Tema tunnis olen Marta Liisa Estonia. Ilmselgelt valmistas mu perekonnanimi talle raskusi ning targem on ju riigi nimi perekonnanimega asendada. 

Tänaseks minu poolt kõik, nagu te teate vabandan ma kõik võimalike kirjavigade pärast ning saadan teile kuumust ja päikest! Jah, 38 kraadi, kui täpsem olla. 

Päikest,

MKP

*Marta*

"12 years of slavery"

Kuna viimased päevad olen kõige vastikuma seljavaluga võidelnud ning täna oma voodist kaugemale liikuda ei saa siis on paras aeg teiega oma mõtteid jagada. Arsti juurde jõuan alles teisipäeval ning seni pean oma koduste ravimitega selle valu vastu astuma. Kohutav! Ma siiski ütlen teile sissejuhatuseks, et mõtteid on täna palju ning üritan kõik loogilisse järjekorda panna ning võimalikult vähe kirjavigu teha. Vabandused ette!

Alustuseks tahaksin, et te kujutaksite ette väiksele lapsele kingitud uut mängukaru. Esimestel päevadel ning isegi ka nädalatel on mängukaru uus ja huvitav ning kõik naabrilapsed ning sõbrad tahavad selle karuga mängida. Samuti tuuakse kaasa ka enda uued mängukarud ning mängitakse nendega koos. Kuid paari kuu pärast unustatakse see karu ning jäetakse ta kuhugile kapinurka seisma, teda küll vaadatakse kaugelt ning iga nädal pühitakse ta pealt tolmu, et liiga mustaks ei läheks aga üldiselt ei ole kellegil enam suurt huvi tema vastu. Väljaarvatud, kui tuleb keegi uus sõbranna külla, siis peab ju kõik oma mänguasjad välja tooma ning neid uuesti näitama. Kas see tähendab, et selle mängukaru omanik on paha ja halb? Ei, ei tähenda. Me tüdineme kõik ajapeale asjadest ning tekib vajadus uute järgi.

Mida ma selle jutuga teile öelda tahtsin? Mina olengi see mängukaru. Esimesed kuud siin peres oli kõik super, mind tutvustati uutele inimestele, minuga käidi väljas ning samuti räägiti õhtul, isegi siis kui ma aru ei saanud kõigest. Praegu? Praegu olen enamasti oma toas ning väga ei huvituta, kus ma käin või, mida ma teen. Aga see ei tee mu host - perekonnast halbu inimesi. Ma ei saa mitte midagi halba nende kohta öelda, sest nad on väga toredad ning sõbralikud inimesed. Täpselt nagu kõik teised. Kuid ühte ma pean siiski ütlema. Ehk on minu blogi lugejate juures ka neid perekondi, kes plaanivad endale tulevikuks vahetusõpilase koju võtta. Olete te kindlad, et suudate teda võtta enda perekonda täpselt nii nagu teie teised lapsed? Mõtte, et teie koju tuleb paariks kuuks uus ja huvitav noor teisest riigist ning hirmus tore oleks teda teistele oma sõpradele näidata nagu seda "uut mängukaru", võite kohe peast välja visata. See noor tuleb sinu koju saama kogemust perekonnast, mitte sellest, mängukarude näitusest. Ärge saage valesti aru, te võite olla kohutavalt hea pere ja toredad inimesed, aga kas te võtaksite endale koju kutsika, kui teaksite, et teil ei ole aega temaga koos olla?

Võib-olla tõesti olen ma sellest vahetusaasast valesti aru saanud ja võib-olla peabki nii olema. Kuid vaadates, kui palju aega veedavad teised vahetusõpilased, kes just siin Mehhikos on, oma peredega aega ning võrreldes ennast nendega siis on midagi väga-väga erinevat. Ma olen üksi! Uskuge mind, ma mõtlesin ka sellele perevahetusele, kuid, mida ma ütleks neile? Ma ei saa ju midagi halba oma pere kohta öelda. Läbisaamine nendega on ju hea ning nad on väga lahked ja toredad. Ehk siis, mida ma vingun?

Toon teile näite, kes veel aru ei saanud. Nimelt juba viimased paar nädalat on mul seljaga halvad lood olnud ning viimastel päevadel on asi eriti halvaks läinud. Oma hostemale ma ütlesin seda alles paari päeva eesti, aga see selleks. Nimelt neljapäeva öösel ei suutnud ma üldse magada tänu sellele, et mu selg mind piinas terve öö. Kui kella 4 paiku öösel magama jäin siis hommikuse kella 5.30 äratuse magasin ma maha ning silma tegin lahti kell 11.30 päeval. Olgu. Ise siiski muretsedes, et mida võib mu hostema selle peale öelda, saatsin kiiremas korras talle sõnumi, et magasin sisse ning kooli ei jõudnud. Kella 4 paiku päeval, kui olin oma toas (märkus: uks oli lahti ning mu tuba on köögist näha) sain hostemalt sõnumi: "Oot, et, kas sa siis kooli ei läinudki või?". Misasja? Sa tulid kell 3 päeval koju, sa nägid, et ma olin oma toas ning kell 4 kirjutad mulle vastu sõnumi, et, kas ma kooli ei läinud? Normaalne oleks see olnud kui sa hommikul oleks minu tuppa tulnud ning kurjustanud, et aja oma tagumik voodist püsti ning mine kooli. Või on minu arusaam siis nii vale perekonnast?

Igatahes nädala aja pärast läheb Luis Eestisse ning ma juba ootan, mis siis siin saama hakkab. Hetkel ennast voodist kaugemale liigutada ei saa ning nädalavahetuse pean arvatavasti kodus istuma.

Rääkides veel natukene koolist, siis meie filosoofia õpetaja vahetus. Mäletate, just see sama õpetaja, kes aru ei saanud, kuidas mul kindlat religiooni pole. Ühel päeval tuli ta meie klassi hiljaks jäädes ning halva tujuga ning hakkas karjuma ning asju loopima. Mehhiklased. Paar karmimat sõna õpilaste peale ning direktor oli kohal. Ehk siis kokkuvõttes on meil uus mees õpetaja. Hüüdnimedeks: minion ja hobbit. Miks? Kui mu silmad mind ei peta siis tema pikkuseks võiksin öelda, et on umbes 140 cm. 104 CM !!! Te üllatate mind ikka ja jälle, kulla mehhiklased!

Kelle ma selle tumeda juuksevärvi pildiga facebookis ära ehmatasin, siis peaksite teadma, et see kulus paari pesu korraga välja ning nüüd olen jälle oma normaalses olekus tagasi. So much fun!

Eelmine teisipäev sain Eesti YFU'lt oma tagasituleku aja teada. Kui ajavahet ei arvestataks siis lendame tagasi 24h!! Igatahes tagasi Eestis olen plaanide kohaselt 26. juuni! Huh. Hakkasin juba mõtlema, kuidas kõik oma kola sellesse pisikesse kohvrisse mahutada.

Peaaegu, et juba unustasin oma kõige tähtsamast teemast, mille pärast ma üldse täna tahtsin blogi kirjutada. Nimelt eile käisin ma filmi vaatamas "12 years of slavery" ehk siis "12 aastat orjapõlve" oli selle nimi vist eesti keeles. Hea film! Soovitan! Iga täiemõistuse juures olev inimene võiks selle ka ära vaadata. Rääkides edasi mõistuse juures olevatest inimestest siis eile kinosaalis olles, seda filmi vaadates kuulsime Leni'ga taga olevaid mehhiklasi naermas ning omavahel rääkimas. Kus juures see jutt, mida nad selle filmi ajal rääkisid, pani meid saksa tüdrukuga suu ammuli vahtima. Kus su mõistus on? Kas sa ei saa aru, et see kõik toimus päriselt? Kas sa ei saa aru, et see kõik toimus su kõrval riigis, samal ajal kui su vanavanemad kurgust tekiilat alla kulistasid?  Tekkis tahtmine temalt kahest kõrvast kinni võtta ning nii kõvasti raputada, kuni tal mõistus lõpuks koju tuleb! Lisaks peaks mainima, et tegemist oli umbes 40-50 aasta vanuste mehe ja naisega. Mõistus hakkab külma piiri pealt pihta, tõsi jutt.  Ärge nüüd hakake arvama, et see nii kõigi mehhiklaste seas on, aga ega te palju ka mööda ei pane, kui nii arvate.  Kuid sellest kinosaalist välja tulles, muutus mu siiani enam-vähem normaalne arvamus mehhiklastest täiesti! Kuidas on see võimalik? Täpselt selline küsimus valdas meid selle saksa tüdrukuga peale filmi. Kuidas on see võimalik, et sa naerad samal ajal, kui kedagi teist pekstakse ning räägid väga ebasobivaid asju?

Rääkides veel sellest mehhiklaste silmaringi kitsusest siis hiljuti oli meil inglise keele tunnis eksam ning õpetaja palus mul mehhiklaste kohta paar fakti välja tuua. Üheks faktiks oli see, et nad ei tea, kus asub Eesti. Selle peale hakkas klassis pihta protest ning vaidlus, et teavad ikka küll. Olgu, seda on ju imelihtne välja selgitada. Andsin siis paarile klassivennale kaardi ette ning nende nelja peale suutsid nad välja mõelda, et Eesti asub kuskil Kanada saarestikus. Mainima peaks veel, et olen neile mitmeid kordi näidanud maailma kaardi peal, kus see Eesti siis täpselt asub. Jah, ma ka ei tea, kus kõik maailma riigid asuvad aga kui üks blond tüdruk su klassis pea üle poole aasta käinud on, siis võiks teada ju. Või ei?

Neid näiteid sellest kitsast silmaringist on mul veel palju ning kindlasti saate nendest uutest postitustest lugeda, hetkel aga mina üritan oma selja nii võrd soojalt sisse mässida ning üritada midagi kasuliku ka teha. Nimelt on arvatavasti alaseljas närvipõletik aga selle saab täpsemalt teada, kui teisipäeval arsti juurde lähen. Loodan, et tagasi ma ilma jalgadeta ei tule, sest sellest kohalikust meditsiinist võib kõike loota.

Minu arvamust te enam mehhiklastest kahjuks niipea muuta ei saa! Võib-olla olen kuri aga vähemalt olen aus.

Päikest!
MKP
*Marta*

Eesti tüdrukud ja prantsuse backpacker!

Nüüd on mul aega ning saan teid pisikese postitusega jälle rõõmsaks teha.

Nimelt tuli reedel mulle külla Teele! Teil pole õrna aimugi kui hea meel mul selle üle oli ning kui imelik oli temaga eesti keeles rääkida. Tõsi meie jutustamine tavaliselt hakkas hispaania keeles ning lõppes eesti keelega aga see selleks.

Teele pidi meie algsete plaanide järgselt kella 5 paiku reede hommikul Tuxtla'sse jõudma. Kuid nii nagu juba teada on siis Eestis on ainult blondiinid ning hommikul talle järele minnes ning helistades, et kus sa siis oled tuli vastus, et sõidab ta kuskil mägede vahel. Mägede vahel? Okei, küsi nüüd kohe kiiresti kellegilt järgi, et kus täpselt oled ning kuna sa siia jõuad. Lõpuks sai Teele küsimuse peale, et kuhu poole Tuxtla jääb oma kaasreisija käest vastuseks pöidla viibutuse taha poole. Kes siis veel aru ei saanud, siis nimel sõitis mu armas blondiin Tuxtlast mööda ning jõudis omadega San Cris'i. Ega midagi, bussipilet ostetud ning tagasisõit Tuxtla poole. Kohale ta jõudis ning seekord läks kõik hästi!

Kuna mu armas tuli mulle külla ainult neljaks päevaks siis pidime muidugi ka öödest laenu võtma, ehk siis magamisest see nädalavahetus väga midagi välja ei tulnud.

Laupäeval käisime suures linnas shoppamas ning keskusega tutvumas ja pühapäeva hommikul tegime Eestis kombe kohaselt pühapäeva hommikusi pannkooke EESTI MOOSIGA! Pannkoogid söödud, võtsime suuna kino poole, kus vaatasime ühte kohaliku hispaania keelset filmi.

Pühapäeva lõuna paiku tuli meie juurde kaheks päevaks üks prantsuse backpacker, Ludvig, kes meilt öömaja sai. Kuna meil siin Mehhikos on enamasti tegemist päkapikkudega, siis me Teelega vaatsime suu ammuli seda pikka prantslast, usun, et pikkust oli tal umbes 195 cm.
Kuna tema hispaania keelt väga ei osanud siis otsustasime Teelega, et läheme tema ja Luisiga linna veelkord uudistama. Kihvt! Teelega oli hea õhtul ta kõrval linnapeal jalutada, kes ei tahaks endale pikka ja musklis kutti kõrvale. Olgu vanust oli tal juba 30 aga siiski.

Esmaspäeval võtsime suuna San Cristobali'sse, seekord siiski kindla eesmärgiga, et sinna jõuda ning turiste mängida. Tuxtlas oli meil parasjagu tegemist, et San Cris'i viiv bussiterminal üles leida, eriti siis kui meil siin kogu aeg ehitustööd toimuvad. Peab mainima, et ehitusmeestelt teed pole mõtet küsida, sest Teelega tänaval kõndides saime ainult järgi vilistamisi ning koerte moodi haukumisi. Jällegi, Mehhiklaste fantaasial piire pole. San Cris'is jälle turupeal endale asju kokku ostetud ning palju pilte tehtud. Plussid seal käies - kõik inimesed on pikemad kui Tuxtlas; on superpalju turiste; kuuled kogu aeg inglise keelt; hipid!

 Siiski pean teile ütlema, et iga seikleja peaks korra elus San Cristobalis ära käima! Tegemist on superkihvti linnaga! 

Kuna minul sai nendest vilistamistest ja järgi vaatamistest kõrini siis sai laupäeva õhtul linnas olles spontaalselt juuksurisse mindud ning juuksed tumedaks värvitud. Eks siis saab näha kas tähelepanu saamine jääb samaks või muutub! 

Meie hommikused pannkoogid .. vabandan pildi kvaliteedi pärast! 

Ning nüüd saate San Cristobali ning Tuxtla turistikaid näha! Viimaks! 

Usk & Armastus

Nii mu kallid sõbrad, ma küll tean, et kirjutasin teile alles hiljuti aga siin on kaks lugu, mis vajavad kirjutamist kohe praegu, sest hiljem ei oleks see sama ning jätaksin pooled mõtted kõrvale.

Nagu te juba pealkirjast lugesite on siinses postituses midagi tegemist usu ja armastusega. Alustangi algusest ning esimesena jõuan usu juurde.

Kui te veel seda ei teadnud siis Mehhikos on enamik rahvastikust katoliiklased ning nii ka minu osariigis ja linnas. Kui minult tavaliselt küsitakse, et kas sa usud Jumalasse ning, mis religioon sul on, siis minu kõige tüüpilisemaks ning ka õigemaks vastuseks on, et usun Jumalasse aga religiooni mul pole, nii pole lihtsalt Eestis kombeks. Kõik mu sõbrad ning sõprade vanemad teavad seda ning üldiselt ollakse ka sellega rahul. Olgu, on ka muidugi tulnud küsimusi, et kuidas see võimalik on. Minu arvamus? See, et sa iga pühapäeva hommik oma vanematega kirikus istumast ja kuulamas käid, ei tee sind rohkem usklikuks, kui mina seda olen. Ma ei vaja kirikut, et Jumalasse uskuda!

Kuigi olen ka osadele oma sõpradele siin rääkinud, et meie esivanemad uskusid puuhaldjatesse ning erinevatesse vaimudesse. Kahtlased pilgud järgnesid nendele lausetele ning jään selle esimese variandi juurde.

See oli sissejuhatus minu järgnevale loole. Nagu te juba lugenud siit blogist olete, kuid, kes ei mäleta, sellele kordan üle. Nimelt koolis olen ma sotsiaal klassis ning sellega kaasneb ka muidugi ka filosoofia õpetus. Võib öelda, et mulle tundus/tundub, et filosoofia õpetaja on üks targemaid ning kõige avarama silmaringiga meie koolis. Kuid see situatsioon täna tunnis, oli see, mis meie sõbralikud suhted omavahel proovile pani. Hetkel on meil tunnis käsil teema, kus õpime erinevaid usundeid ning sellega kaasnes ka tema poolt küsimus mulle, et mis religioon mul on ning, kas ma usun Jumalasse. Minu vastus nagu alati, et religiooni mul pole aga Jumalasse usun. Poleks elu sees osanud arvata, et mu õpetaja selle vastuse peale nii turri ning kurjaks läheb. "Kuidas on see võimalik, et sul pole religiooni aga sa usud Jumalasse? See ei ole õige!" Need laused olid esimesed, mis ta mulle ütles ning kui üritasin seletada, et minu riigis pole kombeks, et sul on religioon siis selle peale öeldi mulle selgelt, et tema mind niimoodi enam õpetada ei saa.

Olgu nii, loodame, et järgmiseks tunniks on õpetaja veidike maha rahunenud ning aru saanud, et kõigil ei pea olema religiooni, et Jumalasse uskuda.

Armastus. Idaeurooplasest neiu läheb Ladina-Ameerika riiki. See lause peaks juba ära seletama. Olen vist teile siin eelnevalt maininud, et esimestel kuudel tegi klassivend mulle nädalas kaks korda abielu ettepanekuid ning laulis serenaadi. Minu jaoks oli kõik muidugi naljakas ning arvasin, et ka tema võtab seda kõike naljaga. Kuid peale 4 kuud Mehhikos muutus asi kahtlaseks kui ikka käisid samad jutud edasi. Olgu, minu reaktsioon ikka kõigile tema pingutustele oli tema jaoks kurb ning rahule ta mind koolis jättis.

Kõik oli hästi, kuni eelmine reede pidime koos ühte inglise keele projekti tegema, mis neile on eksami eest. Olime koos paaris ning lubasin pühapäeva päeval tema juurde koju minna, et see plakat ära lõpetada.

Jõudsin siis kella 1 paiku lõunal sinna ja muidugi olid terves perekonnas jutt ringi hakanud liikuma, et kuti välismaalasest klassiõde tuleb nende juurde. Kõik tema tädid ja onud olid sinna kogunenud, et mind uudistada ning sinna minnes seisid mul rivis ukse peal vastas. Söögid-joogid laua peal ning pidulik lõuna võis hakata, vajas ju tähistamist see sündmus, et ma neile külla tulin. Te võite ette kujutada mu olekut, kui mina dressides ja pusaga pühapäeval sinna lähen, et kiiresti inglise keele projekt ära teha ning kõik tädid ja onud on uhkesti riidesse pannud minu saabumise jaoks.

Olgu, leppisin selle lõunaga ning hiljem peale tunni ajast lauas istumist hakkasid jutud peale, et kuidas me siis nii oma vahel kohtusime ning käima hakkasime.   MIDAAAAA, KES, MIS, MILLAL!??  Minu reaktsioon selle peale oli täpselt selline, et vaatasin suu ammuli lauas ringi, et kellest või millest jutt käib. Tuli välja, et kutt oli tervele enda perekonnale öelnud, et mina tema tüdruksõber olen. Tema ema kutsus mind juba enda tütreks ning vend vennanaiseks, kõike seda muidugi hispaania keeles. Samal ajal planeeriti terve perega, kuna mulle täpselt Eestisse külla tullakse kui ma siia ei taha jääda.

Üritasin siis neile nii viisakalt seletada, et nii see ikka päris ei lähe ning minu ainukeseks väljapääsuks sellest olukorrast oli öelda neile, et Eestis on mul noormees olemas, kes mind tagasi ootab. Võite arvata, millsed nende näod pärast seda olid.

Hiljem, kui olime klassivennaga lõpuks inglise keele projekti valmistamiseni jõudnud ning elutuppa minnes, pidime läbi kõndima köögist. Küsimus, milline oleks teie reaktsioon, kui te külmkappi peale kinnitatult enda nimega paberit näeksite ning selle all üks list on, mida ma teile siinkohal avaldama ei hakka. AWKWARD!!!

Täna koolis tuli see sama klassivend minu juurde ning vabandas minu ees selle pühapäevase juhtumi ees ning ütles, et ka tema vennal on crush minusse ning tervitab mind. Ei osanud isegi selle peale enam mitte reageerida, sest olin endiselt veel jahmunud sellest eelmise päeva olukorrast.

Loodan, et saite natuke lõbustust oma esmaspäeva öösse ning luban, et kirjutan jälle kui mõni põnev jutt tuleb! Ma siiski vabandan enda kirjavigade pärast ning tänane postitus väga pikk ning põhjalik polnud, üritan seda parandada kui tagasi koju jõuan, kuid praegu hetkel trenni minek!

Päikest!
MKP
*Marta*